Lütseum24

Värskeimad uudised

Lütseum24

Väike maja

Lütseum24

Üritused ja ülevaated neist

Lütseum24

Tähtpäevad, meeldetuletused, minevik

Lütseum24

Intervjuud, küsitlused, koolileht

laupäev, 31. märts 2012

Leesikad Märjamaal

Kevadvaheaja viimased päevad ja ööd veetsid rahvatantsu harrastajad laagris ning nimelt Märjamaa kohalikus koolimajas.
            Kuna polnud aega, mida kaotada, tõtati juba varavalges, viimasel minutil pakitud reisikott õlal ja poolik võileib hambus, Rahvusraamatukogu ette, kus meid bussi peale lubati korjata. Peale iga Leesikate vanusegrupi oli veel kohale tulnud esindajaid Rakverest, Leigarite grupist kuid ka karismaatiline tantsija Jüri gümnaasiumist.
            Kolinad pakitud, bussijuht närvi aetud ja ise peale ronitud, võis sõit alata. Viivitamatult tõmmati välja pillikohvrid ning avati moonakotid (mida hiljem kibedasti kahetseti). Kuigi geograafias pole keegi erakordselt nüri, üllatas kiire kohalejõud pea igaüht. Kärmelt-kärmelt liiguti klassidesse, pumbati täis madratsid, vahetati linnariided trenni omade vastu ning liiguti ette nähtud ruumidesse.
            Kuna rahvast polnud teps mitte vähe (neli grupi täit), polnud puudust ka treeningväljadest. Koolil oli pakkuda aula, laiad koridorid ning tervelt kaks võimlat, millest viimastes hoolimata väsitavast tööst hiljem ka vaba aega veedeti. Põhiliseks maiuspalaks osutus korvpall, mida Jürgen ja Kaarel asjalikult eest vedasid ning mis mõnelgi mehel hamba siia-sinna vedelema jättis.
            Lähemalt aga trennidest – tegemist polnud kindlastki ainult polka ja reinuga. Eraldi  treeniti vastupidavust, koordinatsiooni, reaktsioonikiirust ning muudki läbi mitte kõige ordinaarsemate vahendite. Selle eest tahaks eraldi tänada Airet, Riinat, Helenit, Leaanikat ning muidugi Tarmo Tiislerit.
            Ei tea, kui laialdase infoga juba tegemist on, ent tulevases õppeaastas on rahvatants määratud kehakultuuri tundides teatud perioodidel kohustuslikuks osaks. Kui lugeja pole just 10 aastane meesterahvas, kes arvab, et on tantsimiseks liialt lahe, peaks see uudis teda rõõmustama – üks reinlender iganädalase saalihoki asemel on ju igati priima. Õppejõudude juhendamiseks valminud materjalidele on ka Leesikad oma laagri ajast jõudsasti õla alla aidanud panna.
            Einestamas käidi koolisööklas, kus kedagi nälga ei jäetud. Kidakeelseid ent toimekaid kokaabilisi peeti hiljem meeles väikese šokolaadiga.
            Kui trennid läbi, ei jäetud käsi põsakil homset ootama. Esimesel õhtul lipati kiirelt poest läbi ning nositi filmi vaadates toidupoolist. Järgmisel õhtul toimus aga kostüümipidu millest isegi C-rühma liikmed osa võtmiseks liiga uhked polnud. Riietuti, lavastati, näideldi, joosti ning karati – umbes niimoodi saab kokku võtta teise laagriõhtu.
            Lõpetamisel näidati ette iga grupi pikemad tantsud kui ka osalised muuseumikavad. Neid saatis edu tänu õpetajate Kristiina ja Malle viljakale tööle. Meeles tuleks veel kindlasti pidada härra Kalmat, kes kõik augud müüris (loe: puuduvad tantsijad teistes rühmades) kinni vuukis ( loe:asendas). Poiste poolt käidi välja ka lauluke Kaarli repertuaarist, mida viimane ise lõõtsal saatis. Hingeliseks juhiks oli Jürgen., vürtsi lisas herr Mauri.
            Tantsud vaadatud ja kõva aplaus tehtud, lasti madratsid jällegi tühjaks, riided pakiti kohvreisse, prügi ja taara aeti kotti ning oldi valmis koduteele asuma. Saatusel oli aga enne laagri lõppu veel viimne pirn varuks – kui kohale oli tuldud kahe bussiga, siis tagasi minekuks oli neid ainult üks. Enda ära mahutamine ei käinud aga üle jõu. Nappis istumisruumi, visati ennast lihtsalt põiki üle istujate süli, lähedased nagu me oleme.
            Nähes kõiki järgmisel päeval tervena koolis, võis oletada, et kõik ka probleemideta kodu jõudsid.
            Lõpetuseks suur tänuavaldus Kasparile, keda (nähtud-kuuldud järgi) ürituse eestvedajaks võib pidada ning talle kindlasti meelde tuletada, et kuigi laagrite korraldamine ning nende järelnähud ei pruugi alati kõige roosilisemad olla, ootavad kõik laagrilised pikisilmi juba uut koosviibimist. 


Joonas Praks  IXB

Kuuõpetaja!

Kuu aega on möödas ning kuuõpetaja valitud! Kooliblogi toimetus soovib tänada kõiki, kes vaevusid hääletama. Igatahes, säh teile tulemusi, kes on rahul, kes mitte. Lähipäevil peaks ilmuma siia võitjat tutvustav profiil (eeldusel, et ta ise sellega nõus on). Tulemuste jaoks vajutage pildile! :)


Laisematele inimestele TOP3 on siin:
1) Karin Lippus
2) Marge Oopkaup
3) Helmet Pikkel


esmaspäev, 26. märts 2012

Ballieelne teade

Eeldan, et kõik ballile tulijad on saanud kutsed ning näinud ka plakatit. Teade käibki plakati kohta: poisid on kindlasti murest murtud, kui märkavad pisidetaili DRESSCODE: Tume ülikond. Ütlen teile, murelikele noormeestele - TULEB LUGEDA RIDADE VAHELT, just nimelt.  "Tume ülikond" on tüüpiline viis kirjeldamaks üldist pidulikkuse astet ning tähendaks balli puhul midagi sellist :
Kuid jah, olge mureta, sest kõige vingemad inimesed (mõtlen siinkohal aadliseisuse esindajaid) kannavad alati pigem värvilisi ja heledaid ballirüüsid, et vääriskividena kaunistada uhkeid saale.
Seega, lühidalt ja konkreetselt: Olgugi et plakatile on kirjutatud riietumisstiiliks "tume ülikond", tuleb arvestada, et see ei tähenda sugugi, et kõik meesterahvad peaksid ilmuma mustadesse frakkidesse rüütatuna. Mina isegi kavatsen olla kevadiselt hele, sest olen minemas lõbusale tantsuüritusele, mitte mornile matusele!



LISAKS: "pätu, sa võiks blogisse kirjutada ka seda et poistel on kohustuslik tuua lilli ja autoga järele tulla ja isadele lubada, et nad tütred kella 10ks koju ikka toovad ja hoiavad neid hästi" - anonüümne isik


Võtke seda, kuidas tahate :D

Tänud tähelepanu eest!
Ikka ja alati truu,
Patrick.


esmaspäev, 12. märts 2012

Grand Bateau!

  Levinud salajutud suurepärase Belgia jazz-rock-chanson ansambli esinemisest meie oma lütseumis on tõeks saanud! Neljapäeval pärast tunde kell 15.00 (kui mõnel klassil on tund, on õpetajad teid terve klassiga kontserdile lubanud) avaneb aulas kõigile lütseumlastele ja külalistele ebamaine võimalus kuulata TÄIESTI TASUTA! selle suurepärase koosseisu kontserti. Kui mõni huviline siiski hiljaks jääb, on Le Grand Bateau'd Jazzkaare ( http://www.jazzkaar.ee/et/ ) raames võimalik näha mitmetes Eestimaa linnades.




G5 JÄÄHOKI

Viimasel ajal olen veidi tegelenud tehniliste nikerdamistega ning minu viimane saavutus oli kiip, mille abil on võimalik kogeda end teise inimese asemel. Kiip asetatakse ohvri kukla piirkonda ning teine kiip enda kukla piirkonda. Käivitades süsteemi tunnete, näete ja kuulete kõike mida teine inimene tunneb, näeb ja kuuleb. Kuna veidi aega tagasi toimus jäähoki, ei tahtnud minagi sellest ilma jääda. Niisiis paigutasin seadme ohutult Emil Orubi (IX B) kuklale ning jäin ootama. Edaspidi kirjutan mina vormis, sest teoreetiliselt olin ka mina see isik kes seal võitles.


Teel võistlusväljakule hakkasid kerged hirmujudinad mööda selgroogu ronima, sest teiste vestlusest suutsin välja koorida asju nagu kilone litter, suured hirmuäratavad vastased, löögid näkku, kõhtu, jalgadesse. Kohale jõudes vaatasime mänguväljaku üle. Ainus asi mida jälgida suutsin olid viie-kuue meetri kõrgused väravad, mida keegi vaene inimene hiljem kaitsma pidi. Vastasmeeskond juba harjutas oma vilunuid liigutusi. Hakkas vaikselt tekkima väike kahtlus, kas joosta või jääda, kuid hiljem riietusruumis kapteni innustavat kõnet kuuldes otsustasin jääda.


Esimene kohtumine toimus 21. kooli vastu. Väljakule jõudes saime kõik aru, et ei ole end absoluutselt soojaks mänginud ning mõned ei teadnud korralikult reegleidki, nii et suur võidulootus puudus. Juhtus see, mis arvasime - kaotus. Teiseks kohtumiseks Reaalkooli vastu olime end juba soojaks mänginud ning reeglid ka juba selged, abiks olid ka soe tee väljaku ääres ning kaasaelajate hõiked. Esimesel poolajal läks kõik väga hästi - lõime väravaid ning kaitsesime enda oma. Teiseks poolajaks olime juba veidi väsinud ning kahjuks tundus, et vastate jõud hakkas alles kasvama.Olime juba veidi mures, kuid lõpuks suutsime nad siiski maha suruda ning saavutasime magusa võidu 2:1. Vaheajal saime kokku fännklubiga, kuid nendest saadud innustusest jäi väheks, sest viimase võistluse Gustav Adolfi Gümnaasiumi vastu kaotasime. Üldjoontes läks hästi, sest meil õnnestus saada auväärne kolmas koht.








Mauri Liiv (VIII A) kirjeldamas Emil Orubi (IX B) muljeid.

reede, 9. märts 2012

STREIK

Nagu te kõik väga hästi teate, toimus Lütseumis 7-8. märtsil streik, mis tähendab, et koolis tunde ei toimunud, sest õpetajad lihtsalt keeldusid seda tegemast. Suurde majja minu teada ei ilmunud tol päeval ühtegi õpilast sooviga tundides olla, kuid väikse maja kohta info puudub (valgustage mind, kõiketeadjad!).
7. märtsil leidis Vabaduse väljakul aset õpetajate meeleavaldus, millest võtsid osa tuhanded inimesed. Hinnanguliselt streikis sel ajal 16 000 õpetajat.

Meie kooli Õpilasesindus otsustas, et õpilased võiksid minna õpetajaid toetama, nii et koguti kamp kokku (ÕE liikmed ja muud). Kui mu arvutused mind ei peta, siis oli meiepoolseid esindajaid 16! 
Ehk vasakult alates: Elo, Kruuk, Merilin, Mauri, Joonas, Anette, Gert, Patrick, Iris, Anneli, Eva, Monika, Anna-Grete. Pildistas Elsbeth.

Hiljem liitusid ka Anett ja Rahel.

Me püüdsime oma kambaga olla võimalikult silmatorkavad - värvilised õhupallid, kutid üksteise kukil, koolimütsid peas ja suur lärmakas kamp koos -  telekas püüdis meid igal juhul kinni.
Õpetajaid oli igal juhul nii suurest kui väiksest majast, kuid ohutuse nimel ei hakka nende pilte siia üles panema.
  Üldiselt leian, et tegu oli taas toreda üritusega, kuid meeleavaldus ise jättis nagu nõrga ja korraldamata mulje, sest esines pisut tehnilisi probleeme ning kõnepidajad olid järjekorda kuidagi valesti paigutatud, sest tähelepanu kippus hajuma. Usun, et nende sõnum sai kindlasti edastatud ning üritust võib õnnestunuks üldjoontes lugeda, kuid kriitikat jagub igale poole. 

Meie õpilaste tähelepanu vajadus sai igatahes mõneks ajaks täis ning tunneme, et meie töö sai tehtud.
Nüüd veel mõned meeleolupildid:


Igatahes, tänud tähelepanu eest! Loodame, et kui õpetajad peavad veel streikima, siis ilmub kohale veel rohkem õpilasi, et saaksime pointi veel paremini edastada!

-Patrick 



kolmapäev, 7. märts 2012

Le proovieksam?



Notre école s'appelle le Lycée Francais de Tallinn. L'école so trouve au milieu de Tallinn, dans la rue Hariduse. Il y a deux batiments: un pour l'école primaire et l'autre pour le college et le lycée. Il y a cinq classes du college et trois classes du lycée. Il y a environ 700 étudiants. Notre directeur s'appelle Lauri Leesi, il est un vrai francophone qui aime la langue et la culture francaise.Les élèvesaiment bien les proffeseurs de notre école, ils sont stricts, mais trés équitables à la fois. À notre école on étudie les matières intéressatnes: l'histoire de l'art et plusieurs de langues: le francais, l'anglais et le russe. J'aime bien mon école et j'espère de continuer mes études au lycée. - Liisa Maria
9p/10p

Notre école, c'est le Lycée Francais de Tallinn. Notre lycée se trouve au milieu de la ville. Il y a deux maisons: un pour l'école primaire et un pour le collège. Tous les deux maisons se trouvent dand la rue Hariduse. Il y a à peu près 700 étudiants dans notre lycée. Notre dirécteur s'appelle Lauri Leesi, il est très genitl et plait à tout les enfants. Aussi les élèves aiment bien ses proffesseurs. Donc, nous sommes comme une grande famille. Dans notre école, une des choses plus importantes est la culture. Tout les élèves aime l'art moderne, renaissance, gothique et ils savent tout les artists du monde. Chaque trimestre nous avons un petit test sur l'histoire de l'art et tout le mond toujours recoivent un 5.- Helen
9p/10p

Notre école, c'est le Lycée Francais de Tallinn. Je vais à 9ème classe. Ca, se trouve à Tallinn et il y a 750 élèves. Notre classes commencent à neuf heures moins le quart et en général il y a 7 classes dans un jour. Chaque jour nous avons un classe de francais, car notre école se concentre sur les langues. Cela ne veut pas dire que nous ne apprenons pas les autres choses. Nous avons des classes de mathématiques, de la chimie, de la gymastique ect. aussi. Maitenant, en 9ème classe, c'est très difficile, car il est important de recevoir des bonnes notes (si vous voulez rester dans notre école pour le collège. J'aime mon école, mais il y a trois problèmes qui font l'école déplaisant.Premièrement, nous apprenons trop et nous avons un très grand tome de tests, nous n'avons pas de bonne nourriture et notre instituteurs sont trop rigoureux qaund on parle de vetements. Mais nous avons beaucoup de gens intéressants et amical, donc ces problèms ne sont pas si importants. - Nastja
10p/10p