Liina Hints (VII A) on inimene, kes vääriks Omaloomingu blogis eraldi kategooriat, sest vaatamata vanusele (kõigest 13-aastane) on tegu äärmiselt viljaka kirjaniku, luuletajaga. Isiklikult olen juba üpris massiivsetes kogustes kogustes tema kirjatükke lugenud ning noore autori loaga hakkan siin neid periooditi avalikustama. Olen veendunud, et tulevikus võib raamatupoelettidel näha mitmeid tema nime kandvaid köiteid!-Patrick
__________________________________________
Kena esimest detsembrit kõigile! Olgu teie viimased 3 nädalat elamisväärsed ;)
Täna peaks küll Liina Rajaleidja kolmas osa olema, aga kuna väljas on selline ilm, nagu on, saate ühe sobivama iluteksti:
Täna peaks küll Liina Rajaleidja kolmas osa olema, aga kuna väljas on selline ilm, nagu on, saate ühe sobivama iluteksti:
***
Kael on kange.
Patju on liiga palju, mulle piisaks kolme siidkogu asemel ka ühest ainsast.
Villane tekk torgib paljaid sääri ja heidan selle jalgade pealt, kuid väristan end kohe.
Mitte tahtes ka käsi külma õhu kätte viia, tirin teki altpoolt tagasi jalgadele.
Olen unustanud küünla kustutada.
Tõusen ohates püsti.
Õnneks ei ole puitpõrand eriti külm, kuid sellest vaatamata kõnnin varvastel.
Mitte, et peaksin põletama küünlaid, kuid selles majas üksi viibides on muidu kuidagi üksik.
Mulle meeldib ühine pimedus, ohutu pimedus, ilus pimedus.
Selline pimedus.
Üksik pimedus.
Kurt, tumm ja pime pimedus.
Nendega ma harjunud ei ole, kuid peaksin.
Olen suutnud harjuda kõige muuga.
Isegi sellega, et ma ei tohi mõelda, sest muidu hakkab minu silmadest voolama soolast kurbust.
Aga mitte pimedusega.
Jõuan valge aknalauani ning heidan pilgu linnale.
Pea pooled tuled on kustus, kuigi kell ei ole palju.
Pooled aknad on pimedad.
Kus nemad on?
Nende akende taga?
Elus? Surnud? Magavad? Ei maga? Kodust ära?
Või ei meeldi neile lihtsalt valgus.
Ja ma mõtlen, kuidas saab kellelegi mitte meeldida valgus, ainus rõõm minu elus.
Ilmselt nad kardavad.
Kardavad ilu.
Kes teab, ma ei imestaks.
Tänapäeval on vähe neid, kes hindavad ilu, mis on nende jaoks ilus.
Enamike jaoks meist eksisteerib vaid üks ilu, mis eksisteerib ka teiste jaoks ja nii sureb maailm varsti välja.
Ühest ilust lihtsalt ei piisa.
Veidi värvi koorub aknaraamide pealt maha.
Ma võtan selle pihku ja teen veel väiksemateks tükkideks, eirates mõne tüki tungimist läbi mu hapra ja valge naha.
Ma puhun selle valge kogumi õhku, kuid kübemed ei lange maha, vaid jäävad lakke.
Justkui tähed, mida ma ammu näinud ei ole.
Ma tahtsin, et need sajaksid maha.
Nagu lumi.
Ma ootan lund ja tema aeg on juba ammu käes.
Novembri sombused õhtud panevad mind mõtlema.
Lumi lihtsalt on ja peegeldab valgust ning see on kõik, mida ma temalt soovin.
Katsun korra radiaatorit, kuid see on minu niigi jaheda naha vastas jääkülm.
Miinuskraadidega ei köeta?
Muidugi, ma olen unustanud.
Enam ei köeta, mitte seda maja.
See maja on paik, kuhu keegi ei soovi lähedale astuda.
Ma ei tea, miks.
Nii lihtsalt on.
Võib-olla on siin liiga valge.
Või kardavad kõik ilu?
Mulle meenub lõpuks, et pean vaid küünla kustutama.
Jälgin värelevat kollast leeki, kuni selle lähedale nõjatudes tulele liiga tugevasti hingan.
Leek kustub ja tuba täidab suitsu lõhn.
Lõhn, mida armastan ja vihkan.
See tähendab, et kuskil on taas üks aken pime või on nii valge, et küünalt ei ole enam vaja.
Väga halb ja väga hea.
Tirin öösärgi tugevamini ümber ja tipin varvastel tagasi asemeni.
Ringutan veel korra.
Heidan voodisse ja poen taas torkiva teki alla.
Nihelen, sest und ei tule.
Panen ühe käe padja alla ja teise selle kõrvale.
Pööran külge.
Lükkan ühe jala teki alt välja, kuid tõmban selle ruttu tagasi, sest teisiti tundub kuidagi
Ohtlik?
Vaatan veidi aega lakke ja mõtlen.
Mööda paremat põske voolab puhtal kujul soolane kurbus.
Kas inimesed pelgavad seda maja, sest mina olen teistsugune?
Varsti tunnen kurbuse soolakat, rauast maitset oma suus.
Veri on paksem kui vesi, nagu öeldakse.
Pühin teki nurgaga palgelt teise pisara.
Vill värvub punaseks.
Aga uduse akna poole vaadates pilgutan ma korra silmi.
Et kindel olla?
Kas see on
Lumi?
Aseme vetrudes viskan teki enda pealt ära ja hüppan üles.
Jooksen akna juurde ja avan selle.
See ongi lumi.
Lumi!
Ma naeran, kuigi minu silm vaevu eristab valgeid helbeid.
Ma naeran, sest lumi on kohal.
Lõpuks.
Ja mul on soe.
Nii meeldivalt soe, nagu mul peaaegu kunagi ei ole.
Viskan teki pealt ära.
Mul on palav.
Miks mu seinad niiviisi
Värelevad?
