Õp. Pikkel oma kunagiste õpilastega.
Täispikk ja isegi veidi täiendatud intervjuu nüüd ka blogis!
Küsis Mari Kalma, XII A
Kui kaua olete õpetajana töötanud ja millistes koolides?
Nii kaua, et enam täpselt ei mäletagi, umbes kümme aastat. Enne lütseumi töötasin ühe aasta Põltsamaa Ühisgümnaasiumis, andes seal prantsuse keelt ja kaheksandale klassile pool aastat isegi ajalugu.
Kas te olete alati soovinud õpetajaks saada ja kellena te olete varem töötanud?
Mitte alati, elukutsega seonduvalt oli peas igasugu huvitavaid mõtteid …
Näiteks?
Meil tehti kutsesobivustesti kaheksandas klassis ja ühe valikuna panin sinna „kaugsõiduautojuht“. (Muheledes, mõeldes eelmisele lausele.) Seal oli kõiksugu paeluvaid ameteid veel, ent rohkem ma ei mäleta. Aa, väiksena meeldisid mulle kohutavalt rongid! Tahtsin rongijuhiks saada. Enne õpetajaks hakkamist ma praktiliselt töötanud polnudki. Väiksemaid otsi tegin, nt ülikooli ajal olin mõnda aega poes turvamees, aga ei midagi rohkemat.
Millised on teie jaoks hea õpetaja tunnused?
Seda on küll väga raske öelda. Pigem olen seda meelt, et õpetajaks ei saada, vaid sünnitakse. (Pärast pikemat pausi.) Hea õpetaja on range, aga mitte liiga. Vajalik on hea kontakt õpilastega. Pean suutma oma aine huvitavaks teha ja tund ei pea ilmtingimata olema rividrill. (Juba peast kinni hoides.) Issand, ikkagi on see nii keeruline teema, seda ei saa väljendada ühe lausega. See toimub nii, et vaatad, kuidas tundi antakse (võib-olla lihtsalt näidistundi), ja siis oskad öelda, kas tegu on hea õpetajaga või mitte. Hea õpetaja ei ole lektor. Hea õpetaja on alati ka pedagoog selle sõna parimas tähenduses. Ei pea kuivalt püsima omas aines, pedagoog peab suutma õpilases ka inimest näha ja õpetaja ei tohi end kehtestada õpilast hävitades. Õpetaja õpetab ja kasvatab õpilast, ta on koolis õpilase jaoks, mitte õpilane ei ole koolis selleks, et õpetaja saaks õpetada ja oma ametit nautida.
Olete tuntud sellise õpetajana, kellel on õpilastega head suhted, selline muhe sell. Kuidas see niimoodi on kujunenud? Kas see tuleb teile pigem kasuks ja või tekitab probleeme?
See on kujunenud ikka noorusest tulenevalt. Ma julgen ennast veel suhteliselt nooreks pidada. Teisipidi on mulle semutsemist kõvasti ette heidetud, ei maksa vist väga palju küsida, kustpoolt. Aga ma arvan, et see [vaba käitumine] on üks võti, kuidas teha tundi elavamaks, et see poleks kuiv, igav ega tuim. Teen ennast pigem natuke lolliks ja olen lõbus, kui et tund on rampigav. Kahjuks kipub koolis ikkagi olema sedasi, et materjal võib olla nii huvitav kui tahes, aga kui inimesed on väsinud, siis ükski selline võte ei aita. Ütleme tõesti, et kui õpetaja teeb kas või natuke nilbeid nalju või midagi ootamatut, elavdab see natuke tundi ja lastel on ehk lõbusam ja parem õppida.
Esimese koha sai õpetaja Oopkaup, kellest ilmub intervjuu kooli blogis, aga teise koha saite seekord teie. Miks teie arvates tahavad õpilased teist rohkem teada ja kas see oli teile meeldiv üllatus?
Ma ei oska öelda, kas oli meeldiv üllatus. Nagu ma ütlesin, ei tahtnud ma üldse seda intervjuud anda. Ma millegipärast arvan, et ma olen sellises vanuses, kus mul ei ole mitte midagi öelda. Noorena tahad maailma muuta ja on väga palju öelda, vanemana oled nii tark, et tahaks kõike öelda, kuid praegu ma lihtsalt arvan, et ma ei tea midagi. Aga üllatus oli ta kindlasti, sest ma tõesti ei arvanud, et ma isegi teise koha saan. (Vandenõuteooriatele mõeldes.) Võimalik, et teise koha tagas see, et mu oma uus kuues klass võttis nõuks mind võitjaks teha. Siiski, neid on ainult 31, nii et sellest ei oleks pidanud piisama. Üldiselt on see üllatus küll, seda enam, et mul on sel aastal ainult neli klassi ja teine koht justkui ei sobi sellesse valemisse.
Veidi ajas tagasi minnes küsiksin ka küsimusi ülikoolielust. Kus ülikoolis õppisite, mida õppisite ja miks?
Õppisin Tartu Ülikoolis prantsuse keelt, eriala valisin välistamismeetodil. Ülikooli minnes vaatasin, et seda ei taha, seda ei taha, seda ei taha. Lõpetanud Prantsuse Lütseumi, otsustasin prantsuse keele kasuks.
Aga mis olid need ained, mille välistasite?
Kuigi teinekord on öeldud, et ma võiks päris hea diplomaat olla (mitte kuidagi ennast kiita tahtes), siis igasugused juurad ja muud sellised teadused välistasin kohe, sest ei pea neid alasid enda jaoks huvitavaks. Majandusinimene ma ka pole. Tõepoolest ainus, mis üle jäi, oligi prantsuse keel. Tundus, nagu võiks see mulle sobida.
Millised on eredamad mälestused ülikoolielust? (Midagi, mida kõlbab rääkida.)
Neid on väga palju ja nii raske on midagi konkreetset välja tuua (kaugusesse vaatavalt ja muiates). See vajaks ikkagi hoopis rohkem aega, et hakata mõtlema, mida oleks mõtet rääkida ja mida mitte. Olin täiesti tavaline tudeng ja tegin igasugu huvitavaid asju. Ülejäänud Tartu tudengitest eristab mind ehk see, et elasin veel vana tüüpi ühikas. See oli küll boksisüsteemiga, aga remontimata ja nõukaaegne, nõukahõngu oli igal pool. See oli põnev ja teistsugune kogemus: ma usun, et ma olen näinud midagi, mida tänapäeva tudengid enam ei näe. Ma olen hiljem elanud ka remonditud ühikas ja see muutis kohe asja steriilsemaks ja umbisikulisemaks. Teisipidi võttes: vaevalt, et te otseselt millestki ilma jääte, sest kui ülikooli lähete, küll siis näete ja saate oma eredad mälestused ise kätte. Need on nii kordumatud.
Midagi ka pere kohta.
Mis te teada tahate?
Mida olete nõus ütlema?
Eks te küsige, siis ma vaatan.
Olete abielus, on teil lapsi?
Olen abielus, on kolm last.
Mis on nende nimed ja kui vanad nad on?
Viis, kolm ja üks.
Jääme siis selle juurde.
Millised on teie vaba aja lemmiktegevused? On teil hobisid?
Kuna mul on pikka aega olnud väga vähe aega, siis on väga raske öelda, mis need tegevused on. Olen praegu õpetaja, lapsed on väikesed ja väikestviisi üritan õppida ka, seega võib öelda, et hobisid ellu paraku eriti ei mahu. (Pärast pikka pausi.) Ma tõesti ei oska öelda, teinekord pole mul isegi aega, et raamatuid lugeda. Seda on tegelikult väga piinlik tunnistada. Ma ootan, et lapsed natuke suuremaks kasvavad, ehk siis.
On teil vaieldamatu lemmikfilm või -raamat, selline, mida kellelegi käigupealt soovitaksite?
Vaieldamatut lemmikut ei ole. Toredaid, ilusaid filme on palju, aga näiteks „Amadeusi“ film on selline, mida aeg-ajalt ikka vaatan. Meeldivad ka ulme- ja zombie-filmid, aga ka lollakad komöödiad. Filme, mis meeldivad, on muidugi rohkesti, raamatutega täpselt samamoodi. Raamatutega ongi see häda, et tahaks väga, et oleks aega lugeda, aga paraku eriti ei ole.
Lõpetuseks: mida sooviksite lütseumile? Millisena sooviksite näha seda kooli tulevikus?
Edu. Ma arvan, et ma näen teda enam-vähem sellisena, nagu ma tahan teda näha. Mulle väga meeldib, et Kristiina (Kapper, huvijuht) meil töötab, ma pean seda ütlema ja ütlengi rõõmuga igal sammul. Mulle meeldib, mis suuna tema lütseumile on andnud. Ma arvan, et kõik see, mida me üritame koolile anda, on õige. Loodan, et kõigil jätkub jõudu ja et me suudame ületada väljastpoolt tulevad toredad riiklikud takistused. Loodetavasti on meil nii paks nahk.
