Lütseum24

Värskeimad uudised

Lütseum24

Väike maja

Lütseum24

Üritused ja ülevaated neist

Lütseum24

Tähtpäevad, meeldetuletused, minevik

Lütseum24

Intervjuud, küsitlused, koolileht

esmaspäev, 17. detsember 2012

Jõulukohvik avas uksed!

Täna käivitus iga-aastane jõulukohvik, mis kestab kolmapäevani (19.12). Kohviku tulu läheb erivajadustega inimestele ja nende pereliikmetele suunatud ajakirjale Puutepunktid. Esmakordselt toimub ka käsitöölaat, mis leiab aset kolmapäeval.

Müügile on jõudnud ka uus koolileht, mis sisaldab väärt lugemist kõigile!
Esimestest avamisminutitest alates käis kohvikus suur sagimine – esimesed soovijad tormasid muusikaklassi uksest sisse juba vahetunni algussekunditel. Viimastel sabasseisjatel võis aga ost üldse sooritamata jääda. Tundus, et kogu söögipoolis – pirukatest ja piparkookidest jookideni välja, läks hästi kaubaks. Siit ka üleskutse kõikidele nobenäppudele kokkamise valdkonnas – tooge homseks või ülehomseks enne tundide algust muusikaklassi mõni omatehtud küpsetis – menu on garanteeritud!

Head isu!




















pühapäev, 16. detsember 2012

Koolileht: Coup d'œil III ja IV


Koolileht: Coup d'œil III
Ümarlaua probleeme vahendavad Eleriin (X B) ja Ireene-Britt (X A).


46 poissi vs. 104 tüdrukut
 [– – –] Miks on poistest puudus? Peamiseks ümarlaual mainitud põhjuseks on koolist väljapoole imbuv hirmujutt lütseumist kui masinlike tuupurite koolist, mis juba eos lämmatab initsiatiivi meie kooli katsetele tulla, isegi kui huvi tegelikult oleks. Tüdrukutega on mõnevõrra lihtsam – kuna nad on juba loomult avatumad ja korralikumad, tuleb linnalegendidest hoolimata andekaid neiusid meie kooli igal aastal, väljakukkuvate poiste arvelt tekivad aga naistevõimuga klassid. Nenditi, et poiste nappus muudab kooli argielu üksluisemaks ning tundides võiks enam olla esindatud mehist vaatepunkti. Niisiis on igal lütseumlasel võimalik selles vallas midagi ära teha: ei tohi levitada õelat laimu palavalt armastatud kooli kohta! [– – –]



Koolileht: Coup d'œil IV
Mõned küsimused-vastused Mari Kalma (XII A) poolt läbi viidud intervjuust õp Pikkeliga.


Monsieur Pikkel

Kas te olete alati soovinud õpetajaks saada ja kellena te olete varem töötanud?
Mitte alati, elukutsega seonduvalt oli peas igasugu huvitavaid mõtteid …

Näiteks?
Meil tehti kutsesobivustesti kaheksandas klassis ja ühe valikuna panin sinna „kaugsõiduautojuht“. (Muheledes, mõeldes eelmisele lausele.) Seal oli kõiksugu paeluvaid ameteid veel, ent rohkem ma ei mäleta. Aa, väiksena meeldisid mulle kohutavalt rongid! Tahtsin rongijuhiks saada. Enne õpetajaks hakkamist ma praktiliselt töötanud polnudki. Väiksemaid otsi tegin, nt ülikooli ajal olin mõnda aega poes turvamees, aga ei midagi rohkemat.

Olete tuntud sellise õpetajana, kellel on õpilastega head suhted, selline muhe sell. Kuidas see niimoodi on kujunenud? Kas see tuleb teile pigem kasuks ja või tekitab probleeme?
See on kujunenud ikka noorusest tulenevalt. Ma julgen ennast veel suhteliselt nooreks pidada. Teisipidi on mulle semutsemist kõvasti ette heidetud, ei maksa vist väga palju küsida, kustpoolt. Aga ma arvan, et see [vaba käitumine] on üks võti, kuidas teha tundi elavamaks, et see poleks kuiv, igav ega tuim. Teen ennast pigem natuke lolliks ja olen lõbus, kui et tund on rampigav. Kahjuks kipub koolis ikkagi olema sedasi, et materjal võib olla nii huvitav kui tahes, aga kui inimesed on väsinud, siis ükski selline võte ei aita. Ütleme tõesti, et kui õpetaja teeb kas või natuke nilbeid nalju või midagi ootamatut, elavdab see natuke tundi ja lastel on ehk lõbusam ja parem õppida.Pikemalt loe paberkandjalt!


Koolileht: Üldkirjeldus ja Coup d'œil II


TRÜKISOE KOOLILEHE NUMBER JÕUAB SINUNI JÕULUKOHVIKUS!

MIKS OSTA „L’ÉCHO du LYCÉE“?

Esiteks lütseumlasesõbralik hind, väärt trükis on Sinu kõigest 60 eurosendiga!

On, mida lugeda. Sinuni jõuavad mahlakad reportaažid rebastepäevast ja Vaba Lava õhtust. Kokkuvõte sügisveerandi lõpul toimunud õpetajate-õpilaste ümarlauast tõestab, et leht võib omada ka laiemat kõlapinda. Siseringis arutatu jõuab vahetult iga lütseumlaseni. Kultuurihuvi rahuldab NO99 lavastuse „Iphigéneia Aulises“ arvustus.  Meelelahutust pakuvad viimasel leheküljel olevad õpetajate tsitaadid.

Saab rohkem teada kaaslastest enda kõrval. Jõuludel pöörame ligimesele alati rohkem tähelepanu, see väljendub elavalt ka lehes. Ilmuvad intervjuud õp Pikkeli ja IX b klassi õpilase Elo Mariaga, kes osales rahvusvahelisel astronoomiaolümpiaadil. Lisaks omalooming: oma mõtted toovad Sinuni lütseumi omaloomingu blogis juba ilma teinud autorid Liina Hints, Merilin Jürjo ja Sanne Org, midagi uut ja põnevat pakub Anastassia Belkov!

Adjöö, leinaraam! Uus kujundus pakub esteetilist silmailu, must toon on asendunud helgete halli varjunditega. Viimases lauses on peidus ka sisuline vihje: kas kolm staažikat õpetajat on kursis notoorse menuromaani „50 halli varjundit“ teemaga?

Lehega kaubeldakse jõulukohvikus. Väikesesse majja tulevad toimetajad ise ajalehte müüma.

Meeldivad lugemiselamusi!



_______________

Koolileht: Coup d'œil II
Neile, keda Vaba Lava õhtul kohal polnud, vahendab lühiülevaate Elsbeth (XII A).
Samalt üleslaadijalt on olemas ka teised esitused!

Lõik reportaažist:
Juba hommikul, kui saaliuksest korraks sisse piilusin, sain õhtusest olemisest pisut aimu: punakasroosad prožektorid (hea valik!) ja toolid olid juba kohtadele tõstetud. Saalis olid mõned toolidesektorid vaatega lavale (harjumuspäraste lauluvõistluse stiilis laudkondade asemel), akendevahelisi seinaviile katsid arvatavasti Mona Lisast ja Charlie Chaplinist mõjutatud ML ja CC plakatid, tagaseinas paiknes traditsiooniline toidulaudade kompleks, mis traditsiooniliselt pälvis ka kõige suuremat tähelepanu.
Edasi loe koolilehe paberkandjalt!

Wolves always travel in packs

Jaana Lindmets (X B) andis lahke loa jagada oma meistriteost laiema kommuuniga!

suuremalt vaatamiseks klõpsa pildil!

laupäev, 15. detsember 2012

Koolileht: Coup d'œil I


Rebastepäevast kirjutab lehes Eleriin (X B).


„Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled“*
12.  oktoobri hommik tuli sel aastal varakult. Silm hädavaevu lahti ja vaikselt siunates seda, mis tulema pidi, komberdasin kööki – pannkooke tegema! Jah, sest just sellist rooga oli nõudnud minu isand. Kiireks läks! Käbedasti riidesse: traksid, valge pluus, mustad püksid – iseenesest ju šikk. Jõudnud kooli ja avastanud end  värskete pirukate, kookide ja pitsade (!) koorma all koogutavate kaasrebaste seast, võisin endamisi (kahju)rõõmustada, et niigi kergelt olin pääsenud.
Rebastele armu ei antud – arglik kari aeti aega viitmata spordiplatsile, et äratada ka visamad virgujad. Märksõnadena olgu nimetatud vaid „ossikükk“, „bemmikummid“ ja „Gangnam style“.  Nii kergelt me aga ei pääsenud, vaimu virgutusele järgnes väline ehtimine – kõigile joonistati pähe melanhoolselt kaunid miimiilmed. Aksessuaaridele seadis piirid vaid isandast abituriendi loovus ja hell süda. Igapidi ehitud rebastest võeti enne tunnikella veel, mis võtta andis: harjutused palli ja kleeplindiga.


Rebastepäeva reportaaži loe edasi paberkandjalt!
*Rebane A .de Saint-Exupéry „Väikesest printsist“

reede, 14. detsember 2012

Babies here seem to be almost as rare as panda cubs.

Helena Kask (VII B) on maalinud panda ning dekoreerinud selle rõõmsates toonides.. Rõõmustagem siis!

suuremalt vaatamiseks klõpsa pildil!

kolmapäev, 12. detsember 2012

Jõulukohvik kohe-kohe käes!




Sel aastal käivitub iga-aastane jõulukohvik järgmise nädala esimesel koolipäeval (17.12) ning kestab kolmapäevani (19.12). Kohviku tulu läheb erivajadustega inimestele ja nende pereliikmetele suunatud ajakirjale Puutepunktid. Esmakordselt toimub ka käsitöölaat, mis leiab aset kolmapäeval. Kõikidelt klassidelt on iga päev oodatud kohvikusse müügiks vähemalt kolm söögipoolist, kuid iga-aastast magusa üleküllust arvestades on rangelt soovituslik tuua ka midagi soolast.

Pange mündikotid valmis ning näeme esmaspäeva hommikul lauluklassis!

Guns N' Roses

Täna näete taas kenakest kunstiteost, mille ma Alicia Jemetsi (VI A) Facebooki seinalt röövisin. Tegu on A3 pildiga, mistõttu seda skänneerida ei saanud.
suuremalt nägemiseks klõpsa pildil!

esmaspäev, 10. detsember 2012

Pisike punapäine kontrabassista

Võtsin Omaloomingust väikese pausi, kui ootasin just nimelt seda teost! Viktoria Plemakova (XII A) vastas palvele ning tuli lagedale imetoreda vesivärviteosega. Ma julgen väita, et vist tulime temaga koos selle idee peale...

Suuremalt nägemiseks klõpsake pildil!

laupäev, 1. detsember 2012

Liina Hints 11


Liina Hints (VII A) on inimene, kes vääriks Omaloomingu blogis eraldi kategooriat, sest vaatamata vanusele (kõigest 13-aastane) on tegu äärmiselt viljaka kirjaniku, luuletajaga. Isiklikult olen juba üpris massiivsetes kogustes kogustes tema kirjatükke lugenud ning noore autori loaga hakkan siin neid periooditi avalikustama. Olen veendunud, et tulevikus võib raamatupoelettidel näha mitmeid tema nime kandvaid köiteid!

-Patrick

__________________________________________
Kena esimest detsembrit kõigile! Olgu teie viimased 3 nädalat elamisväärsed ;)
Täna peaks küll Liina Rajaleidja kolmas osa olema, aga kuna väljas on selline ilm, nagu on, saate ühe sobivama iluteksti: 

***
Kael on kange.
Patju on liiga palju, mulle piisaks kolme siidkogu asemel ka ühest ainsast.
Villane tekk torgib paljaid sääri ja heidan selle jalgade pealt, kuid väristan end kohe.
Mitte tahtes ka käsi külma õhu kätte viia, tirin teki altpoolt tagasi jalgadele.
Olen unustanud küünla kustutada.
Tõusen ohates püsti.
Õnneks ei ole puitpõrand eriti külm, kuid sellest vaatamata kõnnin varvastel.
Mitte, et peaksin põletama küünlaid, kuid selles majas üksi viibides on muidu kuidagi üksik.
Mulle meeldib ühine pimedus, ohutu pimedus, ilus pimedus.
Selline pimedus.
Üksik pimedus. 
Kurt, tumm ja pime pimedus.
Nendega ma harjunud ei ole, kuid peaksin.
Olen suutnud harjuda kõige muuga.
Isegi sellega, et ma ei tohi mõelda, sest muidu hakkab minu silmadest voolama soolast kurbust.
Aga mitte pimedusega.
Jõuan valge aknalauani ning heidan pilgu linnale.
Pea pooled tuled on kustus, kuigi kell ei ole palju.
Pooled aknad on pimedad.
Kus nemad on?
Nende akende taga?
Elus? Surnud? Magavad? Ei maga? Kodust ära? 
Või ei meeldi neile lihtsalt valgus.
Ja ma mõtlen, kuidas saab kellelegi mitte meeldida valgus, ainus rõõm minu elus.
Ilmselt nad kardavad.
Kardavad ilu.
Kes teab, ma ei imestaks.
Tänapäeval on vähe neid, kes hindavad ilu, mis on nende jaoks ilus.
Enamike jaoks meist eksisteerib vaid üks ilu, mis eksisteerib ka teiste jaoks ja nii sureb maailm varsti välja.
Ühest ilust lihtsalt ei piisa.
Veidi värvi koorub aknaraamide pealt maha.
Ma võtan selle pihku ja teen veel väiksemateks tükkideks, eirates mõne tüki tungimist läbi mu hapra ja valge naha.
Ma puhun selle valge kogumi õhku, kuid kübemed ei lange maha, vaid jäävad lakke.
Justkui tähed, mida ma ammu näinud ei ole.
Ma tahtsin, et need sajaksid maha.
Nagu lumi.
Ma ootan lund ja tema aeg on juba ammu käes.
Novembri sombused õhtud panevad mind mõtlema.
Lumi lihtsalt on ja peegeldab valgust ning see on kõik, mida ma temalt soovin.
Katsun korra radiaatorit, kuid see on minu niigi jaheda naha vastas jääkülm.
Miinuskraadidega ei köeta?
Muidugi, ma olen unustanud.
Enam ei köeta, mitte seda maja.
See maja on paik, kuhu keegi ei soovi lähedale astuda.
Ma ei tea, miks.
Nii lihtsalt on.
Võib-olla on siin liiga valge.
Või kardavad kõik ilu?
Mulle meenub lõpuks, et pean vaid küünla kustutama.
Jälgin värelevat kollast leeki, kuni selle lähedale nõjatudes tulele liiga tugevasti hingan.
Leek kustub ja tuba täidab suitsu lõhn.
Lõhn, mida armastan ja vihkan.
See tähendab, et kuskil on taas üks aken pime või on nii valge, et küünalt ei ole enam vaja.
Väga halb ja väga hea.
Tirin öösärgi tugevamini ümber ja tipin varvastel tagasi asemeni.
Ringutan veel korra.
Heidan voodisse ja poen taas torkiva teki alla.
Nihelen, sest und ei tule.
Panen ühe käe padja alla ja teise selle kõrvale.
Pööran külge.
Lükkan ühe jala teki alt välja, kuid tõmban selle ruttu tagasi, sest teisiti tundub kuidagi
Ohtlik?
Vaatan veidi aega lakke ja mõtlen.
Mööda paremat põske voolab puhtal kujul soolane kurbus.
Kas inimesed pelgavad seda maja, sest mina olen teistsugune?
Varsti tunnen kurbuse soolakat, rauast maitset oma suus.
Veri on paksem kui vesi, nagu öeldakse.
Pühin teki nurgaga palgelt teise pisara.
Vill värvub punaseks.
Aga uduse akna poole vaadates pilgutan ma korra silmi.
Et kindel olla?
Kas see on
Lumi?
Aseme vetrudes viskan teki enda pealt ära ja hüppan üles.
Jooksen akna juurde ja avan selle.
See ongi lumi.
Lumi!
Ma naeran, kuigi minu silm vaevu eristab valgeid helbeid.
Ma naeran, sest lumi on kohal. 
Lõpuks.
Ja mul on soe.
Nii meeldivalt soe, nagu mul peaaegu kunagi ei ole.
Viskan teki pealt ära.
Mul on palav.
Miks mu seinad niiviisi
Värelevad?