15. okt 2013 ~ Lütseum24

Reedel, 11. oktoobril, toimus Lütseumis traditsiooniline rebaste ristimine. Katariina Mustasaar jagas meiega muljeid ja rääkis, mis täpsemalt toimus ning Pille-Riin Usler kommenteeris sündmusi jumala seisukohalt.

Möödunud nädala reedel toimus koolis lõpuks see kauaoodatud sündmus – rebaseks ristimine. Sel aastal oli teemaks indiaanlased. Paralleelklasside vahel toimus võistlus võidu nimel ehk siis iga tol päeval ette võetud tegevus oli punktide peale.

Üritus algas täie hooga. Pidime hommikul rebasetegudeks kell 7.15 koolis platsis olema, kuid nii mõnigi meist jäi hiljaks, kuna oli äärmiselt süvenenult terve öö oma indiaanikostüümi ette valmistanud.

Staadionil kästi meil korrapäraselt rivistuda ja pärast selgus, et kileriba meie selja taga, millel juba tahtmatult oma poriste jalgadega trampinud olime, oli kaetud hambapastaga, mida pidime lakkuma või teisisõnu hambaid pesema. Eeskujulike rebastena ei hädaldanud meist keegi ja tulime ülesandega toime. Peale seda pandi muusika mängima ja algas punanahkade tantsu õppimine. Hommikul ei puudunud kavast ka jalgpall, kus pidime ühe oma jalgadest paarilise omaga kokku teipima. Klass, kellele värav löödi, tegi viis kätekõverdust. Seejärel rivistusime ja algas pulgajooks, kus rebane jooksis, sibul ja sidrun suus, jumalani, haaras maast pulga, millele pani oma otsmiku ja keerutas enda ümber kümme ringi. Siis tuli neljakäpukil tagasi tormata ja anda suus olnud peenemaitseline hõrgutis edasi, et järgmine saaks joosta. Sattusime ekstaasi, kui kohale toodi ämbrid veega, milles saime puhtaks loputada oma kannatanud jäsemekesed ja seejärel tundi minna.

Kaaslasega pidi vestlust alustama indiaanitervitusega „Howo!“ ja kasutama suhtlemisel vaid rebasenimesid. Koolis liikumiseks oli meile ette nähtud kindel rada, millest pidi kinni pidama või saama karistatud. Kui keegi jumalatest karjus: „Noolerahe!“, pidime pikali heitma, et mitte surma saada. Jumalad võtsid meid iga vahetund oma hoole alla. Nad tulid igasugustele ideedele: kleepisid kätele-jalgadele pulki, pudeleid või karpe, et oleks raskem liikuda; mässisid istmiku toidukilesse ja sinna vahele panid kanamuna, mis istudes katki läheb; panid kinnastesse kilusid. Rebaste selgadelt võis lugeda kirju: „Söön kõike, meeleldi!“, „Puuduta mind ja suudlen su varbaid!“ või „Plaksuta, teen vihmatantsu!“ jne. Meile pakuti nutella-mädarõika-kala maiustusi, süldijooki, paljast ingverit, kala-ja kanakokteili. Pesime autosid, laulsime fuajees pingil seistes prantsuse hümni või suvalise klassi ees „Viisteist magamata ööd“, tegime prääksuga kükke ja vastasime küsimustele stiilis „Mitu okast on keskmiselt ühel kuusepuul?“, „Miks sa pornot vaatad?“ ja „Mis on roheline ja jookseb ringiratast?“. Jumalatele pidi kirjutama ülistuslaule ja joonistama portreesid. Toimusid ka klassidevahelised võistlused. Minu jumal oli Pille-Riin Usler, väga armas ja mitte julm, taimetoitlasena andestas mulle kana oma Caesari salati sees ega pannud mind midagi jubedat sööma või autot pesema.

Peale tunde liikusime koos Vabaduse väljakule, kus mängisime alternatiivi käesurumisele ehk jalasurumist. Orienteerumismängu ülesandeks oli teha endast pilti kindlate baaride ees. Peale seda jagati meile suvalisi asju, mida vanalinnas vaid ühe tunniga võimalikult suure raha eest maha müüa. Kokkuvõttes teenis A klass umbes 39 ja B klass tervelt 86 eurot!

Noolerahe

Õhtul kogunesime kooli aulas. Jumalad sisenesid marsiga ja algasid taas klassidevahelised mängud, mis hõlmasid indiaaninimede järgi rivistumist, naiste kandmist, toolimängu, milles pidi aulast kindlaid esemeid koguma, viktoriini ja muudki. Näiteks pidid poisid neiu kohal tegema kätekõverdusi ja iga laskumisega hammustama tüki porgandist, mis oli tüdrukul suus. Kõige tormilisemaks võistluseks kujunes ilmselt riidekett. Koolimaja oli täis vilkaid pesuväel toimetavaid kümnendikke, kes iga hinna eest rõivaid üksteise külge sidusid ja pärast aja peale riietusid. Mõned hingestatumad naisosalejad olid ketile loovutanud koguni aluspesu ülemise osa! (neil, kes rinnahoidjad loovutasid, jäid särgid siiski selga - toim.) Peagi toimus vande lugemise tseremoonia ja mõlemad klassid esitasid oma tantsu „The Fox“ lauluga. Emotsioonid olid laes, energia oli hämmastav ja etteasted esitati südamega publiku rütmika kaasaelamise saatel. Päeva parimaks rebaste klassiks kuulutati B klass.

Ristitud gümnasistid olid üritusega väga rahul. Loodetavasti tuleb meie kooli ajalukku veel palju-palju nii läbimõeldud ja toredaid retsimisi! Elagu parimad rebased, jumalad, õpetajad ja Lütseum!

Rebased 2013

(Katariina Mustasaar, X B)

Rebaste valimine toimus nii, et ühel suvalisel hetkel ilmus Facebookis meie „RETS 2013“ gruppi rebaste nimekiri ja inimesed said hakata rebaseid valima. Nagu õpetajate päevaga, toimis ka siin selline poliitika, et kes ees, see mees.

Idee teha indiaaniteemaline rets tuli Emilil tegelikult juba suve alguses, aga juulis viis ta sellega ka teised kurssi ja idee võeti üksmeelselt vastu. Mõtlesime, et kuna eelmine aasta oli rebaste ristimisel olnud konkreetne teema ja õpetajatele meeldis see rohkem kui varasemate aastate sisutühi rets, siis oodatakse meilt ka see aasta midagi taolist, seetõttu üldse teema valisimegi. Muidugi, ka endal on niimoodi põnevam.

Üsna kohe pärast rebaste valimist hakkas Facebooki gruppi kõigi ideid laekuma (neist mõned olid ka juba varem välja mõeldud). Igaühel oli sõnaõigus, aga kui proovisime kogu lennuga ühise koosoleku teha, siis kukkus see liiga suure müra tõttu läbi, ja edaspidi tegeles retsi üldise korraldamisega natuke väiksem hulk inimesi. Siinkohal oleks ilus ära mainida need kõige tublimad korraldajahinged, kelleks olid Anett, Emil, Alissa, Eliis, Helena, Erki ja Sandra. Suur aitäh teile :)!

Alguses räägiti Kapperiga ja korjati ideid, seejärel valmis algne retsi kava, mille kallal vaikselt töötati. Kõige pingsam oli muidugi retsi nädal, kui järsku avastasime, et kõiges on liiga palju lahtiseid otsi. Õnneks lahenes reedeks kõik.

Mis puutub rebastesse, siis võin küll päris kindlalt väita, et kogu meie lend jäi nendega rahule. No olid toredad! Esiteks plusspunktid juba selle eest, et tabasime nad enne tunde, pärast tunde ja tundide vahepeal Foxi laulu kuulamas või Foxi tantsu õppimas. Meie lennus valitses üldine arvamus, et rebasega peab võimalikult palju suhtlema ja neile retsi võimalikult huvitavaks tegema ning mulle tundub, et üldiselt nii ka läks. Rebased ja jumalad suhtlesid väga tihedalt (ja mitte ainult oma rebastega, vaid kõik kõigiga... või vähemasti enamik enamikuga).

Retsi ajal olid ka kõik väga tublid, tegid kõike kaasa, üldine emotsioon oli laes. Nii hommikune kui õhtune üritus läksid korda ja olid kõigi jaoks põnevad. Olen rebaste üle hirmus uhke ja rahul, et nende klassivaim süvenes (selle mainisid nad ise ka korduvalt ära). Samuti olen uhke, et meie lennus on mitmed tublid korraldajad, et paljud olid valmis väga-väga palju oma ajast retsi jaoks ohverdama ning et tuli nii palju häid ideid. Rets tõestas ka seda, et meie lend on väga ühtne.