(Pildid tegi Elsbeth Hanna Aarsalu, XII a)
Eelmise kooliaasta kolmandal veerandil toimus juba teist aastat järjest kõikvõimas üritus nimega Moelennuk, millest kõik ärksamad ja tegusamad õpilased kindlasti kuulnud on. Ürituse üks korraldajaist oli lütseumlasest abiturient Ann-Kristin Kruuk (XII a), kes on muuhulgas ka õpilasesinduse president. Seoses Moelennuki uue korraldaja otsingutega räägib Ann-Kristin lähemalt Moelennukist, mida ta sellest kogemusest õppis ja missugusele inimesele võiks sellise projektiga tegelemine sobida.
▪ Miks tekkis sul soov kümnenda ja üheteistkümnenda klassi ajal, mis on teatavasti meie koolis kaks kõige raskemat klassi, korraldada Moelennukit?
Ma arvan, et gümnaasiumis tunnetab noor inimene ennast hoopis teisiti kui põhikoolis. 10. klassi sügisel tabas mind enesekindluse laine ja esimest korda elus oli mul tunne, et nüüd on aeg päriselt ise prioriteete seada ja oma tegude eest vastutada.
Oktoobris saingi pakkumise esindada meie kooli Moelennuki korraldustiimis. Tutvusi ega kogemusi mul ei olnud. Kaalusin asja hetkeks ja võtsingi pakkumise vastu. Mul ei olnud siis mingit ettekujutust sellest, mida ma tegema hakkan, kui suureks kujuneb minu vastutus ja kui suur on mõju õppetööle. Kooli pärast ma ei kartnud - pigem oli see põnev väljakutse iseendale. Ma nägin järjekordset võimalust midagi teha, organiseerida, luua uusi kontakte ja arendada samal ajal iseennast. Kahetsema ma ei pidanud.
▪ Kui palju segas ürituse korraldamine õppimist? Kas on see kuidagi ka aidanud õppimist?
Moelennuki korraldamine algab oktoobri lõpust/ novembri algusest ja lõppeb veebruari lõpus (või isegi hiljem). Kõige raskem on pidev pinge. Peast käivad kogu aeg läbi küsimused ja kahtlused. Telefon on punane, arvuti on täis dokumente, proovipilte, näidiseid jne. Pool aastat on elu 60% ulatuses okupeeritud Moelennukiga.
Hinded mul eriti ei kannatanud, üritasin võimalikult vähe puududa ja tunnis aktiivne olla. Ma arvan, et mind päästis range enesedistsipliin ja fakt, et ma südamest nautisin seda, mida ma teen. Õpetajad olid ka mõistlikud ja lubasid mul nii mõnigi kord Bekkeri sadamasse või lennujaama tormata. Keemia kontrolltöö suutsin ka ikka 3- saada!
Kindlasti on Moelennuki korraldamine õppimist aidanud. See on nagu vastupidavuse treenimine. Vastupidavus ja mis kõige tähtsam - usk iseenda võimetesse kasvab. Loomulikult kandub see edasi ka õppetööle.
▪ Milliseid iseloomuomadusi nõuab sellise üritusega tegelemine, selle organiseerimine ?
· Ma arvan, et Moelennukit korraldav inimene peab kuuluma kategooriasse "sebijad". "Sebijad" on inimesed, kellel on kogu aeg vaja midagi teha ja kuskile panustada. Nende mõistes on palju hullem see, kui pole ühtegi kohustust, siis nad lihtsalt tekitavad selle. "Sebija" ei pea tingimata kuuluma kuskile organisatsiooni või esindusse. See võib olla näiteks inimene, kes vabatahtlikult organiseerib tervele klassile kinokülastuse, kuigi keegi teda selleks otseselt ei sunni. Ta naudib protsessi ja tulemust korraga.
Kui "sebija" ees on linnuke olemas, siis võib rääkida konkreetsetest iseloomuomadustest. Väga tähtis on kohuse - ja vastutustunne. Muidu tekivad probleemid nii endal kui ka teistel korraldajatel. Ilmselt ei pea seletama miks. Hea suhtlemisoskus ja enesekindlus tulevad kindlasti kasuks. Aga kõige tähtsam on olla asjast huvitatud ja motiveeritud, siis tuleb töökus ja töökusega tulemused. Mood võiks ju ka natuke huvitada.
▪ Mida on Moelennuk sulle andnud?
· Moelennuki korraldamine aitas mul veenduda selles, kes ma olen ja mida ma siin elus teha tahan. Ma arvan, et midagi paremat ei saakski tahta. Loomulikult arenesid igasugused muud näitajad ka - enesekindlus, vastupidavus jne. Tundsin ennast tugeva inimesena.
Moelennuk tõi minu ellu väga toredaid ja ilusaid inimesi, kellega ma poleks ilmselt kunagi kohtunud. Meil oli korraldustiimiga nii palju ilusaid ja inimlikke hetki. Rotermannis (esimene Moelennuk) roomasime mööda põrandat ja kraapisime teipi ära. Bekkeris sõime -25 kraadiga koos jäätist ja tegime autos pilte. Need hetked ongi kõige paremad ja ilusamad. Sellepärast tasubki kogu vaev lõpuks ära.
▪ Kas on midagi, mida sooviksid lisada?
· Ma soovin uuele tiimile tugevaid närve, natuke soojemat ilma ja palju lahedaid osalejaid. Ma loodan siiralt, et Moelennuk lendab ka see aasta ja lütseum hoiab lennu kõrge.
Üritusega saab lähemalt tutvuda Moelennuki Facebookilehel, blogis (www.moelennuk.blogspot.com), tumblris (www.moelennuk.tumblr.com) kui ka twitteris (www.twitter.com/#!/moelennuk). Kui tekkis küsimusi või soovid olla järgmine Moelennuki korraldaja, võid julgelt pöörduda Pressitiimi või Ann-Kristini poole!
Artikli koostas Mari Kalma (XII a).
