esmaspäev, 7. jaanuar 2013

Merilin Jürjo III

Merilin Jürjo (XII A) on uuema põlvkonna kirjanik. Kirjutanud on ta nüüdseks juba kümme aastat ning võitnud selle aja jooksul mitmeid auhindu. Tegu on äärmiselt professionaalse kirjanikuga, kelle lugusid võib igaüks lugeda ostes lähimast raamatupoest tema muinasjuturaamatu "Haldja naer". Mina, kes ma pean end vähesel määral kirjanikusugemetega tegelaseks igatahes idoliseerin seda neiut, sest keegi teine pole mind nõnda toetanud, julgustanud ja inspireerinud!


-Patrick

______________________________________________


Uuest aastast uue hooga! Loodan, et puhkus oli kõigi jaoks meeldiv ja aastavahetus meeleolukas..

Infoks, et sellest veerandist liitub Liina Hints Pressitiimiga ametlikult ja hakkab osaliselt üleval pidama kooliblogi ja ka Omaloomingu osa, sest ma olen ise vana ja väsinud ning keskenduks alanud elu viimasel kooliveerandil rohkem õpingumuredele. (Ma ei kao siiski kuskile)

Merilin saatis mulle vaheajal järgmise osa oma loost ning korvamaks "pikka pausi", nagu ta ise ütleb, siis nüüdne osa on palju pikem! Nautige :)

Unustuste lood


III
Kui kell lõi seitse...

Telefon helises ja Martin teadis juba enne vastamist, kes helistab. Ta oli seda oodanud, ta olid teadnud, et naine ta üles otsib, kuid ometigi oli see oodatust kolm päeva kauem võtnud. Kui aus olla, oli Martin juba täitsa närvis, küsides endalt, kas ta ehk ei olnud iseenda võimeid ning eelkõige naist ülehinnanud, kuid nüüd õnnitles ta ennast mõttes õige otsuse eest.
„Martin kuuleb,“ lausus mees, varjates hääles hoolikalt seda naeratust, mis ta huulil tantsiskles. Kõik läks nii, nagu tal vaja oli.
Hetkeks kostis teiselt poolt toru vaid vaikus, nagu ei oleks helistaja kindel, kas usaldada oma häält või kas kõnele vastaja on ikka see, kellega ta rääkida tahab.
„Teil jäi loo lõpp rääkimata.“
„Te tahate seda kuulda?“
Maria vaikis hetke, nagu ei oleks ta ikka veel kindel. Siis aga tajus Martin mingit muutust, mis pidi olema seda suurem, et seda oli võimalik tajuda isegi läbi telefoni.
„Ma ootan teid täna õhtul enda juurde. Aadressi te juba ilmselgelt teate.“
„Kokku lepitud. Te ei kahetse.“
„Selles ma ei kahtlegi.“
Martin tahtis veel midagi öelda, lihtsalt veel üks kord kinnitada, et naine tegi ikkagi õige valiku, kuid juba oli kõne katkestatud ja ainus, millele mees vastata oleks võinud, oli piiksuv toon. Sellest hoolimata seisis ta nii mõnegi minuti liikumatult paigal, nagu oleks aeg ta ära unustanud ning tema juures seetõttu seisma jäänud. Mehe pilk oli liikumatu ning kauge, nii tume ja lugematu, et oli võimatu öelda, mis tema mõtted oli nii haaranud. Ainus, mis andis kummalise vihje tema mõtete kohta, oli üks fraas, lause, mis üle ta huulte lipsas ja mida ka mitte keegi ei oleks võinud mõista:
„Luisa, ma ju lubasin sulle.“
Selle nime, nende sõnadega, ta võpatas ning ärkas justkui pikast unest. Seejärel vaatas ta kella, veendumaks, et möödunud on tõesti vaid mõned minutut, mitte tunnid või päevad. Ajataju polnud kunagi ta suurim pluss olnud.

Oleks võinud arvata, et nüüd kui kohtumine kokku oli lepitud, oli Martinil teine tunne ukse taga seista, kuid tegelikult ei olnud. Ta ei olnud eelmine kord kartnud, ammugi ei kartnud ta siis nüüd. Ta oli täpselt sama enesekindel, kuna ta teadis, et teda kuulatakse, ükskõik siis kas hea meelega või vastu tahtmist. Samuti kõlasid tema koputused samuti kui neli päeva tagasi: kolm kiiret koputust järjest. Nagu eelminegi kord, nii ka nüüd ei tulnud kohe vastust, mis tõttu Martin midagi enda ette pomises ning uuesti koputas.
Lõpuks siis kostus võtmete kilinat ning Maria avas ukse. Ta vaatas hetke pahuralt Martinit ning lausus siis:
„Te ei tunne ka üldse aega. Ma ütlesin, et õhtul. Teie ilmute kell neli päeval.“
„Ma mõtlesin, et see ei ole nii tähtis,“ vastas Martin natuke segaduses olles.
„Kui see ei oleks tähtis olnud, oleksin öelnud, et tulge ajal, mis teile sobib. Aga ma ei öelnud nii.“
Martin pidi tõdema, et naisel oli õigus ning kuna ta midagi vastata ei osanud, naeratas ta talle lihtsalt, lootes, et see parandab tema eksimust.
„Kas te tulete sisse või jäetegi sinna? Ma võin teid ukse taha ka jätta, kui väga soovite.“
„Vabandust, muidugi.“ Martin nagu ärkas oma kohmetusest. Ta astus majja sisse, kuuldes, kuidas uks tema selja taga kiiruga kinni tõmmati, nagu kardetaks veelgi mõne võõra sissetungimist.
Nagu eelminegi kord, läksid nad mööda koridori elutuppa, kus nad istusid täpselt samadele kohtadele, nagu nad polekski vahepeal ära käinud. Siiski tajus Martin midagi, mis oli teisiti ja see ajas teda segadusse. Kas midagi oli muutunud tema võõrustajas? Mees uuris hoolikalt Maria ilmet, kuid seal ei olnud palju uut. Ehk oli siis toas midagi teisiti? Kuid ka tuba oli muutumatu, nagu poleks keegi seal vahepeal elanudki, nagu nad oleksid ühelt pikalt reisilt tagasi tulnud ning avastasid omaenese kodu uuesti, kuna pilk ei olnud sellega enam igapäevaselt harjunud. Või siiski... jahmatusega märkas Martin muutuse allikat, seda, mis muutis kõike, mida ta enda ümber nägi.
Toas oli valgust, kardinad olid eest tõmmatud ning valguskiired võitlesid nüüd tolmu ja pimedusega, mis ennast veel viimases hädas kuskile peita üritas, kuna tema võim oli ühtäkki murtud. See oli kummaline, millise pildi võis luua valgus. See võis rõõmu muuta kurbuseks, õnnetuse õnneks, mis aga kõige tähtsam, ebameeldiva meeldivaks. Muidugi võis kogu protsess ka vastupidine olla, kuid tegelikult ei olnud sellel ju vahet, kuna tähtis oli vaid mõista, kui palju võimu võib olla ühel väikesel valguskiirel, mis tuppa on lastud.
Martin ootas, et oma jutuga alustada, jätkata sealt, kus see eelmine kord pooleli jäi, kuid ta kõhkles, oodates, et naine ta vastas talle rääkimiseks loa annab. Kuid Maria vaikis, nagu võtaks vastu mingit kummalis otsust. Siis, ilma, et oleks märki olnud tema mõtiskluste lõppemisest, pööras ta oma silmad külalisele ning lausus:
„Enne, kui me jätkame, ma pean teada saama, kas see on tema, minu Luisa, kellest te räägite. Kui pole, ei ole mõtet seda kõike jätkata.“
„Kuid,“ alustas Martin, kummardudes ettepoole, valmis naisele seletama, kuidas mitte mingit eksimisvõimalust ei saa olla ja seda veel sellise innuga, nagu sõltuks kogu tema elu sellest. Kuid Maria vibutas sõrmega ta vaikima.
„Ma tean, mis sa mulle öelda tahad. Seda pole vaja.“
Maria kummardus laua kohale, mis tema ja Martini vahel oli ning võttis sealt pildiraami, mis oli tagurpidi pööratud ja mida Martin enne polnud isegi märganud. Maria käed värisesid, kui ta pildiraami enda kätte võttis. Hetke ta ootas, pööras pildi siis enda poole, seda vaadates. Sel hetkel muutusid naise silmad hellaks ja armastavaks, nagu keegi oleks kardina eest tõmmanud ning näidanud nende tegelikku olemust. Siis pööras Maria pildi Martini poole ja küsis otsekoheselt:
„Kas see on tema?“
Martin vaatas jahmunult pilti kaunist blondist neiust, kes istub suvetoolis keset rohelust, päikesekiired ta ümber tantsimas, peegeldudes lehtedelt ning õhust, tema põskedelt ja silmadelt, juustelt, jättes mulje, nagu teda ümbritseks jumalik sära, nagu ta oleks ebamaine. Ta süles lebasid roosid, tumeroosad ja veripunased, ja neid oli palju. Naise käed olid nende ümber põimunud, nagu ta embaks neid, nagu suruks ta neid oma rinnale. Mõningad roosidest jäid varju alla, mida heitis punutud kübar, kuldne nagu ta juuksedki ning särav nagu ta naeratus, mis sellele fotole igaveseks vangistatud oli.
Martin oli sõnatu, ta tundis, kuidas miski ta kõri pigistas, et välistada igasugune pääsetee sõnadele, mis mehe sees olid, mis ta mõtetes keerlesid, kuid mis olid liiga keerulised, et neile tegelik vorm anda.
„Kas see on Luisa?“ päris Maria, kibeledes vastuse järgi, suutmata enam seda ootust taluda. Ta isegi ei teadnud, kas ta tahab jaatavat või eitavat vastust. Jaatav oleks ehk toonud lahenduse kogu sellele kummalisele loole. Muidugi mitte kohe, kuid siiski, tulevikus. See tähendaks aga ka seda, et tuleks lootus, tuleksid mälestused, tuleks rõõm, ja koos sellega valu. Ja kui need lootused puruneksid, ei oskaks ta enam edasi minna. Ei oskaks ta enam ennast kaitsta, ennast peita maailma eest. Eitav vastus oleks aga kergendus ja pettumus samal ajal, kuna hoolimata võimalusest uuesti oma urgu peituda, pidi ta endale juba tunnistama, et lootus oli juba saabunud ja märkamatult ennast tema südamesse põiminud.
Martin kogus ennast veel hetke, noogutas siis, tuues kuuldavale pooleldi sureva „ja“. Samal ajal käis ta mõtetest läbi küsimus, kuidas, millise häälega ta nüüd veel kõike rääkima hakkab. Kust ta selle jõu võtab, kui ta alles nüüd nagu ärkas ja aru sai, kui lähedal on ta sellele, mille pärast ta siia tuli.
Maria noogutas, silmitsedes meest nii, nagu näeks teda esimest korda. Ta pidi tunnistama, et mees on tõenäoliselt üks kenamaid, keda tal oma elu jooksul oli õnnestunud kohata ja tema ei nimetanud kedagi nii lihtsalt ilusaks. Mehel oli kena näokuju, natuke kahvatu ilme, aga see ei häirinud väga. Tema tumedad juuksed, veidi pikemad, kui tänapäeva noormehed armastavad, tekitas mulje, et ta on tulnud kuskilt 19. sajandist. Silmad olid tal ka tumedad, kuid mitte salapärased, vaid sõbralikud ja avalad, tumesinised, nagu naine lõpuks otsustas.
Pikk oli ta ka ja tema hoiakus oli midagi, mis tegi ta meeldivaks. Selles oli eneseteadvust ja kasvatust, mingit arusaamatut ilu, mida me tajume, aga ei suuda otseselt näha. Kummalisel kombel kiitis Maria kõik selle õigeks ja vastumeelsus mehe vastu kadus veidike. Vähemalt niipaljuks, et anda talle luba rääkimiseks.
Martin hingas sügavalt sisse, tuletades endale meelde, mida ta oli juba rääkinud ja mis veel rääkimist ootas.

„Järgmisel õhtul leidsin ennast juba kell kuus pargis uitamas. Kummaline oli see, kuidas ma ei olnud suutnud aega viita, kuna ma oleksin võinud vanduda, et kell käis aeglasemalt kui muidu ja kui parasjagu kella poole ei vaadanud, ei käinud see kas üldse või keris minuteid tagasi. Lootsin mingil määral, et ka minu oodatud kaaslane on nõnda ootusärev ja ehk tuleb varem kohale, kuid kahjuks oli park peaaegu et inimtühi. Nägin eemal küll inimesi kõndimas ja lapsi palli möngimas, kuid nad olid pigem varjud kaugel eemal, kes ei puutunud minusse ja kes ka minu vastu vähimatki huvi ei tundnud.
Istusin pingile ja ootasin, lugedes luiki tiigil, puid pargis, unustades arvu, palju oli eelmisi loendatavaid ja lugedes uuesti. Üritasin ajale mitte mõelda ja kui see hästi ei tahtnud õnnestuda, sundisin ennast muule mõtlema.
Kell seitse ta tuli. Nii vaikselt, et ma ei olnud tema lähenemist kuulnudki. Üks hetk oli ta minu juurde jõudnud, minu kõrvale istunud ja jälgis mind, nagu suudaks lugeda iga minu mõtisklust.
„Ma ütlesin, et tulen kell seitse. Selleks ei olnud vaja nii vara kohale tulla.“
Võpatasin, pöörasin pilgu naisele ja naeratasin esimese asjana.
„Kust sa tead, et ma nii vara kohale tulin.“
Luisa naeratas kavalalt vastu.
„Su ilme räägib seda.“
„Äkki ma olen nii hea näitleja ja sa näed seda, mida ma tahan, et sa näeksid?“
„Jäta. Nüüd räägib su ilme, et see on ilmselge vale. Pole mõtet minuga vaielda.“
Ohkasin ja alistusin. Polnud tõesti mõtet temaga vaielda. Selle asemel muutsin jututeemat.
„Ma ei kuulnud, et sa tulid.“
„Sa olid nii endasse süüvinud. Millest sa küll mõtlesid.“
Vaatasin tema poole, et näha, kas see oli küsimus, millele oodati vastust või niisama lausekõlks, mille ta kogemata juurde puistas. Nägin tema silmis mingit ootust, tegelikku küsimust, mida ta ei esitanud, kuid millele ta ometigi lootis vastust leida.
„Tiigil olevate luikede arvule.“
„Ja veel?“ See küsimus ei kadunud Luisa silmist. Pöörasin pilgu ära ja põrnitsesin tolmust teed oma nina all.
„Kui palju puid siin pargis on. Põhinedes sellele numbrile, mille ma viitsisin kokku lugeda.“
Luisa vaikis hetke. Ta polnud minult pilku pööranud ning vaikuse venides pöörasin pilgu talle. Vaatasime hetke üksteisele otsa, siis langetas Luisa pilgu ning küsis veel kord:
„Kas see on tõesti ainus, millele sa mõtlesid?“
Mul ei olnud enam pääsu. Pöörasin ka oma pilgu talt maha ning vastasin vaikselt, nagu häbenedes:
„Sinule mõtlesin.“
Luisa hääl muutus aga järsku rõõmsaks ja ta hüüdis korraga:
„Miks sa siis kohe ei võinud nii öelda! Ma juba mõtlesin, et ma ei tähendagi sulle midagi.“
„Kuidas siis nii!“ Ma olin nii jahmunud sellisest avaldusest, et unustasin oma sõnad läbi mõelda. Selle asemel pöörasin ennast hoopis Luisa poole, tahtes ta käed enda pihkude vahele haarata, kuid ta peitis nagu kogemata oma käed seljataha. Mul ei jäänud muud üle, kui talle vaid silma vaadata, otse ja kartuseta.
„Ma ju tulin sinu pärast siia. Vaata,“ ma tegin hingetõmbe pausi ja jätkasin siis uue hooga, „ma ei tea, kuidas sa seda teed, aga sa paned mind ütlema asju, mida ma muidu kunagi ei ütleks. Sa tuled ja röövid mu mõtted, nii et ma neid enam ei kontrolli, rääkimata sellest, et sa paned mu maailmas aja teisiti liikuma: kui sa oled siin, liigub see nii kiiresti, ja kui sind pole, ei liigu see kuidagi. Sul on minu üle nagu mingi veider võim, mis on kummaline pärast kahte kohtumist ja mida ma vist tegelikult ei oleks tohtinud praegu öelda.“ Jäin juhmi pilguga Luisat vaatama, pooleldi oodates juba, et ta püsti tõuseks ja minema jookseks, hirmutatuna sellisest avalast jutust. Et seda ära hoida, naeratasin. Naeratus pidi ju alati aitama.
Kuid Luisa ei jooksnud ära. Ka tema naeratas. Mõtles küll hetke vaikuses, kuid sellegi poolest naeratas.
„Miks ei pidanud? Mõned asjad on saatusest määratud. Miks nad peaksid siis kaua aega nõudma? Alati ei ole aega, mida raisata. Me ei saa ju näha, palju on liivakellas liiva jäänud, kui liivakell on meie seljataga ja ümber pole võimalik pöörata. Ehk selle pärast ongi saatus olemas? Oled mõelnud selle peale kunagi?“
Luisa vaatas mind oma säravate suurte silmadega, mis naeratasid seda kummalist naeratust, kui korraga võib näha nii rõõmu kui kurbust, õnne ja õnnetust.
„Mõelnud, kuid mitte kunagi nii.“
„Siis ehk peaksid.“
Samal hetkel veeres Luisa jalge ette pall, mida eemal olid mänginud kolm poissi. Üks poistest jooksis meie juurde, kuid ta ei jäänud seisma mitte Luisa ette, vaid minu juurde, paar sammu kaugemale, justkui kartes mind.
„Härra, kas te palun annaksite mulle palli?“
Vaatasin poissi, palli ja siis Luisat, kelle poole polnud pöördutud.
„Anna siis lapsele pall, ta ju ootab,“ lausus Luisa naeratusega. Naeratasin vastu ja sirutusin palli võtma, selle lapsele ulatudes. Ta tänas mind, pööramata naisele mu kõrval vähimatki pilku, justkui poleks teda olemaski olnud. Küllap ta ei söandanud daami kõnetada, mõtlesin omaette, kuigi pidasin seda kummaliseks.
Poiss jooksis tagasi oma kaaslaste poole, midagi neile tigedalt hüüdes, kuid tuul puhus tema sõnad eemale, nii et minu ja Luisani need ei kostnud. Talle vastati ka terava hääletooniga, kuid siis hakkasid nad naerma ja vana sõprus oli taastatud.
„Kummaline, kui kerge on lastel sõprust taastada. Öeldud sõnad unustatakse nii kiiresti.“
„Sama kiiresti, kui unustatakse ka need sõnad, mis sõprust lepitasid. Kõik võib ka vastupidi käia.“
Luisa vaatas mulle otsa.
„Kas sa tahad mulle midagi rääkida?“ Ta ei käinud mulle peale, andes mulle võimaluse öelda lihtsalt „ei“ või „jaa“. Ta ei nõudnud seletust, kuid ma tundsin, et ta teadis kõigest hoolimata, et isegi, kui ma „ei“ ütleksin, oleks seal midagi. Midagi, mis pani mind vaikima. Kas ma tahtsin talle kõigest rääkida?
Kahjuks aga ei olnud mul võimalik talle üldse mitte midagi vastata. Järsku tõusis Luisa püsti ning teatas, et peab minema. Olin jahmunud, olin ehmunud. Tõusin ka ise, tahtes ta käest haarata, et teda keelitada jääma, kuid ta käsi kadus minu haardeulatusest enne, kui ma ennast õieti liigutadagi jõudsin.
„Ära palu. Ma pean minema. Ma ei saa jääda.“
„Aga..“
„Homme. Kell seitse. Ma ootan sind siin.“ Ta oli juba poolel teel, kui ta seda mulle ütles. Siis keeras ta selja ning vaatamata kordagi tagasi, kiirendas ta sammu, kadudes mõne sekundi pärast purskkaevu taha.
Samal hetkel, kui Luisa mu silmist kadus, kuulsin kuskilt kaugemalt löömas kirikukellasid. Nad kajasid justkui summutatult, justkui tahaks keegi neid vaikima sundida, et keelata neil rääkimast midagi, mida nad teadsid, mida nad olid näinud või kuulnud, kuid mis oli liiga julm, et inimestele seda edasi öelda. Ehk oli see mõni linna saladus, mis oli määratud jääma igaveseks varjule, mõni linnalegend, mis oli tõestust saanud või mõne inimese üksik uitmõte, mis oli suurema kaaluga, kui see inimene kunagi võiks arvata. Oli, mis ta oli, kuid kirikukell vaikis, nagu oleks ka tema kirikus vaikimisvande andnud.
Kell oli kaheksa. Luisa oli minuga veetnud täpselt tunni.

Muidugi olin ma järgmisel päeval uuesti pargis, hoolimata sombusest taevast ja vaikselt, kuid järjepidevalt tibutavast vihmast. Sel päeval oli mul linnas enne toimetusi olnud, mistõttu päeval polnud mul nii palju aega, et oma mõtteid vaid õhtusel kohtumisel hoida. See oli hea, kuna ma suutsin seetõttu rahulik olla. Õhtul jõudsin veidi enne seitset parki. Luisat polnud seal veel.
Istusin samale pingile, kus me eilegi olime olnud ja ootasin. Jälgisin oma käekellal selle seierite tiksumist, jälgisin, kuidas iga sekund viis lähemale kella seitsmele, kus ta mind siin oodata oli lubanud. Vaid mõni minut oli puudu, kuid Luisat ei olnud. Heitsin uuriva pilgu nii kaugele parki, kui sain, kuid sel päeval oli kõik kui väljasurnud. Mitte ühtegi hingelist, tuul ka ei puhunud, rääkimata linnulaulust. Kõige selle keskel olles tekkis kummaline tunne, nagu maailm oleks neetud, nagu inimesed oleksid neetud ja ainus, mis veel alles on jäänud, on üksindus, mille kaaslaseks saab veelgi julmem üksildus, mida ei suuda lõpuks peletada ka teiste seltskond, isegi mitte nende, keda armastad.
Langetasin pilgu, et mitte midagi enam näha. Vaatasin kella.
Viis, neli, kolm, kaks...
„Täna siis loendame sekundeid?“ küsis Luisa hääl minu kõrval rõõmsalt. Tõstsin pilgu, vahtides teda jahmunult. Täpselt kell seitse. Mitte sekunditki varem või hiljem.
„Aitab aega kulutada.“
„Kas aeg nii aeglasemalt jooksma ei hakka?“
„Oleneb, kas samal ajal mõelda veel midagi või lihtsalt keskenduda numbritele.“
„Kumb neist aja kiiremini liikuma paneb?“
Ohkasin ja vaatasin tast mööda.
„Oleneb, mis tuleb pärast aja lugemist.“
Luisa naeris võidurõõmsalt.
„Seda ma arvasingi.“
Ta vaatas enda ümber ringi ja istus siis minu kõrvale. Märkasin, et ta säras kuidagi. Kogu ümbrus oli hall ja masendav, tema aga värviline ja elurõõmus. Ta blondid kiharad olid nii heledad, nii eredad, ta põsed punetasid kahvatu näo taustal ning ta huuled olid säravpunased, nagu keegi oleks nad just hetk tagasi kastnud punastest roosidest tehtud eliksiiri. Selline eliksiir pidi kindlasti elu andma ükskõik millele. Mõtlesin, kas see võiks kuskil olemas olla. Kas või muinasjutumaal.
Küsisin seda ka Luisalt. Tema naeris ja vastas, et kui ma selle välja mõtlesin, küllap see peab siis ka kuskil nüüd olemas olema.
„Ma usun, et kõik, mis me kord välja mõtleme, lähevad kuskile ning saavad tõelisuseks. Mõtle kui kurb, kui nad jääksidki vaid meie mõtteiks, kaoksid siis uute varju ning mitte keegi ei vajaks neid. Ei, kuskil peab kindlasti olema mingi kummaline koht, kus kõik absurdsed mõtted saavad teoks. Ainult usku peab olema.“
„Sa usud, et kõik baseerubki ainult uskumisele?“
Luisa vaatas mind kummalisel pilgul. Sel hetkel oleks nagu keegi ta minu eest sulgenud ja ma ei saanud midagi tast aru.
„Millele siis veel. Mõnikord on parem uskuda, kuna ainult nii jääb ellu.“
Ta kõlas nii kindlalt, nii vankumaltult, et ma ei osanud midagi enam kosta. Järsku olin ma kurb, et minul sellist usku polnud, kurb, et ma kahtlesin ja mul millestki kinni haarata polnud. Samas aga tundus usk nii habras. Seda ei olnud võimalik näha, polnud isegi võimalik tunda. Kuidas ma siis selle najal oleksin pidanud seisma. Pimesi? Toetuma nähtamatule, lootes, et see salapärane miski minu juures on ja ma ei kuku. Eelistasin siiski midagi kindlamat.
Ütlesin seda ka Luisale. Tema aga leidis, et uskumist peab ise tundma, ainult siis saab seda tunda. Kehitasin õlgu. Võib-olla oli tal õigus.
Ülejäänud aja rääkisime kaugetest unistustest. Tema leidis jällegi, et unistustesse on vaja uskuda, vaid siis saavad need tõeks, mina aga arvasin, et unistuste nimel on vaja vaid tööd teha, muidu ei jõua nendeni kunagi ja ise pole nad veel kunagi kellegi juurde tulnud.
„Aga kui sa ei saa midagi oma unistuse jaoks ära teha?“ päris Luisa.
„Alati saab,“ vastasin mina täiesti kindlalt, „midagi saab alati teha.“
„Ma loodan, et sul on õigus,“ ohkas Luisa.“
Siis lõi kell kaheksa. Nii äkki, et mitte kumbki meist ei olnud seda oodanud. Luisa oli hetkega püsti.
„Ma pean minema. Homme. Sama aeg!“ hüüdis ta vaid ja oligi juba läinud. Nagu eelminegi kord, saatsin teda pilguga. Siis tuli mu juurde vaikus ja koos sellega kõhedus. Otsustasin viivitamatult koju minna.

0 kommentaari:

Postita kommentaar