neljapäev, 6. november 2014

Lütseumi legendid tegid ajalugu


Tänavuse õppeaasta Tallinna Prantsuse Lütseumi gümnaasiumi jalgpallimeeskonda (edaspidi: Lütseumi legende) saatis nii mõnelegi ootamatult edu. Lütseumi legende esindanud noormehed pärinesid kõikidest gümnaasiumi lendudest, mistõttu oleks paslik tõdeda, et tulevik näib helge. Meeskonnas oli lisaks jalgpalluritele ka teiste spordialade esindajaid, kuid nüüd kogu teekonnast lähemalt.

Kõik algas alagrupiga, kus legendid seisid silmitsi Nõmme Gümnaasiumi ja Ühisgümnaasiumiga. Nii palavat sügisilma ei meenugi. Isegi kõige lühemate pükstega mängijal hakkas säärtel higi voolama. Esimene mäng kulges veidi närviliselt, nagu arvatud. Meeskonnast oli varasema vigastuse tõttu eemal Anti Karumaa, ta täitis esimesel mängupäeval treeneri ülesannet. Tähtsatel hetkedel tegi väravavaht Sander Reila (lendav legend) suuri tegusid ja mäng lõppes viigiga 0:0. Teises mängus mindi julgemalt peale ning ehk liigne tormakus oli põhjuseks, miks jäädi 0:1 kaotusseisu. Sellele vaatamata ei andnud legendid alla. Tõsi, Madis Suurojale (kiire legend) näidati kollast kaarti, kuid mees võitles vapralt lõpuni. Karl-Martin Karnö (ühejalgne legend) purustas oma parema jala sidemed, et hoida kaitse kindlana. Mait Uusmäe (väike verine legend) jäi kolme mehe vahele ja vigastas oma kätt. Verise legendi käe verejooks peatati taskuräti ja kleeplindiga (esmaabikohver oli koju ununenud). Seejuures oli suureks abiks meie endine koolikaaslane ja põhikooli jalgpallimeeskonna staar, kuid nüüd Ühisgümnaasiumi ridadesse kuuluv Rainer-Aaron Plaks. Randin Rande (kõige rohkem üks ühe vastu olukordi võitnud legend) ja Jan-Morten Mõistuse (tähtsate väravate löömise legend) koostööl sündis värav, mis saatis legendid kahe viigiga (0:0 ja 1:1) järgmisesse ringi.

Vahegrupis kohtusid legendid VHK ja Õismäe Gümnaasiumiga. Meeskonnaga liitusid Anti Karumaa (kaljukindel kaitselegend), Jan Kokla (kõige rohkem väravaid löönud legend) ning Oliver Püvi (valge peaga legend). Legendide hulgast pidi lahkuma ühejalgne legend, sest kipsiga ei saa ju mängida. Legendid hakkasid endas leidma kindlust ning nahkkera veeretati mängleva kergusega. Esimene mäng oli VHK’ga, kes oli eelmisel aastal suurepäraselt esinenud ning seega olid kõigi mängijad üdini keskendunud. Oli selge, et kergeid mänge enam tulla ei saa. Vägagi kindlalt mängujoonisest kinni pidanud meeskond suutis üle kavaldada VHK mängijad ning lõppskoor 1:0 tähendas seda, et poolfinaali saamiseks oli tarvis mängida Õismäe Gümnaasiumiga vähemalt viiki. Suurepärast mängu näidati ka teises mängus ning kuigi lubati endale värav lüüa, siis suudeti mäng enda kasuks pöörata ning võideti 2:1. Legendid näitasid imelist mängu ja Jan Kokla väravad saatsid meid kahe võiduga edasi poolfinaali.

Poolfinaali jõudmine oli legendide jaoks juba üsna suur saavutus. Siiani võitmatud olnud legendid loositi kokku Arte Gümnaasiumi ja 32. kooliga. Arte Gümnaasiumi mängu ootusärevus oli suur, sest on ju tegu siiski teadatuntud jalgpallikallakuga kooliga, kus võistkond on tulvil suurepäraseid mängijaid. Motiveeritud ja distsiplineeritud legendid astusid vapralt vastu Mustamäe hiidudele. Mängus Artega näitasid Samuel Kanarbik (kõige motiveeritum legend) ja Martin Uibolaid (väsimatu legend) koos kõikide teiste legendidega enneolematult kaunist mängu. Kaitses mängiti väga distsiplineeritult ning vägevate vastastega suudeti mängida kui võrdne võrdsega. Igal legendil kajas mõtetes lugu Taavetist ja Koljatist, sest sel mängul olid legendid Taavetid ja Arte mängijad Koljatid. Mäng kulges oodatult Arte pideva pressinguga, kuid legendide kaitse ei murdunud ning mäng oli täielikult kontrolli all. Õnnetuseks aga jäi ühel rünnakul märkamatuks üks Arte ründaja ning seda võimalust mees raisku ei lasknud. Mäng lõppes seisuga 0:1 ning seekord pidid Taavetid vastastele alla vanduma. Sellele vaatamata oli tegu Lütseumi legendide parima mängu ja vapraima võitlusega. Järgmiseks mänguks oli kõigile selge: finaali jõudmiseks tuleb võita. 32. keskkooli vastu mindigi suure pressingu ja innuga. Võideldi visalt, ent vastaste väravavõrk ei tahtnud kuidagi sahiseda. Suurepäraselt paistis kaitsetöös silma Richard Nõmm (noorim legend). Legendide mäng muutus tasapisi rabedaks ning lootus hakkas kustuma. Otsustav ja tähtis värav oli vaja lüüa ja sellega sai hakkama ei keegi muu kui Jan-Morten Mõistus, kes lõi täpse löögiga palli tagapostist sisse ja saatis Lütseumi legendid finaali. 1:0 võit ja ajalugu oligi tehtud.

Finaali pääsemine oli legendide jaoks juba väga suur saavutus. Meie kirju meeskond, mida olid tabanud vigastused, haigused ja muud hädad, oli jõudnud Tallinna kuue parema sekka. Turniiri vältel kehtis reegel, et kui turniiri mingis varsemas faasis oldi vastasega kohtunud, siis enam omavahel ei mängitud, vaid eelnevalt mängitud mängu tulemus võeti kaasa. Seetõttu ei mänginud legendid uuesti Artega, vaid võeti poolfinaalist kaasa 0:1 kaotus. Finaalis olid vastasteks GAG, Lilleküla Gümnaasium, Reaalkool ja Kadrioru Saksa Gümnaasium. Esimesena mängiti Kadrioru Saksa Gümnaasiumiga. Saksa poisid näitasid visa mängu ning legendide ponnistustele vaatamata tuli vastu võtta napp 1:2 kaotus. Legendide ainsa värava eest hoolitses taas Jan Kokla. Puhata aga ei saanud, sest kohe pärast mängu ootas uus vastane – Reaalkool. Nimekate mängijatega Reaalkool tundus paberi peal justkui tugevam vastane olevat kui eelnev, kuid mäng kujunes tõeliseks thrilleriks ning ka seekord ei soosinud õnn legende. Taas üheväravaline 0:1 kaotus ning mindi vastu järgmistele vastastele.

Enne järgmiseid mänge säilis veel võimalus saada poodiumikohale ning legendid ootasid põnevusega uusi vastaseid. Lilleküla Gümnaasiumi vastu mindi mängima vaatamata eelnevatele kaotustele meeldivas meeleolus ning hea meeskonnatöö tulemusel võideti esimene poolaeg 1:0. Värava autoriks Randin Rande. Kõik justkui hakkas liikuma paremuse poole. Kahjuks oli aga jalgpallijumalal teised plaanid ning teisel poolajal lõi Lilleküla 4 vastuseta väravat – lõppskooriks 1:4. Legendid purustati armutu julmusega, kuid vigadest tuli õppida, mäng unustada ning minna vastu viimasele vastasele, kelleks oli GAG. Rampväsinud ja kaotustest räsitud legendid mängisid 5. koha peale ja tingimused olid lihtsad – 5. koha saamiseks tuli mäng võita, muud valikut ei olnud. Mängu esimesed minutid kulgesid üsna kindlalt ning suudeti tekitada ka ohtlikke olukordi vastaste värava all. Surve kandis vilja ning Randin Rande viis legendid 1:0 juhtima. Mäng kulges edasi kindla plaani järgi, kuid sellele vaatamata ei suudetud GAG’i ründajaid kuival hoida. Järgnes 3 väravat vastaste poolt, mis surus legendide motivatsiooni täiesti olematuks. Siiski suudeti leida veel jõudu ja lisada omalt poolt üks värav, kuid sellest ei piisanud ning turniir lõpetati väärika võitluse ja 2:3 kaotusega. Teise värava lõi Jan Kokla. Viimasele mängule lisas vürtsi ka seik, mil Karl-Johannes Kalma (enneolematu legend) oli piisavalt julge, et asuda Sander Reila asemel väravaraamide vahele, sest viimane oli õnnetult vigastada saanud.

Sellega olidki mängud läbi. Turniiri alguses 4 mängu võitmatuna püsinud legendid pidid vastu võtma mitu kaotust järjest. Väsimust oli tunda juba poolfinaalis, sest sinna jõudes oldi ennast juba niigi mitmekordselt ületanud. Kõigile raskustele vaatamata mängidi südilt, vapralt, ennastsalgavalt ning eelkõige väärikalt viimse sekundini.

Kooli esindada on au ning legendid andsid endast väljakul kõik, mis neil anda oli, et hoida oma kooli lipp kõrgel. Fenomenaalne meeskonnavaim ja üksteise abistamine olidki peamised faktorid, tänu millele suudeti saavutada Lütseumi läbi aegade parim tulemus gümnaasiumiastme koolidevahelistel jalgpallivõistlustel.

- Richard Nõmm (X B), Anti Karumaa (XII B)

(Mõned legendid on kahjuks pildilt puudu)

2 kommentaari:

Pole kunagi vist nii propagandistlikku teksti lugenud. Justkui tutvuks mõne ülistava tekstiga Põhja-Koreast.

Irooniameel ei tee kunagi halba :)

Postita kommentaar