Ühel ilusal maikuu päeval kogunesid tublid lütseumlased Pirita sadamasse, et üheskoos
Naissaarele minna. Laev Monica juba ootas ning varsti alustasimegi tunniajalist sõitu.
Saarele jõudes ootasid meid veoautod, mille kastis sõitma pidime. See oli omamoodi
huvitav kogemus, sest loodus oli sõna otsesemas mõttes käegakatsutav. Mida edasi
sõitsime, seda tihedamaks mets läks. Järsku auto pidurdas ning sõitis aeglaselt üle raudtee.
Kuuldavasti on sel ligikaudu 20 ruutkilomeetrise pindalaga saarel umbes 40 kilomeetrit
kitsarööpmelisi raudteid, tehes selle maailmas ainulaadseks. Kuna raudtee
valmimisaegadel eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel autosid seal polnud, tehtigi
just raudtee inimeste, miinide ning muude sõjalistel eesmärkidel kasutatava kraami
vedamiseks.
Natuke maad mööda raudteed edasi kõndides leidsime eest suure meremiinide lao, mis oli
raudtee kõrval platvormide peal. Muidugi olid need miinid juba ammu demineeritud; see
oli lihtsalt nende kokkukogumispunkt.
Edasi läks kitsas kruusatee mööda majadest, kus Tõnu Kaljuste suviti muusikafestivali
“Nargenfestival” korraldab. Taamal mere taga paistis Tallinna vanalinn. Liivarannal
kasvasid kibuvitsapõõsad. See vaatepilt oli nii ilus, et mõtlesin, et kindlasti võib seal
suvitamine ilus olla.
Ühel hetkel hakkasid paistma vanad majad, kus enne Eesti taasiseseisvumist Nõukogude
sõdurid elanud olid. Mõnedel neist olid aknad sisse löödud, teistel jälle ilutsesid seintel NSV
liidu vapid. Olenemata sellest, et keegi neis juba ammu elanud pole, olid nad siiski üsna
heas korras – selle all mõtlen ma seda, et nad veel niipea kokku poleks kukkunud.
Kahe maja vahel oli suurem vaba plats ja sinna oli loodud katusealune, kus pikniku korraldasime. Laotasime kaasavõetud toidud laiali ning hakkasime sööma. Samuti oli meile
piisavalt vaba aega jäetud, et saarel omapäi ringi vaadata saaksime. Oli igaühe enda asi, kes mida tegi. Kes mängis jalgpalli, kes luges raamatut ja kes jalutas mere äärde...
Niisiis, pärast paari vaba tundi, kui mõned juba metsa ära eksida jõudnud olid, pidime
rongiga tagasi sadamasse sõitma. Tuli aga välja, et rong oli katki läinud, niisiis ronisime
jälle veoauto ZIL-157 kasti ning sõit sadamasse algas.
Sadamas pidime veel natukene kannatama, enne kui me taas Monica pardale astuda saime.
Jälle tunnike ning juba jõudsime tagasi Tallinnasse.
Vaata ka ülejäänud galeriid siit
Naissaarele minna. Laev Monica juba ootas ning varsti alustasimegi tunniajalist sõitu.
Saarele jõudes ootasid meid veoautod, mille kastis sõitma pidime. See oli omamoodi
huvitav kogemus, sest loodus oli sõna otsesemas mõttes käegakatsutav. Mida edasi
sõitsime, seda tihedamaks mets läks. Järsku auto pidurdas ning sõitis aeglaselt üle raudtee.
Kuuldavasti on sel ligikaudu 20 ruutkilomeetrise pindalaga saarel umbes 40 kilomeetrit
kitsarööpmelisi raudteid, tehes selle maailmas ainulaadseks. Kuna raudtee
valmimisaegadel eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel autosid seal polnud, tehtigi
just raudtee inimeste, miinide ning muude sõjalistel eesmärkidel kasutatava kraami
vedamiseks.
Natuke maad mööda raudteed edasi kõndides leidsime eest suure meremiinide lao, mis oli raudtee kõrval platvormide peal. Muidugi olid need miinid juba ammu demineeritud; see
oli lihtsalt nende kokkukogumispunkt.
Edasi läks kitsas kruusatee mööda majadest, kus Tõnu Kaljuste suviti muusikafestivali
“Nargenfestival” korraldab. Taamal mere taga paistis Tallinna vanalinn. Liivarannal
kasvasid kibuvitsapõõsad. See vaatepilt oli nii ilus, et mõtlesin, et kindlasti võib seal
suvitamine ilus olla.
sõdurid elanud olid. Mõnedel neist olid aknad sisse löödud, teistel jälle ilutsesid seintel NSV
liidu vapid. Olenemata sellest, et keegi neis juba ammu elanud pole, olid nad siiski üsna
heas korras – selle all mõtlen ma seda, et nad veel niipea kokku poleks kukkunud.
Kahe maja vahel oli suurem vaba plats ja sinna oli loodud katusealune, kus pikniku korraldasime. Laotasime kaasavõetud toidud laiali ning hakkasime sööma. Samuti oli meile
piisavalt vaba aega jäetud, et saarel omapäi ringi vaadata saaksime. Oli igaühe enda asi, kes mida tegi. Kes mängis jalgpalli, kes luges raamatut ja kes jalutas mere äärde...
Niisiis, pärast paari vaba tundi, kui mõned juba metsa ära eksida jõudnud olid, pidime
rongiga tagasi sadamasse sõitma. Tuli aga välja, et rong oli katki läinud, niisiis ronisime
jälle veoauto ZIL-157 kasti ning sõit sadamasse algas.
Sadamas pidime veel natukene kannatama, enne kui me taas Monica pardale astuda saime.
Jälle tunnike ning juba jõudsime tagasi Tallinnasse.
Vaata ka ülejäänud galeriid siit
