Lütseum24

Värskeimad uudised

Lütseum24

Väike maja

Lütseum24

Üritused ja ülevaated neist

Lütseum24

Tähtpäevad, meeldetuletused, minevik

Lütseum24

Intervjuud, küsitlused, koolileht

kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Gamithra Marga

Tänasel (võrdlemisi lörtsisel ja hallil) kolmapäeval jagab Gamithra Marga (7b) teiega minu soovil üht oma suurepärast joonistust/maali. Pilt on algselt tehtud meie kalli õpetaja Ravelli soovil, teemaks on "Mina ja Tallinn". Nautige värvilist Tallinna ning elage ka ebameeldivamad talvepäevad üle!

-Liina

suurema pildi nägemiseks sellele klõpsata

pühapäev, 27. jaanuar 2013

Liina XIII

Keegi Liina Hints (7a) on teiega jagamiseks saatnud Omaloomingusse ühe veidi vanema ilukirjandusliku teksti. Mina ise kahjuks teda ei tunne ning seega ei saa siia panna tema lühikirjeldust, kuid et mul lütseumis on jäänud veel mitu aastat, avaneb mul ehk ka võimalus temaga tutvuda.

Rõõmsa postitusenumbriga kaasneb rõõmus tekst!


-Liina
______________________________________________________________

Kõnnin paljajalu külmal kivipõrandal ja väldin klaasikilde.
Varvastel, et oleks vähem külm.
Tipin mahagonist laua kõrvale ja heidan pilgu selle taha.
Haaran oma juustest roosiõie.
Punase.
Viskan selle kahvatuile nahkpaelaga köidetud juustele, paludes
roosil muutuda mustaks siis, kui asjad on kõige halvemad.
Seejärel sirutun laual lebava kaanetatud Piibli järgi ja rebin ühe lehe välja.
Kellegi tundmatu evangeelium.
Ei tea, ma ei tahagi teada.
Ma ei usu temasse ega tema uskumusse.
Loodan, et minu isa selle pärast ei pahanda, et tema raamatu lõhkusin.
Ma ei usu.
Tal on raamatukogus paavsti enda noorusaegadel ümber kirjutatud raamat.
Miks ta sellest siin hoolima peakski?
Ma ei usu, et hoolib.
Vahet ei ole.
Viskan selle roosile järele ja virutan kirstukaane kinni.
Pool päeva on Glediani hallid silmad mind nukralt silmitsenud.
Justkui oleksin milleski süüdi, justkui oleksin temalt midagi varastanud.
Ma ei teinud talle midagi.
Gledian, kui sa teaksid.
Ma ei teinud sulle midagi.
Kas sa usud mind, Gledian?
Kas sa usud?
Ma tean, et sa usud ja nii ongi parem, sest keegi peab ju uskuma.
Vajun laua taga olevale puust toolile ja nihelen ebamugavusest.
Nõjatun kuklaga toolileenile ja silmitsen lage, kuid maalingud ei paku mulle rõõmu.
Keegi Kuningas, 54. Aja oma, ma arvan.
Tema ja tema õukonna pidustused.
Maast välja rebitud lilled.
Kahvatud näod.
Need vaid häirivad mind.
Gledian?
Vabandust.
Lihtsalt usu edasi.
Tõstan pea ja silmitsen oma rõngassärki kirstu kõrval.
See on verine nagu tema kõrval lebav nool.
Tõusen ning tühi, kerge seelik lendleb minu külgedel.
Kõnnin aknale lähemale ja tunnen mere maiku.
Kuulen mühisemist.
Kuulen kajakaid.
Kaugelt, kaljunukkide vahelt paistab üksainus valge puri.
See on Glediani laev.
Ma ei osanud aimatagi, et kapten nõustuks ilma temata üle Tulerõnga purjetama, aga küllap leidsid nad asjaolud olevat soodsad.
Mõnigi kaupmees võtaks selle riski, laevakaptenist rääkimata.
Mitte riski.
Tagasi nad ei tule, ei loodetud välismaiste maitseainetega ega ka ilma nendeta.
Võiksin joosta alla.
Isa juurde.
Öelda, et nad ei või minna, et nad surevad.
Ma ei tee seda, sest see on kapteni otsus ja minu isa, kes juba aastaid tagasi kapteni tegevustest hea ülevaate on omandanud, on sellega juba ammu nõustunud ja reisi heaks kiitnud.
Sulgen akna ja raputan pead nii, et paar musta juuksesalku hõbedase peavõru kammitsaist lahti pääseb.
Võtan noole, sülitades (kui mu vana hoidja vaid seda näeks) paremasse varrukasse ning üritades sellega seejärel raualt roostet pühkida.
Rooste küll, aga kuidas jääb kättemaksuga, sest kättemaks on see, mida kõik viimasel ajal nii väga ihkavad.
Loobun ja tahan noole vastu oma põlvi pooleks murda.
Põlvi läbib tugev valusööst ning otsustan teist korda mitte katsetada.
Nool on lühike.
Pea poole lühem kui standartne, umbes kolm tolli.
Seega tõmban põuest nööri küljes rippuva võtme ja avan sellega lauasahtli.
Asetan sinna noole ja võtan vastutasuks seda väärtuslikku tinti, mida saab vaid teiselt poolt Tulerõngast, ning lehe kollakat paberit.
Ei midagi uhket, kuid see sobib.
Ehk peaksin minagi uskuma hakkama?
Südamest, mitte omakasupüüdlikkusest, nagu ma teinud olen.
Ma alustan sõnaga
jumal
kuid kriipsutan selle kohe maha ja tint valgub väikeste ojadena laiali.
Kirjutan jumala asemele
Jumal
ja jätkan.
Kas nii on parem?
Ma küsin seda endalt ja need küsimused ootavad siiani vastuseid.
Kõik, mida endalt küsin.
Tahaksin rääkida roosist ja Piiblist, kuid see ei meeldiks Jumalale vist.
Minu isa ei räägi kunagi, kes ta on.
Jumal
Lihtsalt ütleb aamen ja kõik saab teiste jaoks justkui korda ja mina ei mõista.
Jumalat usutakse halvas
tõelised uskujad ka heas
Kas mina usun?
ma ei ürita
aga mul pole enam midagi kaotada

Jumal
üks hing tahab sulle miskit öelda
ja ta loodab, et ta võib
sest ma ei palu vabandust
ja mul polegi millegi pärast paluda
ma tapsin inimese
aga tema tappis mind enne ja ma tapsin
vaid selleks
armastuseks
sest kui tema oleks mu tapnud
oleks ta tapnud ka enda
sest ta armastas mind ja mina
mina tapsin armastusest
ja küllap oli see kõike seda väärt
sest ma ei mõista enam
aga võib-olla sina mõistad ja vaid nii palju
et sa ei mõista mind hukka
vaid tunned mulle kaasa selles
mida tegin
sest tappa on raske
sest armastada on raskem
Aamen

Paber on muutunud mustade plekkide ja valgete vahede seguks, kuid ma olen mureta.
Jumalale, nagu temast räägitakse, ei peaks lugemine ometi probleemi valmistama,
sest ta on siiski
Jumal
Kas Jumalal on jumal?
Kas Jumala jumal on tema ise?
Jumal on egoist?
Kui tal ei ole jumalat, siis keda ta usub?
Kas ta usub meisse?
Ilmselt mitte, kui meie oleme määratud temasse uskuma
kas uskumatus valmistab talle piina?
Ma kägardan paberi kokku ja võtan võtme.
Igaks juhuks, kurvemaks juhuks, kirjutan ma sama ka teisele paberile.
Selle jätan ma lauale.
Seejärel avan sahtli ja asetan tagasi selle, mis sinna kuulub.
Sulgen sahtli ja tõusen püsti ning kõnnin kikivarvukil taas toa nurka.
Teisele poole vaadates, sest tean, mida näeksin, avan kirstu musta kaane ja viskan paberi sinna.
Võib-olla Gledianile sellest piisab.
Võib-olla.
Tõmban käed ära ja kaas prantsatab taas kinni.
Seejärel märkan kirstu küljes lukku ja tunnen oma südame lähedal tuksumas võtit.
See ei ole ilmselt õige võti, kuid ma tahan kirstu sulgeda.
Ma proovin.
See sobib sinna ja ma keeran nii kaua kui võimalik.
Kordagi uuesti sinna poole vaatamata lasun taas tumepruunile toolile ja silmitsen oma kirja.
Oma ainsat kirja kellelegi, kellest ma midagi ei tea.
Ei.
Ma otsustan mitte uskuda.
Tunnen roosi lõhna ja näen silmanurgast avatud uksest sisse hoovavat tõrvikuvalgust.
Naeratan.
Isa on tulnud mind vaatama, see on tore.
Nii tore, sest ta ei tee seda peaaegu kunagi.
“See roos on sama kaunis kui sinu mustad silmad, must kui öö” ohkab ta ja asetab õie mu juustesse.
Aga
minu isa käed ei ole kunagi nii külmad.

teisipäev, 22. jaanuar 2013

Ramona II

Ramona Mägi (VIa) on, nagu paljud teavad, väga positiivne ja tore inimene. Niisamuti on ta mitmekülgne, tegeledes aktiivselt just muusikaga, kuid samas, eks enamik meist ka kirjuta vahetevahel.

Täna jagab Ramona minu soovil teiega taas ühte (küll pisut vanemat) luuletust. Tundke lugemisest mõnu!

-Liina


___________________________________________________________________

Jõgi
Läbi metsatuka roheluse
voolab jõgi.
Üle taevapõhja sinetuse
voolab jõgi.

Läbi lilleaasa kirevuse
voolab jõgi.
Üle kõrbe lõputu tühjuse
voolab jõgi.

See on minu, minu enda
õnne jõgi.

pühapäev, 20. jaanuar 2013

Christelle & Mauri

Täna soovis Anette Mäletjärv (9A) meiega jagada seda imepärast duetti, nüüdseks kärbitud versioonis!



Koosseisus:
Christelle Ester (9A, vokaalid)
Mauri Liiv (9A, vokaalid)
ja Anette Mäletjärv (kitarrisaade)

See meeliülendav pala sobib hästi unelauluks :). Aitäh jagamast, ning jääme ootama ka lubatud albumit. 

kolmapäev, 16. jaanuar 2013

Nastja Belkov I

Olen Nastja Belkovi (10A) blogi jälginud-lugenud juba üsna kaua ning selle käigus avastanud mitmeid suurepäraseid mõttekäike. Tema on inimene, tänu kelle kirjutatud luuletustele olen ka mina sellele rajale sattunud! Loodetavasti saab tema loomingut veel teinegi kord Omaloomingus näha, tänasel päeval on see siin minu palvel, sisaldades nii proosat kui värssi. Suur tänu talle, ja nautige!
 -Liina

____________________________________________________________________

Haridus & Vabadus

Milleks me õpime, kui me niigi millalgi sureme? Siis pole meie teadmistest enam kellelegi kasu. Vähemalt enamjaolt. Me võtame üldhariduse endaga hauda kaasa, põlvkondade kaupa. Milleks meil on seda vaja? Õnnelikumaks eluks? Tõtt-öelda võib väita, et rumalad inimesed elavad ju tegelikult palju rahulikumat elu, kui nad ei tea hädaohtudest, probleemidest ja muust. Või on lihtsam elada harituna, sest siis on aimu, kuidas seda kõike ennetada?

Mida rohkem tarkust, seda vähem vabadust. Seda rohkem tunned kellegi või millegi ees kohustust.

Pea kohal on vabadus ja jalge all ka. Ometigi on hinge sees tuhandeid ahelaid. Meie oma loodud seadused ja põhimõtted, mis segavad meil vabaks saamist. Igalühel küll erinevad seadused, kellel karmimad, kellel pehmemad; kellel neid rohkem, kellel vähem. Koostame kui väikse põhiseaduse omaenda hinge talitsemiseks, et mitte minna üle piiride. Teeme lepingu oma mõistuse ja hinge vahel. Ja igalühel on oma erinevad karistused seaduse ületanutele.

Aga miks me üldse neid põhimõtteid loome? Miks ei taha me vabad olla? Kas see on midagi instinktiivset, ehk lausa enesesäilitus ja -kaitse vorm? Me ei saaks vabadusega hakkama, või ei teaks, mida sellega üldse peale hakata?

Kas vabad inimesed on õnnelikud, või elavad nad pidevas seaduserikkumises?

Sa ütled, et oled vaba,

kuid tõde on see,

et keegi pole iial prii.



Inimesed nõuavad

ja ühiskond kinnitab

kooris.



Nad kirjutavad seadusi,

mida ise ei järgi,

kuid pressivad teistele peale.

Nad karistavad süüdlasi,

kuigi ise suurimad

patused ongi.



Ja kõik aina räägivad

vabadusest.

Ja kõik aina veenavad

iseend ja ühiskonda,

et nad on vabad.



Meil on elu

ja meil on hing.

Kas siis saame olla vabad?



Saame küll!

Saame küll.

Saame küll...

ei saa.


esmaspäev, 14. jaanuar 2013

Ramona Mägi I

 Ramona Mägi (VIa) on, nagu paljud teavad, väga positiivne ja tore inimene. Niisamuti on ta mitmekülgne, tegeledes aktiivselt just muusikaga, kuid samas, eks enamik meist ka kirjuta vahetevahel. Isegi kirjutades kiidan selle luuletuse igatahes heaks, nautige ning jätka samas vaimus, Ramona! :)
                                                                                                 -Liina
 __________________________________________________________________


                                                             Pimeduse tühjus.
Üksinduse jäises haardes
ahastuses hõljun.

Ei nutt, ei naer
mu kalki südant enam utsita.
On pöördumise aeg.

Selja keerama pean.
Kas on see lõpp või alles algus?
Ma ei tea.

reede, 11. jaanuar 2013

Liina Tosin


Liina Hints (VII A) on inimene, kes vääriks Omaloomingu blogis eraldi kategooriat, sest vaatamata vanusele (kõigest 13-aastane) on tegu äärmiselt viljaka kirjaniku, luuletajaga. Isiklikult olen juba üpris massiivsetes kogustes kogustes tema kirjatükke lugenud ning noore autori loaga hakkan siin neid periooditi avalikustama. Olen veendunud, et tulevikus võib raamatupoelettidel näha mitmeid tema nime kandvaid köiteid!

-Patrick

__________________________________________
   Kaheteistkümnes postitus on vist piisav, et miskit tähistada. Esiteks on see viimane postitus, kus näete Liinat tutvustavat teksti, edasi on ta ju Pressitiimi liige ja ei vaja enam tutvustamist. Teiseks, järgmise sissekande siia tekitab just tema. Mina, ma üritan vaikselt eemalduda, vaid 60 koolipäeva veel järel... Lisan siia eelviimase "Rajaleidja" osa, mille autorilt saanud olen. Olgu ta teile nauditav!



***Rajaleidja 3***

Jalad valutavad.
Seest villased saapad on läbivettinud.
Liigutan nende sees varbaid, mida peaaegu enam külmast ei tunne.
Mõne hetke pärast on tunne, nagu oleksid mu jalad tules.
Meeldiv tuli.
Eelistan seda jääkülmale näpistusele.
Soe tunne kaob.
Asendub tundetusega.
Ma ei teagi, kuidas seda kutsuda.
Arvan, et tundetus sobib.
Kuigi, kui tundetus on tunne, tunnen ma siiski midagi.
Ma ei tea.
Pole kindel.
Mida tunnen, pole meeldiv.
See on vist tähtsaim teadmine.
Tuul lennutab juukseid silme ette.
Olen need taas unustanud nahkrihmaga kinnitada.
Seisatan keset mustavat välja ja kuulatan.
Ainult tuul.
Libistan koti õlult ja otsin nahkse koti põhjast välja väikese raudkirve.
Tõmban kotisuu kiiresti kinni.
Lumi sajab sisse.
Raputan pead.
Juuksed on läbimärjad.
Piisku lendab, kuid ma ei erista neid lume keskelt.
Kissitan silmi.
Olen rõõmus, et ei näe omaenda peegelpilti.
Üritan kauguses eristada oma sihtpunkti.
Küla.
Ei kuskil.
Ma ei mõista, kus olen.
Kas silmapiir hajub pimedusse või terendab seal mets.
Jääb vaid loota esimesele.
Sellise ilmaga eksida.
Samamoodi võiksin enda haua ise kinni kaevata.
Surun sõrmed oma kaela vastu.
Sumpan vaikselt edasi.
Lumi ulatub pea puusadeni.
Mul on külm.
Külm on hästi öeldud.
Ma värisen, teadmata, kas sellest, et kogu minu ihu kuumab või sellest, et ta tunneb külma.
Pagan.
Viskan hea meelega Droegi räpasele lauale need kakskümmend münti.
Kas ta soovib seda või ei.
Kui vaid võiksin olla kindel, et sinna maale jõuan.
Sulgen oma kõrvad kätega.
Need on peaaegu et jääs.
Kasutud.
Tuul vilitsab neisse.
Alles nüüd meenub taas, miks oma kalli terariista välja võtsin.
Komberdan mõned meetrid tagasi ja teelt veidi kõrvale.
Kümne minuti teekond.
Lükkan jalaga kõrvale nii palju lund kui võimalik.
Tekitan lumevallid.
Aeglaselt vajuvad need taas minu poole.
Maapinna poole.
Kükitan.
Haaran ühe käega kuuse tüvest, nii madalalt kui võimalik.
Põlev tunne ka sõrmedes.
Siis jälle tundetus.
Teise käe sõrmed kaarduvad kirve pease ümber, terale võimalikult lähedal.
Kuumavad hetke.
Siis on kõik tavaline.
Tera raiub esmalt läbi jäätunud kihi veidi sammaldanud tüvel.
Ragisemine.
Aeglaste toksetega puu langeb.
Tõusen.
Lumevallid on taas lähemale sõudnud.
Järsud liigutused on piin, kuid jätan selle tähelepanuta.
Eemaldan kiirete, rahmakate liigutustega ka tüvest hargnevad oksad.
Märkan vaevu okaste pudenemist.
Võtan kepi ühe kaenla alla.
Teisega avan taas kotisuu, ilma seda seljast võtmata.
Panen tagasi kirve.
Haaran väiksemast taskust graveeritud noa.
Tõmban taas kotipaeladest, et see sulgeda.
Keeran nuga paar korda.
Asetan sõrmele.
Sellest tungib välja paar piiska verd, mis langevad nüüdseks pea eristamatule lumele.
Tore.
Nuga on terav.
Näen vaid oma silme ette.
Tõstan kuusetüve veidi kõrgemale, et paremini näha.
Käin sellest paar korda noaga üle.
Ei taha oma käsi nende tundide jooksul rohkem asjata vigastada.
Jalutuskepp peab olema korralik.
Seda taas ühes käes hoides asetan kotti oma radmeži, noa, mida pärandatakse minu suguvõsas pojalt pojale.
Hetkeks sähvatab peast läbi mõte.
Miks ei olnud minu nuga selle nahast tupes?
See häiriks mind, kui lebaksin mugavasti linade vahel, olles rüübanud enne Droegi parimat mõdu.
Hetkel, ei.
Mind ei huvita see.
Ma tahan külla jõuda.
Tuul vilistab kõrvus.
Taamal terendab miski.
Sammun edasi.

esmaspäev, 7. jaanuar 2013

Merilin Jürjo III

Merilin Jürjo (XII A) on uuema põlvkonna kirjanik. Kirjutanud on ta nüüdseks juba kümme aastat ning võitnud selle aja jooksul mitmeid auhindu. Tegu on äärmiselt professionaalse kirjanikuga, kelle lugusid võib igaüks lugeda ostes lähimast raamatupoest tema muinasjuturaamatu "Haldja naer". Mina, kes ma pean end vähesel määral kirjanikusugemetega tegelaseks igatahes idoliseerin seda neiut, sest keegi teine pole mind nõnda toetanud, julgustanud ja inspireerinud!


-Patrick

______________________________________________


Uuest aastast uue hooga! Loodan, et puhkus oli kõigi jaoks meeldiv ja aastavahetus meeleolukas..

Infoks, et sellest veerandist liitub Liina Hints Pressitiimiga ametlikult ja hakkab osaliselt üleval pidama kooliblogi ja ka Omaloomingu osa, sest ma olen ise vana ja väsinud ning keskenduks alanud elu viimasel kooliveerandil rohkem õpingumuredele. (Ma ei kao siiski kuskile)

Merilin saatis mulle vaheajal järgmise osa oma loost ning korvamaks "pikka pausi", nagu ta ise ütleb, siis nüüdne osa on palju pikem! Nautige :)

Unustuste lood


III
Kui kell lõi seitse...

Telefon helises ja Martin teadis juba enne vastamist, kes helistab. Ta oli seda oodanud, ta olid teadnud, et naine ta üles otsib, kuid ometigi oli see oodatust kolm päeva kauem võtnud. Kui aus olla, oli Martin juba täitsa närvis, küsides endalt, kas ta ehk ei olnud iseenda võimeid ning eelkõige naist ülehinnanud, kuid nüüd õnnitles ta ennast mõttes õige otsuse eest.
„Martin kuuleb,“ lausus mees, varjates hääles hoolikalt seda naeratust, mis ta huulil tantsiskles. Kõik läks nii, nagu tal vaja oli.
Hetkeks kostis teiselt poolt toru vaid vaikus, nagu ei oleks helistaja kindel, kas usaldada oma häält või kas kõnele vastaja on ikka see, kellega ta rääkida tahab.
„Teil jäi loo lõpp rääkimata.“
„Te tahate seda kuulda?“
Maria vaikis hetke, nagu ei oleks ta ikka veel kindel. Siis aga tajus Martin mingit muutust, mis pidi olema seda suurem, et seda oli võimalik tajuda isegi läbi telefoni.
„Ma ootan teid täna õhtul enda juurde. Aadressi te juba ilmselgelt teate.“
„Kokku lepitud. Te ei kahetse.“
„Selles ma ei kahtlegi.“
Martin tahtis veel midagi öelda, lihtsalt veel üks kord kinnitada, et naine tegi ikkagi õige valiku, kuid juba oli kõne katkestatud ja ainus, millele mees vastata oleks võinud, oli piiksuv toon. Sellest hoolimata seisis ta nii mõnegi minuti liikumatult paigal, nagu oleks aeg ta ära unustanud ning tema juures seetõttu seisma jäänud. Mehe pilk oli liikumatu ning kauge, nii tume ja lugematu, et oli võimatu öelda, mis tema mõtted oli nii haaranud. Ainus, mis andis kummalise vihje tema mõtete kohta, oli üks fraas, lause, mis üle ta huulte lipsas ja mida ka mitte keegi ei oleks võinud mõista:
„Luisa, ma ju lubasin sulle.“
Selle nime, nende sõnadega, ta võpatas ning ärkas justkui pikast unest. Seejärel vaatas ta kella, veendumaks, et möödunud on tõesti vaid mõned minutut, mitte tunnid või päevad. Ajataju polnud kunagi ta suurim pluss olnud.

Oleks võinud arvata, et nüüd kui kohtumine kokku oli lepitud, oli Martinil teine tunne ukse taga seista, kuid tegelikult ei olnud. Ta ei olnud eelmine kord kartnud, ammugi ei kartnud ta siis nüüd. Ta oli täpselt sama enesekindel, kuna ta teadis, et teda kuulatakse, ükskõik siis kas hea meelega või vastu tahtmist. Samuti kõlasid tema koputused samuti kui neli päeva tagasi: kolm kiiret koputust järjest. Nagu eelminegi kord, nii ka nüüd ei tulnud kohe vastust, mis tõttu Martin midagi enda ette pomises ning uuesti koputas.
Lõpuks siis kostus võtmete kilinat ning Maria avas ukse. Ta vaatas hetke pahuralt Martinit ning lausus siis:
„Te ei tunne ka üldse aega. Ma ütlesin, et õhtul. Teie ilmute kell neli päeval.“
„Ma mõtlesin, et see ei ole nii tähtis,“ vastas Martin natuke segaduses olles.
„Kui see ei oleks tähtis olnud, oleksin öelnud, et tulge ajal, mis teile sobib. Aga ma ei öelnud nii.“
Martin pidi tõdema, et naisel oli õigus ning kuna ta midagi vastata ei osanud, naeratas ta talle lihtsalt, lootes, et see parandab tema eksimust.
„Kas te tulete sisse või jäetegi sinna? Ma võin teid ukse taha ka jätta, kui väga soovite.“
„Vabandust, muidugi.“ Martin nagu ärkas oma kohmetusest. Ta astus majja sisse, kuuldes, kuidas uks tema selja taga kiiruga kinni tõmmati, nagu kardetaks veelgi mõne võõra sissetungimist.
Nagu eelminegi kord, läksid nad mööda koridori elutuppa, kus nad istusid täpselt samadele kohtadele, nagu nad polekski vahepeal ära käinud. Siiski tajus Martin midagi, mis oli teisiti ja see ajas teda segadusse. Kas midagi oli muutunud tema võõrustajas? Mees uuris hoolikalt Maria ilmet, kuid seal ei olnud palju uut. Ehk oli siis toas midagi teisiti? Kuid ka tuba oli muutumatu, nagu poleks keegi seal vahepeal elanudki, nagu nad oleksid ühelt pikalt reisilt tagasi tulnud ning avastasid omaenese kodu uuesti, kuna pilk ei olnud sellega enam igapäevaselt harjunud. Või siiski... jahmatusega märkas Martin muutuse allikat, seda, mis muutis kõike, mida ta enda ümber nägi.
Toas oli valgust, kardinad olid eest tõmmatud ning valguskiired võitlesid nüüd tolmu ja pimedusega, mis ennast veel viimases hädas kuskile peita üritas, kuna tema võim oli ühtäkki murtud. See oli kummaline, millise pildi võis luua valgus. See võis rõõmu muuta kurbuseks, õnnetuse õnneks, mis aga kõige tähtsam, ebameeldiva meeldivaks. Muidugi võis kogu protsess ka vastupidine olla, kuid tegelikult ei olnud sellel ju vahet, kuna tähtis oli vaid mõista, kui palju võimu võib olla ühel väikesel valguskiirel, mis tuppa on lastud.
Martin ootas, et oma jutuga alustada, jätkata sealt, kus see eelmine kord pooleli jäi, kuid ta kõhkles, oodates, et naine ta vastas talle rääkimiseks loa annab. Kuid Maria vaikis, nagu võtaks vastu mingit kummalis otsust. Siis, ilma, et oleks märki olnud tema mõtiskluste lõppemisest, pööras ta oma silmad külalisele ning lausus:
„Enne, kui me jätkame, ma pean teada saama, kas see on tema, minu Luisa, kellest te räägite. Kui pole, ei ole mõtet seda kõike jätkata.“
„Kuid,“ alustas Martin, kummardudes ettepoole, valmis naisele seletama, kuidas mitte mingit eksimisvõimalust ei saa olla ja seda veel sellise innuga, nagu sõltuks kogu tema elu sellest. Kuid Maria vibutas sõrmega ta vaikima.
„Ma tean, mis sa mulle öelda tahad. Seda pole vaja.“
Maria kummardus laua kohale, mis tema ja Martini vahel oli ning võttis sealt pildiraami, mis oli tagurpidi pööratud ja mida Martin enne polnud isegi märganud. Maria käed värisesid, kui ta pildiraami enda kätte võttis. Hetke ta ootas, pööras pildi siis enda poole, seda vaadates. Sel hetkel muutusid naise silmad hellaks ja armastavaks, nagu keegi oleks kardina eest tõmmanud ning näidanud nende tegelikku olemust. Siis pööras Maria pildi Martini poole ja küsis otsekoheselt:
„Kas see on tema?“
Martin vaatas jahmunult pilti kaunist blondist neiust, kes istub suvetoolis keset rohelust, päikesekiired ta ümber tantsimas, peegeldudes lehtedelt ning õhust, tema põskedelt ja silmadelt, juustelt, jättes mulje, nagu teda ümbritseks jumalik sära, nagu ta oleks ebamaine. Ta süles lebasid roosid, tumeroosad ja veripunased, ja neid oli palju. Naise käed olid nende ümber põimunud, nagu ta embaks neid, nagu suruks ta neid oma rinnale. Mõningad roosidest jäid varju alla, mida heitis punutud kübar, kuldne nagu ta juuksedki ning särav nagu ta naeratus, mis sellele fotole igaveseks vangistatud oli.
Martin oli sõnatu, ta tundis, kuidas miski ta kõri pigistas, et välistada igasugune pääsetee sõnadele, mis mehe sees olid, mis ta mõtetes keerlesid, kuid mis olid liiga keerulised, et neile tegelik vorm anda.
„Kas see on Luisa?“ päris Maria, kibeledes vastuse järgi, suutmata enam seda ootust taluda. Ta isegi ei teadnud, kas ta tahab jaatavat või eitavat vastust. Jaatav oleks ehk toonud lahenduse kogu sellele kummalisele loole. Muidugi mitte kohe, kuid siiski, tulevikus. See tähendaks aga ka seda, et tuleks lootus, tuleksid mälestused, tuleks rõõm, ja koos sellega valu. Ja kui need lootused puruneksid, ei oskaks ta enam edasi minna. Ei oskaks ta enam ennast kaitsta, ennast peita maailma eest. Eitav vastus oleks aga kergendus ja pettumus samal ajal, kuna hoolimata võimalusest uuesti oma urgu peituda, pidi ta endale juba tunnistama, et lootus oli juba saabunud ja märkamatult ennast tema südamesse põiminud.
Martin kogus ennast veel hetke, noogutas siis, tuues kuuldavale pooleldi sureva „ja“. Samal ajal käis ta mõtetest läbi küsimus, kuidas, millise häälega ta nüüd veel kõike rääkima hakkab. Kust ta selle jõu võtab, kui ta alles nüüd nagu ärkas ja aru sai, kui lähedal on ta sellele, mille pärast ta siia tuli.
Maria noogutas, silmitsedes meest nii, nagu näeks teda esimest korda. Ta pidi tunnistama, et mees on tõenäoliselt üks kenamaid, keda tal oma elu jooksul oli õnnestunud kohata ja tema ei nimetanud kedagi nii lihtsalt ilusaks. Mehel oli kena näokuju, natuke kahvatu ilme, aga see ei häirinud väga. Tema tumedad juuksed, veidi pikemad, kui tänapäeva noormehed armastavad, tekitas mulje, et ta on tulnud kuskilt 19. sajandist. Silmad olid tal ka tumedad, kuid mitte salapärased, vaid sõbralikud ja avalad, tumesinised, nagu naine lõpuks otsustas.
Pikk oli ta ka ja tema hoiakus oli midagi, mis tegi ta meeldivaks. Selles oli eneseteadvust ja kasvatust, mingit arusaamatut ilu, mida me tajume, aga ei suuda otseselt näha. Kummalisel kombel kiitis Maria kõik selle õigeks ja vastumeelsus mehe vastu kadus veidike. Vähemalt niipaljuks, et anda talle luba rääkimiseks.
Martin hingas sügavalt sisse, tuletades endale meelde, mida ta oli juba rääkinud ja mis veel rääkimist ootas.

„Järgmisel õhtul leidsin ennast juba kell kuus pargis uitamas. Kummaline oli see, kuidas ma ei olnud suutnud aega viita, kuna ma oleksin võinud vanduda, et kell käis aeglasemalt kui muidu ja kui parasjagu kella poole ei vaadanud, ei käinud see kas üldse või keris minuteid tagasi. Lootsin mingil määral, et ka minu oodatud kaaslane on nõnda ootusärev ja ehk tuleb varem kohale, kuid kahjuks oli park peaaegu et inimtühi. Nägin eemal küll inimesi kõndimas ja lapsi palli möngimas, kuid nad olid pigem varjud kaugel eemal, kes ei puutunud minusse ja kes ka minu vastu vähimatki huvi ei tundnud.
Istusin pingile ja ootasin, lugedes luiki tiigil, puid pargis, unustades arvu, palju oli eelmisi loendatavaid ja lugedes uuesti. Üritasin ajale mitte mõelda ja kui see hästi ei tahtnud õnnestuda, sundisin ennast muule mõtlema.
Kell seitse ta tuli. Nii vaikselt, et ma ei olnud tema lähenemist kuulnudki. Üks hetk oli ta minu juurde jõudnud, minu kõrvale istunud ja jälgis mind, nagu suudaks lugeda iga minu mõtisklust.
„Ma ütlesin, et tulen kell seitse. Selleks ei olnud vaja nii vara kohale tulla.“
Võpatasin, pöörasin pilgu naisele ja naeratasin esimese asjana.
„Kust sa tead, et ma nii vara kohale tulin.“
Luisa naeratas kavalalt vastu.
„Su ilme räägib seda.“
„Äkki ma olen nii hea näitleja ja sa näed seda, mida ma tahan, et sa näeksid?“
„Jäta. Nüüd räägib su ilme, et see on ilmselge vale. Pole mõtet minuga vaielda.“
Ohkasin ja alistusin. Polnud tõesti mõtet temaga vaielda. Selle asemel muutsin jututeemat.
„Ma ei kuulnud, et sa tulid.“
„Sa olid nii endasse süüvinud. Millest sa küll mõtlesid.“
Vaatasin tema poole, et näha, kas see oli küsimus, millele oodati vastust või niisama lausekõlks, mille ta kogemata juurde puistas. Nägin tema silmis mingit ootust, tegelikku küsimust, mida ta ei esitanud, kuid millele ta ometigi lootis vastust leida.
„Tiigil olevate luikede arvule.“
„Ja veel?“ See küsimus ei kadunud Luisa silmist. Pöörasin pilgu ära ja põrnitsesin tolmust teed oma nina all.
„Kui palju puid siin pargis on. Põhinedes sellele numbrile, mille ma viitsisin kokku lugeda.“
Luisa vaikis hetke. Ta polnud minult pilku pööranud ning vaikuse venides pöörasin pilgu talle. Vaatasime hetke üksteisele otsa, siis langetas Luisa pilgu ning küsis veel kord:
„Kas see on tõesti ainus, millele sa mõtlesid?“
Mul ei olnud enam pääsu. Pöörasin ka oma pilgu talt maha ning vastasin vaikselt, nagu häbenedes:
„Sinule mõtlesin.“
Luisa hääl muutus aga järsku rõõmsaks ja ta hüüdis korraga:
„Miks sa siis kohe ei võinud nii öelda! Ma juba mõtlesin, et ma ei tähendagi sulle midagi.“
„Kuidas siis nii!“ Ma olin nii jahmunud sellisest avaldusest, et unustasin oma sõnad läbi mõelda. Selle asemel pöörasin ennast hoopis Luisa poole, tahtes ta käed enda pihkude vahele haarata, kuid ta peitis nagu kogemata oma käed seljataha. Mul ei jäänud muud üle, kui talle vaid silma vaadata, otse ja kartuseta.
„Ma ju tulin sinu pärast siia. Vaata,“ ma tegin hingetõmbe pausi ja jätkasin siis uue hooga, „ma ei tea, kuidas sa seda teed, aga sa paned mind ütlema asju, mida ma muidu kunagi ei ütleks. Sa tuled ja röövid mu mõtted, nii et ma neid enam ei kontrolli, rääkimata sellest, et sa paned mu maailmas aja teisiti liikuma: kui sa oled siin, liigub see nii kiiresti, ja kui sind pole, ei liigu see kuidagi. Sul on minu üle nagu mingi veider võim, mis on kummaline pärast kahte kohtumist ja mida ma vist tegelikult ei oleks tohtinud praegu öelda.“ Jäin juhmi pilguga Luisat vaatama, pooleldi oodates juba, et ta püsti tõuseks ja minema jookseks, hirmutatuna sellisest avalast jutust. Et seda ära hoida, naeratasin. Naeratus pidi ju alati aitama.
Kuid Luisa ei jooksnud ära. Ka tema naeratas. Mõtles küll hetke vaikuses, kuid sellegi poolest naeratas.
„Miks ei pidanud? Mõned asjad on saatusest määratud. Miks nad peaksid siis kaua aega nõudma? Alati ei ole aega, mida raisata. Me ei saa ju näha, palju on liivakellas liiva jäänud, kui liivakell on meie seljataga ja ümber pole võimalik pöörata. Ehk selle pärast ongi saatus olemas? Oled mõelnud selle peale kunagi?“
Luisa vaatas mind oma säravate suurte silmadega, mis naeratasid seda kummalist naeratust, kui korraga võib näha nii rõõmu kui kurbust, õnne ja õnnetust.
„Mõelnud, kuid mitte kunagi nii.“
„Siis ehk peaksid.“
Samal hetkel veeres Luisa jalge ette pall, mida eemal olid mänginud kolm poissi. Üks poistest jooksis meie juurde, kuid ta ei jäänud seisma mitte Luisa ette, vaid minu juurde, paar sammu kaugemale, justkui kartes mind.
„Härra, kas te palun annaksite mulle palli?“
Vaatasin poissi, palli ja siis Luisat, kelle poole polnud pöördutud.
„Anna siis lapsele pall, ta ju ootab,“ lausus Luisa naeratusega. Naeratasin vastu ja sirutusin palli võtma, selle lapsele ulatudes. Ta tänas mind, pööramata naisele mu kõrval vähimatki pilku, justkui poleks teda olemaski olnud. Küllap ta ei söandanud daami kõnetada, mõtlesin omaette, kuigi pidasin seda kummaliseks.
Poiss jooksis tagasi oma kaaslaste poole, midagi neile tigedalt hüüdes, kuid tuul puhus tema sõnad eemale, nii et minu ja Luisani need ei kostnud. Talle vastati ka terava hääletooniga, kuid siis hakkasid nad naerma ja vana sõprus oli taastatud.
„Kummaline, kui kerge on lastel sõprust taastada. Öeldud sõnad unustatakse nii kiiresti.“
„Sama kiiresti, kui unustatakse ka need sõnad, mis sõprust lepitasid. Kõik võib ka vastupidi käia.“
Luisa vaatas mulle otsa.
„Kas sa tahad mulle midagi rääkida?“ Ta ei käinud mulle peale, andes mulle võimaluse öelda lihtsalt „ei“ või „jaa“. Ta ei nõudnud seletust, kuid ma tundsin, et ta teadis kõigest hoolimata, et isegi, kui ma „ei“ ütleksin, oleks seal midagi. Midagi, mis pani mind vaikima. Kas ma tahtsin talle kõigest rääkida?
Kahjuks aga ei olnud mul võimalik talle üldse mitte midagi vastata. Järsku tõusis Luisa püsti ning teatas, et peab minema. Olin jahmunud, olin ehmunud. Tõusin ka ise, tahtes ta käest haarata, et teda keelitada jääma, kuid ta käsi kadus minu haardeulatusest enne, kui ma ennast õieti liigutadagi jõudsin.
„Ära palu. Ma pean minema. Ma ei saa jääda.“
„Aga..“
„Homme. Kell seitse. Ma ootan sind siin.“ Ta oli juba poolel teel, kui ta seda mulle ütles. Siis keeras ta selja ning vaatamata kordagi tagasi, kiirendas ta sammu, kadudes mõne sekundi pärast purskkaevu taha.
Samal hetkel, kui Luisa mu silmist kadus, kuulsin kuskilt kaugemalt löömas kirikukellasid. Nad kajasid justkui summutatult, justkui tahaks keegi neid vaikima sundida, et keelata neil rääkimast midagi, mida nad teadsid, mida nad olid näinud või kuulnud, kuid mis oli liiga julm, et inimestele seda edasi öelda. Ehk oli see mõni linna saladus, mis oli määratud jääma igaveseks varjule, mõni linnalegend, mis oli tõestust saanud või mõne inimese üksik uitmõte, mis oli suurema kaaluga, kui see inimene kunagi võiks arvata. Oli, mis ta oli, kuid kirikukell vaikis, nagu oleks ka tema kirikus vaikimisvande andnud.
Kell oli kaheksa. Luisa oli minuga veetnud täpselt tunni.

Muidugi olin ma järgmisel päeval uuesti pargis, hoolimata sombusest taevast ja vaikselt, kuid järjepidevalt tibutavast vihmast. Sel päeval oli mul linnas enne toimetusi olnud, mistõttu päeval polnud mul nii palju aega, et oma mõtteid vaid õhtusel kohtumisel hoida. See oli hea, kuna ma suutsin seetõttu rahulik olla. Õhtul jõudsin veidi enne seitset parki. Luisat polnud seal veel.
Istusin samale pingile, kus me eilegi olime olnud ja ootasin. Jälgisin oma käekellal selle seierite tiksumist, jälgisin, kuidas iga sekund viis lähemale kella seitsmele, kus ta mind siin oodata oli lubanud. Vaid mõni minut oli puudu, kuid Luisat ei olnud. Heitsin uuriva pilgu nii kaugele parki, kui sain, kuid sel päeval oli kõik kui väljasurnud. Mitte ühtegi hingelist, tuul ka ei puhunud, rääkimata linnulaulust. Kõige selle keskel olles tekkis kummaline tunne, nagu maailm oleks neetud, nagu inimesed oleksid neetud ja ainus, mis veel alles on jäänud, on üksindus, mille kaaslaseks saab veelgi julmem üksildus, mida ei suuda lõpuks peletada ka teiste seltskond, isegi mitte nende, keda armastad.
Langetasin pilgu, et mitte midagi enam näha. Vaatasin kella.
Viis, neli, kolm, kaks...
„Täna siis loendame sekundeid?“ küsis Luisa hääl minu kõrval rõõmsalt. Tõstsin pilgu, vahtides teda jahmunult. Täpselt kell seitse. Mitte sekunditki varem või hiljem.
„Aitab aega kulutada.“
„Kas aeg nii aeglasemalt jooksma ei hakka?“
„Oleneb, kas samal ajal mõelda veel midagi või lihtsalt keskenduda numbritele.“
„Kumb neist aja kiiremini liikuma paneb?“
Ohkasin ja vaatasin tast mööda.
„Oleneb, mis tuleb pärast aja lugemist.“
Luisa naeris võidurõõmsalt.
„Seda ma arvasingi.“
Ta vaatas enda ümber ringi ja istus siis minu kõrvale. Märkasin, et ta säras kuidagi. Kogu ümbrus oli hall ja masendav, tema aga värviline ja elurõõmus. Ta blondid kiharad olid nii heledad, nii eredad, ta põsed punetasid kahvatu näo taustal ning ta huuled olid säravpunased, nagu keegi oleks nad just hetk tagasi kastnud punastest roosidest tehtud eliksiiri. Selline eliksiir pidi kindlasti elu andma ükskõik millele. Mõtlesin, kas see võiks kuskil olemas olla. Kas või muinasjutumaal.
Küsisin seda ka Luisalt. Tema naeris ja vastas, et kui ma selle välja mõtlesin, küllap see peab siis ka kuskil nüüd olemas olema.
„Ma usun, et kõik, mis me kord välja mõtleme, lähevad kuskile ning saavad tõelisuseks. Mõtle kui kurb, kui nad jääksidki vaid meie mõtteiks, kaoksid siis uute varju ning mitte keegi ei vajaks neid. Ei, kuskil peab kindlasti olema mingi kummaline koht, kus kõik absurdsed mõtted saavad teoks. Ainult usku peab olema.“
„Sa usud, et kõik baseerubki ainult uskumisele?“
Luisa vaatas mind kummalisel pilgul. Sel hetkel oleks nagu keegi ta minu eest sulgenud ja ma ei saanud midagi tast aru.
„Millele siis veel. Mõnikord on parem uskuda, kuna ainult nii jääb ellu.“
Ta kõlas nii kindlalt, nii vankumaltult, et ma ei osanud midagi enam kosta. Järsku olin ma kurb, et minul sellist usku polnud, kurb, et ma kahtlesin ja mul millestki kinni haarata polnud. Samas aga tundus usk nii habras. Seda ei olnud võimalik näha, polnud isegi võimalik tunda. Kuidas ma siis selle najal oleksin pidanud seisma. Pimesi? Toetuma nähtamatule, lootes, et see salapärane miski minu juures on ja ma ei kuku. Eelistasin siiski midagi kindlamat.
Ütlesin seda ka Luisale. Tema aga leidis, et uskumist peab ise tundma, ainult siis saab seda tunda. Kehitasin õlgu. Võib-olla oli tal õigus.
Ülejäänud aja rääkisime kaugetest unistustest. Tema leidis jällegi, et unistustesse on vaja uskuda, vaid siis saavad need tõeks, mina aga arvasin, et unistuste nimel on vaja vaid tööd teha, muidu ei jõua nendeni kunagi ja ise pole nad veel kunagi kellegi juurde tulnud.
„Aga kui sa ei saa midagi oma unistuse jaoks ära teha?“ päris Luisa.
„Alati saab,“ vastasin mina täiesti kindlalt, „midagi saab alati teha.“
„Ma loodan, et sul on õigus,“ ohkas Luisa.“
Siis lõi kell kaheksa. Nii äkki, et mitte kumbki meist ei olnud seda oodanud. Luisa oli hetkega püsti.
„Ma pean minema. Homme. Sama aeg!“ hüüdis ta vaid ja oligi juba läinud. Nagu eelminegi kord, saatsin teda pilguga. Siis tuli mu juurde vaikus ja koos sellega kõhedus. Otsustasin viivitamatult koju minna.

laupäev, 5. jaanuar 2013

Monsieur Pikkel

Õp. Pikkel oma kunagiste õpilastega.

Täispikk ja isegi veidi täiendatud intervjuu nüüd ka blogis!

Eelmisel kevadel valiti esimest korda kooli blogis kuu- õpetajat. Ettevõtmine osutus menukaks ja traditsiooni otsustati jätkata, kuid uues kuues. Sel sügisel oli kõigil õpilastel võimalus hääletada õpetaja poolt, kellest rohkem teada tahetakse. Võitja oli õpetaja Marge Oopkaup, kuid pingelise töögraafiku tõttu ei leidnud keemiaõpetaja vestluseks aega. Intervjuu temaga ilmub peagi lütseumi blogis. Seevastu oli teise koha (kõigest kahe häälega) omanik prantsuse keele õpetaja Helmet Pikkel nõus õpilastele vastu tulema ja endast uusi tahke avama.

Küsis Mari Kalma, XII A

Kui kaua olete õpetajana töötanud ja millistes koolides?
Nii kaua, et enam täpselt ei mäletagi, umbes kümme aastat. Enne lütseumi töötasin ühe aasta Põltsamaa Ühisgümnaasiumis, andes seal prantsuse keelt ja kaheksandale klassile pool aastat isegi ajalugu.

Kas te olete alati soovinud õpetajaks saada ja kellena te olete varem töötanud?
Mitte alati, elukutsega seonduvalt oli peas igasugu huvitavaid mõtteid …

Näiteks?
Meil tehti kutsesobivustesti kaheksandas klassis ja ühe valikuna panin sinna „kaugsõiduautojuht“. (Muheledes, mõeldes eelmisele lausele.) Seal oli kõiksugu paeluvaid ameteid veel, ent rohkem ma ei mäleta. Aa, väiksena meeldisid mulle kohutavalt rongid! Tahtsin rongijuhiks saada. Enne õpetajaks hakkamist ma praktiliselt töötanud polnudki. Väiksemaid otsi tegin, nt ülikooli ajal olin mõnda aega poes turvamees, aga ei midagi rohkemat.

Millised on teie jaoks hea õpetaja tunnused?
Seda on küll väga raske öelda. Pigem olen seda meelt, et õpetajaks ei saada, vaid sünnitakse. (Pärast pikemat pausi.) Hea õpetaja on range, aga mitte liiga. Vajalik on hea kontakt õpilastega. Pean suutma oma aine huvitavaks teha ja tund ei pea ilmtingimata olema rividrill. (Juba peast kinni hoides.) Issand, ikkagi on see nii keeruline teema, seda ei saa väljendada ühe lausega. See toimub nii, et vaatad, kuidas tundi antakse (võib-olla lihtsalt näidistundi), ja siis oskad öelda, kas tegu on hea õpetajaga või mitte. Hea õpetaja ei ole lektor. Hea õpetaja on alati ka pedagoog selle sõna parimas tähenduses. Ei pea kuivalt püsima omas aines, pedagoog peab suutma õpilases ka inimest näha ja õpetaja ei tohi end kehtestada õpilast hävitades. Õpetaja õpetab ja kasvatab õpilast, ta on koolis õpilase jaoks, mitte õpilane ei ole koolis selleks, et õpetaja saaks õpetada ja oma ametit nautida.

Olete tuntud sellise õpetajana, kellel on õpilastega head suhted, selline muhe sell. Kuidas see niimoodi on kujunenud? Kas see tuleb teile pigem kasuks ja või tekitab probleeme?
See on kujunenud ikka noorusest tulenevalt. Ma julgen ennast veel suhteliselt nooreks pidada. Teisipidi on mulle semutsemist kõvasti ette heidetud, ei maksa vist väga palju küsida, kustpoolt. Aga ma arvan, et see [vaba käitumine] on üks võti, kuidas teha tundi elavamaks, et see poleks kuiv, igav ega tuim. Teen ennast pigem natuke lolliks ja olen lõbus, kui et tund on rampigav. Kahjuks kipub koolis ikkagi olema sedasi, et materjal võib olla nii huvitav kui tahes, aga kui inimesed on väsinud, siis ükski selline võte ei aita. Ütleme tõesti, et kui õpetaja teeb kas või natuke nilbeid nalju või midagi ootamatut, elavdab see natuke tundi ja lastel on ehk lõbusam ja parem õppida.

Esimese koha sai õpetaja Oopkaup, kellest ilmub intervjuu kooli blogis, aga teise koha saite seekord teie. Miks teie arvates tahavad õpilased teist rohkem teada ja kas see oli teile meeldiv üllatus?
Ma ei oska öelda, kas oli meeldiv üllatus. Nagu ma ütlesin, ei tahtnud ma üldse seda intervjuud anda. Ma millegipärast arvan, et ma olen sellises vanuses, kus mul ei ole mitte midagi öelda. Noorena tahad maailma muuta ja on väga palju öelda, vanemana oled nii tark, et tahaks kõike öelda, kuid praegu ma lihtsalt arvan, et ma ei tea midagi. Aga üllatus oli ta kindlasti, sest ma tõesti ei arvanud, et ma isegi teise koha saan. (Vandenõuteooriatele mõeldes.) Võimalik, et teise koha tagas see, et mu oma uus kuues klass võttis nõuks mind võitjaks teha. Siiski, neid on ainult 31, nii et sellest ei oleks pidanud piisama. Üldiselt on see üllatus küll, seda enam, et mul on sel aastal ainult neli klassi ja teine koht justkui ei sobi sellesse valemisse.

Veidi ajas tagasi minnes küsiksin ka küsimusi ülikoolielust. Kus ülikoolis õppisite, mida õppisite ja miks?
Õppisin Tartu Ülikoolis prantsuse keelt, eriala valisin välistamismeetodil. Ülikooli minnes vaatasin, et seda ei taha, seda ei taha, seda ei taha. Lõpetanud Prantsuse Lütseumi, otsustasin prantsuse keele kasuks.

Aga mis olid need ained, mille välistasite?
Kuigi teinekord on öeldud, et ma võiks päris hea diplomaat olla (mitte kuidagi ennast kiita tahtes), siis igasugused juurad ja muud sellised teadused välistasin kohe, sest ei pea neid alasid enda jaoks huvitavaks. Majandusinimene ma ka pole. Tõepoolest ainus, mis üle jäi, oligi prantsuse keel. Tundus, nagu võiks see mulle sobida.

Millised on eredamad mälestused ülikoolielust? (Midagi, mida kõlbab rääkida.)
Neid on väga palju ja nii raske on midagi konkreetset välja tuua (kaugusesse vaatavalt ja muiates). See vajaks ikkagi hoopis rohkem aega, et hakata mõtlema, mida oleks mõtet rääkida ja mida mitte. Olin täiesti tavaline tudeng ja tegin igasugu huvitavaid asju. Ülejäänud Tartu tudengitest eristab mind ehk see, et elasin veel vana tüüpi ühikas. See oli küll boksisüsteemiga, aga remontimata ja nõukaaegne, nõukahõngu oli igal pool. See oli põnev ja teistsugune kogemus: ma usun, et ma olen näinud midagi, mida tänapäeva tudengid enam ei näe. Ma olen hiljem elanud ka remonditud ühikas ja see muutis kohe asja steriilsemaks ja umbisikulisemaks. Teisipidi võttes: vaevalt, et te otseselt millestki ilma jääte, sest kui ülikooli lähete, küll siis näete ja saate oma eredad mälestused ise kätte. Need on nii kordumatud.

Midagi ka pere kohta.
Mis te teada tahate?

Mida olete nõus ütlema?
Eks te küsige, siis ma vaatan.

Olete abielus, on teil lapsi?
Olen abielus, on kolm last.

Mis on nende nimed ja kui vanad nad on?
Viis, kolm ja üks.
Jääme siis selle juurde.

Millised on teie vaba aja lemmiktegevused? On teil hobisid?
Kuna mul on pikka aega olnud väga vähe aega, siis on väga raske öelda, mis need tegevused on. Olen praegu õpetaja, lapsed on väikesed ja väikestviisi üritan õppida ka, seega võib öelda, et hobisid ellu paraku eriti ei mahu. (Pärast pikka pausi.) Ma tõesti ei oska öelda, teinekord pole mul isegi aega, et raamatuid lugeda. Seda on tegelikult väga piinlik tunnistada. Ma ootan, et lapsed natuke suuremaks kasvavad, ehk siis.

On teil vaieldamatu lemmikfilm või -raamat, selline, mida kellelegi käigupealt soovitaksite?
Vaieldamatut lemmikut ei ole. Toredaid, ilusaid filme on palju, aga näiteks „Amadeusi“ film on selline, mida aeg-ajalt ikka vaatan. Meeldivad ka ulme- ja zombie-filmid, aga ka lollakad komöödiad. Filme, mis meeldivad, on muidugi rohkesti, raamatutega täpselt samamoodi. Raamatutega ongi see häda, et tahaks väga, et oleks aega lugeda, aga paraku eriti ei ole.

Lõpetuseks: mida sooviksite lütseumile? Millisena sooviksite näha seda kooli tulevikus?
Edu. Ma arvan, et ma näen teda enam-vähem sellisena, nagu ma tahan teda näha. Mulle väga meeldib, et Kristiina (Kapper, huvijuht) meil töötab, ma pean seda ütlema ja ütlengi rõõmuga igal sammul. Mulle meeldib, mis suuna tema lütseumile on andnud. Ma arvan, et kõik see, mida me üritame koolile anda, on õige. Loodan, et kõigil jätkub jõudu ja et me suudame ületada väljastpoolt tulevad toredad riiklikud takistused. Loodetavasti on meil nii paks nahk.