Järgmise ajalehe jaoks infot kogudes sattusime väiksesse majja. Eks "murede eri" mõte olnudki anda igaühele hääl. Ja just nimelt igaühele.
Kujutage siis ette üllatust, kui pahaaimamatult astusime sisse ühte III klassi. Loomulikult tutvustasime end viisakalt ja palusime luba rääkida kooliajalehest ja -blogist. Plaanis oli lastele ka väikesed paberilehed jagada, et saaks juba sealsamas mõne mõtte kirja panna - öelda mis on hästi ja mis mureks. Aga oh üllatust, kui meie sissejuhatusele vastas klassijuhataja:" Mis kooliblogi? Mis ajaleht? Mul on siin 10-aastased lapsed. Meil pole mingit sõna sekka öelda!"
Vahetasime lastega nõutuid pilke. Mis see siis nüüd oli? Kas klassijuhataja tõepoolest tahab meile öelda, et 10-aastasel lapsel pole arvamust mitte millegi kohta? Iseennast nooremana meenutades leidsime, et loomulikult oli meil hingeelu täielikult välja arenenud ka 8-, 9- ja 10-aastaselt.
Teistest klassidest oli aga sõna sekka öelda küll ja küll. Ja pole usutav, et see kolmas klass erand on. Võib-olla sellisel kolmandal ongi just kõige rohkem öelda?
