Liina Hints (VII A) on inimene, kes vääriks Omaloomingu blogis eraldi kategooriat, sest vaatamata vanusele (kõigest 13-aastane) on tegu äärmiselt viljaka kirjaniku, luuletajaga. Isiklikult olen juba üpris massiivsetes kogustes kogustes tema kirjatükke lugenud ning noore autori loaga hakkan siin neid periooditi avalikustama. Olen veendunud, et tulevikus võib raamatupoelettidel näha mitmeid tema nime kandvaid köiteid!-Patrick
__________________________________________
Täna saate lugeda Rajaleidja teist osa!
***Rajaleidja 2***
Värskus ja niiskus ümbritsevad mind.
Sellisel viisil, mida ma kunagi mõistma ei saa.
See tunne on harjumatu.
Sammaldunud puutüved vihisevad mööda.
Kaugusest, sealt, kus peaks paiknema Ichmeari järvistu, paistavad viimased punavad päikesekiired.
Panevad kogu taeva õhetama.
Nii kestab see veel mõned minutid.
Videvik tikub peale.
See hirmutab mind veidi.
Poole tunni pärast peaks kätte jõudma kõige pimedam tund.
Lancelot võib ka sellistes tingimustes ratsutada.
Tema ei vaja head nägemist, et teada, kuhu minna.
Kuid ka tema vajab puhkust.
Nii palju, kui mina öelda oskan, tõuseb siin mail kuu kahe tunni pärast.
Meil on aega kaks tundi, kui õnn meie poolt on.
Nende kahe näruse tunnikesega peame me jõudma Halli Soo piirimaile, Esimese Järveni.
Kahe tunniga.
Võib-olla ühega.
Dorhemi metsas aega viita, kuutõusu imetleda.
Kellelgi ei tuleks see mõttesse.
Koidiku jälgimine oleks neile vaid kauge unistus.
Öösel ärkab mets ellu.
Parandan end.
Öösel ärkaks mets ellu, kui ta ei tunneks hirmu.
Ärkab ellu vaid see, mida mina pelgan.
Mida ma ei suuda kahjutuks teha.
Kahetsen taas, et jätsin külla oma sõjavarustuse.
Ma pole enam nii kindel selles, et raskusteta siit metsadest välja pääseme.
Mõõk kuluks ära.
Zimahri, nagu rahvas tavatseb teda kutsuda.
Veetlev Surm.
Tiivuline Turmatooja.
Must Hukatus.
Kõik need nimed on omistanud üks ja sama kurjus.
Nii, nagu rahvas teab, et Ĭriali koja ainus pärija on saatuse tahtel saanud Rajaleidjaks.
Hakkab jahenema.
Tirin oma hõlma kuued kokku.
Asetan käed veidiks Lanceloti kaelale.
Pühin ära ühe higipisara.
Looma kael tuksleb hirmuäratavalt valjusti.
Silitan teda.
Ta vajab puhkust.
Hobune saab minu käsklusest aru ning aeglustab sammu.
Nii hästi, kui liikuva hobuse seljas võimalik, kerin üles oma püksisääred.
Paratamatult olen kriimustada saanud.
Haavu pole tunda.
Need on minu jaoks harjumuspärased.
Ma ei tea, mida teha, seega võtan taskust riidetüki ja pühin voolava vere ära.
Iga haav on nõrkus.
Upitan end tahapoole.
Olen istumisest väsinud, kuid hobusest ma lahkuda ei taha.
Mitte siin, mitte praegu.
Sadul on mugavam kui see, mis kõrbesse jäi.
Painduvam, kuid ulatub enam allapoole ja kaitseb jalgade sisekülgi hõõrdumise eest.
Ühe käega ratsmetest hoides, kartes tasakaalu kaotada, seon teise käega vaevaliselt sadularihmadega kinnitatud koti.
Tõstan selle endale sülle.
Tegevus osutub arvatust raskemaks, sest minu käed on kanged ja kott kannab endas rohkemat, kui arvasin.
Selle materjal on koeline, kuid tugev.
Ei midagi silmatorkavat.
Täpselt see, mida vajan.
Tänan mõtetes külarahvast.
Tõmban paeltest ning viskan koti sisse järgmise määrdunud riidetüki.
Selle asemel tõmban välja lähkri.
Üks korralikemaist, mida viimasel ajal näinud olen.
See on raske.
Kallutan vee endale suhu.
Paari tühise sõõmu alla neelamisel selgub, et hindasin oma varusid valesti.
Lähker on tühi.
Taaskord?
Olen hullematki läbi elanud.
Mingisugune pettumus ja meeleheide võtab siiski maad.
Raputan oma juuksed näo eest ära.
Viskan selle tumerohelisse kotti tagasi.
Selle metalne äär kukub heleda häälega millegi vastu.
Uurin koti sisu läbi.
Peale kaardi, riiete ning veidikese leiva ei tohiks seal mitte midagi olla.
Kõige põhjast leian kergemat sorti rõngassärgi.
Mul polnud enne aimugi, kui väga seda igatsen.
Võtan kuue seljast ning tõmban rõngassärgi selle alla.
See on esimene kord, mil tunnen metalli rõhumist oma südame peale ja selle üle rõõmustan.
Pakub veidikenegi kaitset.
Ümbrus on jäänud vaikseks.
Veel vaiksemaks.
Tuul ei vilista puulatvades.
Öölinnud ei sirista.
Lanceloti kabjalöögid ning minu turvise klirisemine näivad olevat ainsad hääled öös.
Hääl on ohtlik.
Hääl reedab.
Samas ei suuda ma seda vaikust kauem kannatada.
Raske on takistada ennast ennetamast midagi, mis sulle ei meeldi.
Seda isegi siis, kui tead, et see võib viia hullemate tagajärgedeni.
Ümisen vaikselt viisi, mida mõned päevad tagasi külapeol kuulsin.
Noolelennu kauguselt kostab üksainus kile karjatus ja miski langeb takistamatult maapinnale.
