Liina Hints (VII A) on inimene, kes vääriks Omaloomingu blogis eraldi kategooriat, sest vaatamata vanusele (kõigest 13-aastane) on tegu äärmiselt viljaka kirjaniku, luuletajaga. Isiklikult olen juba üpris massiivsetes kogustes kogustes tema kirjatükke lugenud ning noore autori loaga hakkan siin neid periooditi avalikustama. Olen veendunud, et tulevikus võib raamatupoelettidel näha mitmeid tema nime kandvaid köiteid!-Patrick
__________________________________________
Ma vabandan kohutava hilinemise pärast - ma ei saa päris täpselt aru, kuidas saab olla viis päeva möödunud viimasest postitusest... Täna alustaksin Liina tekstide puhul ühe seeriaga, mida autor ise nimetab lihtsalt "Rajaleidjaks". Need on ilutekstid, millel on romaanilik sisu, nii et nautige!***Rajaleidja I***
Ma seisan keset liivaseid välju.
Kust ma tulin.
Kust lahkusin.
Tuul vilistab ja liivaterad satuvad silma.
Mustast nahast mantel rõhub nahale ja ajab ihu tuliseks.
Tumedad, sassis juuksed kõditavad lõuga.
Tuuleiil puhub need mulle suhu.
Raputan pead.
Ebameeldiv tunne kaob korraks.
Higipisarad lendavad helekollasele liivale.
Ainus, mida eristan kollasest liivast, on punaselt virvendav puu taamal.
Pea kohal laiub kollakas taevas.
Ei ühtki pilve.
Ei ronkade kraaksumist ega kellegi sammumist.
Niivõrd erinev sellest, kust tulin.
Villased saapad torgivad jalgu.
Heidaksin need silmapilkselt jalast, kui vaid ei kardaks eesseisvat.
Paari meetri kauguselt minu selja tagant.
Sealt kostab hingamine.
Terav, väsinud hingamine.
Keeran järsult oma peanuppu.
Kaelast käib läbi hingemattev raksatus.
Liiva lendab silma.
Keeriste vahelt on vaevueristatav neljajalgne kogu.
See on kõigest Lancelot.
Kui mitmeid kordi olen ellu jäänud tänu temale, kelle olemasolu ma vahel üldse unustan.
Viskan mantli seljast ja jätan selle sinnapaika.
Kas võin nimetada paigaks seda, kus pole midagi peale tühjuse?
Liiva.
Mõtteid sähvatab pähe sadu ning kirjeldaksin end ümbritsevat.
Mul pole midagi rääkida.
Surun viimase kuiva riidetüki, mille oma taskust leian, põsele.
Soolane veri voolab huulenurgani.
Tilgub lahtisele särgikraele.
Voolab mööda kuumenenud kaela allapoole.
Veider, et ta üldse voolama kipub.
Ma pole pea kaks päeva joonud.
See oli päev, mil külast lahkusin, kui õieti arvestanud olen.
Võib-olla on aega läinud rohkemgi.
Võtan kareda riidelapi haava pealt ära ning pühin selle nurgaga suud.
Selle maitse on masendav.
Sülitan.
Suu muutub taas kuivaks ja kuivanud vere maitse säilib.
Raputan pead.
Kõnnin Lanceloti juurde.
Lasen käel üle tema räsitud karva käia.
Paari päeva eest oli see läikiv.
Sile.
Külast lahkumine tundub nüüd suure veana.
Looma pilk on niivõrd nukker, et viskan maha tema sadula ja eemaldan kallid rakmed, mille külast saanud olin.
Ta tundus olevat rõõmus.
Vaatan seda, mis meid ees ootab.
Lõputud väljad.
Ei ühtegi teed.
Võtan välja koti, millesse on jäänud vaid kaart ja paar tühja lähkrit.
Ma ei täitnud neid külas.
Teadsin, et kohalejõudmiseks kuluvad mõned üksikud tunnid.
Rullin kaardi liivasel pinnal lahti ja heidan maha.
Loodan, et siit veel kunagi tõusen.
Rhÿad’mirist Ohmeni soodesse oleks pidanud viima poole päeva teekond.
Lancelot perutab.
Nende vahele pidi jääma meie teed kõrbes vaid paarkümmend miili.
Kõigest vasakul lasub tühjus.
Eeldades, et oleme kahe päeva teekonna ehk säärase tempo juures umbes kahesaja miili kaugusel Rhÿad’miri külast, jõuame samas suunas minnes viie päeva pärast Punaste kaljudeni.
Nii kaua meil aega ei ole.
Aega ega võimalust aega omada.
Päeva, heal juhul kahe pärast saavad minu tunnid otsa.
Ma vajan vett.
Lancelotist ma ei tea, tema jõuakski ehk kaljudeni.
Ta on arukas.
Kahju vaid, et seekord jääb ainult arunatukesest väheseks.
Sirutan käsi.
Jätsin lühikese käigu tõttu külla isegi oma mõõga.
Vaid viimasest koopast leitud pistoda asetseb mu vööl.
Tõmban selle välja.
Haaran ühe suurema lähkri.
Lõikan selle aeglaselt pooleks.
Seejärel lõikan sellest välja veel ühe peene riba ja jätan lähkri jäänused maha vedelema.
Mässin pistoda lahtise tera ümber lähkri naha ja seon käepideme juurest paelaga kinni.
Kiiresti ratsutades on ennegi õnnetusi juhtunud.
Ma ei taha, et tera mulle taaskord reide lõikaks.
Kinnitan pistoda taas vööle.
Nii kergesti, kui raske olek lubab, hüppan Lanceloti selga.
Mul pole midagi kaotada.
Lähen või suren siinsamas.
Soe tuul vihiseb näkku ja silmad pilguvad.
Tõmban särgikrae kõrgemale.
Olen kollases põrgus kaotanud oma ajataju.
On möödunud minuteid, tunde, ilmselt rohkemgi.
Mu silmad ei suuda eristada midagi peale kollase vine.
Siin on liialt soe.
Suigun.
Lancelot leiab ka ise tee.
Kui taas silmalaud lahti teen, torkab esimesena silma roheline.
Punased katusekivid.
Hall müür.
Lapsed jooksevad Lancelotil jalus ning sosistavad vaikselt minu nime.
Rajaleidja.
Nende silmad põlevad uudishimust ja ma naeratan uniselt.
Ei tea täpselt sedagi, kus olen.
Need inimesed teavad aga mu nime.
Rajaleidja.
