Lütseum24

Värskeimad uudised

Lütseum24

Väike maja

Lütseum24

Üritused ja ülevaated neist

Lütseum24

Tähtpäevad, meeldetuletused, minevik

Lütseum24

Intervjuud, küsitlused, koolileht

kolmapäev, 31. oktoober 2012

Liina Hints 4


Liina Hints (VII A) on inimene, kes vääriks Omaloomingu blogis eraldi kategooriat, sest vaatamata vanusele (kõigest 13-aastane) on tegu äärmiselt viljaka kirjaniku, luuletajaga. Isiklikult olen juba üpris massiivsetes kogustes kogustes tema kirjatükke lugenud ning noore autori loaga hakkan siin neid periooditi avalikustama. Olen veendunud, et tulevikus võib raamatupoelettidel näha mitmeid tema nime kandvaid köiteid!

-Patrick

__________________________________________
Järg on taas luuletuste käes. Pakkugu need teile lugemisnaudingut ja mõttetööd! Liina küll ütles  mulle, et otsustaksin, kas eelistan eesti- või ingliskeelset, kuid panen siiski mõlemad.


***

Iroonia kibemagus maik
jah, ma tean, ma tean
liialt tuttav on see paik
end seegipoolest ette sean

Sest üks valetab
ja teine vassib
oh, sarkasm missugune
ja irve selja tagant passib

Sest üks jääb liialt kauaks
ja teine on liialt sarnane
kolmas ei naase
ja neljas on karvane

Kas naljatab iroonia
sest iga kord ta läheb
ja tagasi ta tuua
'seks mind on liiga vähe

Jah, ma tean, ma tean
ma pole liider, juht
selja tagant passib irve
irooniast lõhkeb luht

Sest mina jään ausaks
ja olen üpris puhas
ja see on küllalt irooniline
sest ma lõpetan tuhas


***

Oh, oh, the bittersweet taste of irony
yes, I know, I know
the last place to remember, and the only
still the first in its row

Because one lies
and the second does not just flare
oh, sarcasm does not die
and the grin on its back, quietly stares

Because one stays for too long
and the other's just not fine
the third does not come back, no matter how strong
million other in the line

Is irony joking
because every time she goes
cannot bring her back
worlds seem like foes

Yes, I know, I know
I'm not a leader, head
fields full of irony
trees are almost dead
oh, oh, bittersweet irony

Because I'll stay true
and I'll stay right
and isn't it ironic
because somehow everybody loses their sight

And I won't cheat
and I won't lie
and isn't it ironic
because, somehow I'll die


esmaspäev, 29. oktoober 2012

Liina Hints 3


Liina Hints (VII A) on inimene, kes vääriks Omaloomingu blogis eraldi kategooriat, sest vaatamata vanusele (kõigest 13-aastane) on tegu äärmiselt viljaka kirjaniku, luuletajaga. Isiklikult olen juba üpris massiivsetes kogustes kogustes tema kirjatükke lugenud ning noore autori loaga hakkan siin neid periooditi avalikustama. Olen veendunud, et tulevikus võib raamatupoelettidel näha mitmeid tema nime kandvaid köiteid!

-Patrick

__________________________________________
Täna jagan teile just täna kirjutatud iluteksti!

***

Haaran riiulilt karbi viimaste küünaldega.
Raputan seda.
Neid on vähe.
Loodan vaid, et tänaseks piisavalt.
Viskan veidi katkise ja aja jooksul valgest halliks muutunud pappkarbi vaibale.
Samal ajal pööran ringi.
Kuulen kolksatust.
Karp tabab puitpõrandat katvat rohelist vaipa.
See on õhem, kui arvasin.
Mõne hetke pärast veereb paar küünalt vaibale.
Üks neist läks kukkumise ajal pooleks.
Punane, mitte valgem.
Pikem.
Punased küünlad on pikemad.
Ma kuulen kõike.
Seisatan nüüd mahedast pruunist puidust tehtud kapi ees.
Paiguti asetseb sel ringidena aga punakas varjund.
Ma pole sellist puitu enne näinud.
Küllap on see kallis.
Ma pole eales küsinud.
Küllap küsiksin.
Pole tähtis.
Kapiukse alaosal on mõned heledad kriimustused.
Üsna sügavad.
Libistan vagudest sõrmedega üle.
Tunnen oma peas valu, muljuvat jõudu.
Miski on vastu kappi kukkunud ning raskelt edasi libisenud.
Kuulen kriginat.
Sasin käega turritavaid juukseid.
Käsi katab külm higi.
Väristan end.
See on kuumava peanaha vastas kui jää.
Kullased juuksed langevad tagasi õlgadele.
Need kõditavad kaela.
Villane kampsun torgib.
Tirin selle üle pea.
Viskan kaugemale.
Pean keskenduma.
Selle kordamine küll ei aita, aga on siiski vajalik.
Silmitsen puitu.
Kapi pinnal ei ole ühtki märki sellest, et tema eesmärkide seas oleks ka avanemine.
Pole midagi, kust tõmmata.
Sile, punakas pind ja mõned heledad vaod, nende vahel joon, seega kaks ust.
Surun küüned mustavasse prakku ja suunan surve neisse.
See on ebamugav tunne.
Kuulen taas judinaidtekitavat kriginat.
Hetk enne hoiatab mu kuumav alateadus keha.
Rapsan käe ära.
Vasakpoolne uks lendab lahti.
Vastu seina.
Vaikses ruumis tekitab see ilmatult kära.
Halli värvi sisse jääb valge jälg.
Küüned punetavad.
Siin kuskil peavad tikud olema.
Nii mulle öeldi.
Kapis on kaks heledamast puidust riiulit.
Mõlemat katavad vanade fotode kuhjad.
Tõstan need ettevaatlikult maha.
Ma ei taha rohkem segadust tekitada.
Sõrmede vahel üks neist must-valgetest piltidest.
Mina.
Mina oma emaga.
Katedraali ees.
Taustalt paistmas ristil piinlev Jeesus.
Ma ei tea miks, aga ma sülitan selle peale.
Ning siis rebin pooleks ja tõusen püsti, et paberitükid prügikasti visata.
Piinades Jeesus jäi terveks.
Rebin tolle tüki veel pisemaks ning lasen unustusse vajuda.
Ma peaksin keskenduma.
See pilt häirib mind.
Kõnnin tagasi kapi juurde.
Kükitan.
Kapi uks on pooleldi sulgunud.
Surun selle tagasi vastu seina ning uurin tühjenenud kapi sisu.
Paar raamatut.
Mõned hõbelusikad.
Klaasid.
Koitanud laualina.
Ning raamatute taga, lõpuks ometi.
Tikud.
Täpselt see, mida vaja oli.
Mõtlen, et naasen küünalde juurde, kuid mul tekib huvi.
Mis raamatud need on?
Tõstan köited riiulilt enda sülle.
Nahksete kaantega raamat huvitab mind rohkem.
Tagasihoidlik, roheline ning samuti tolmuga kaetud teos mind ei paelu.
Avan musta.
Täpselt keskelt.
Lasen pilgul üle paari sõna käia.
Muinasjutud.
Viskan raamatu riiulisse tagasi.
Mõtlen seda teha ka teisega.
Pühin varrukaga kaane tolmust puhtaks, kuigi ilmaasjata.
Sinna ei ilmu midagi.
Ohkan.
Asetan selle oma endisesse kohta.
Heidan maha pikali.
Olen väsinud, kuigi pole veel millegagi alustanud.
Märkan rohelise raamatu seljal valgeid tähti.
Olen sellega kohakuti, nii et lugemine ei põhjusta raskusi.
Rist.
Piibel.
Ma löön oma jala vastu kappi.
Kahetsen seda hetke pärast.
Raev ajab mind üles.
Ma haaran selle raamatu.
Selle, mis ütleb 'Piibel'.
Haaran riiulist tikud, mida niivõrd kaua otsisin.
Väljas on hakanud lund sadama.
Ma ei näe.
Õues on pime.
Aga ma kuulen.
Ma kuulen liiga palju.
Kõrvalmajas nutab laps.
Väljas haugub koer.
Tean, kui kiiresti puhub tuul.
Allkorrusel mängib raadio.
Vaikselt.
Siin ei ole kunagi miskit kõvasti.
Seisatan korraks.
Siis meenub.
Keskelt alustades rebin 'Piiblist' välja kõik lehed ja rebin needki tükkideks, nii et alles jäävad ainult kaaned.
Süütan paberid prügikastis.
Avan akna.
Külm õhk hoovab sisse.
Lumehelbed sulavad kuumaval näol.
Viskan kaaned aknast välja.
Paber põleb.
Ma eiran seda.
Kummardun vaiba kohal.
Korjan kõik küünlad kokku.
Üks on pooleks läinud.
Punane.
See pikem.
Asetan tolle mõlemad pooled lauale, et need mind ei segaks.
Seejärel loen küünlad üle.
Kolmteist.
Täpselt nii palju, kui vaja läheb.
Ma olen rahul.
Külm vaip kõditab varbaid.
Tõusen taas püsti.
Asetan väikeste vahedega maha küünlad.
Ring.
Võtan taskust krabiseva tikutopsi.
Läidan ühe tiku.
Aken paiskub taas lahti.
Leek kustub.
Sulgen akna nii korralikult kui võimalik, ise külmast värisedes.
Järsult tõmban uuesti tikku.
Leek püsib.
Nõnda süütan kõik kolmteist küünalt.
Üks tikk põleb lõpuni, sõrmi ähvardades.
Ma ei pane seda tähele.
Tunnen põlemise lõhna.
See on hea.
Lõpuks on ring koos.
Astun selle sisse.
Üks leek ähvardab kustuda.
Asetan peod selle ümber.
Tuli ei värele enam.
Vaatan hetke langevat lund ning meenutan, mida peaksin tegema.
Pühenduda pole enam kirg, vaid kohustus.
Mitte pühenduda...
Pilgutan silmi.
Lumesadu on nii ilus.
Sõnastaksin teisiti, kui oskaksin.
Vajan värsket õhku.
Tõusen, et avada aken.
Kukun maha.
Selg tuikab.
Kollane valgus ja heledad leegid segunevad lumega.
Öö neelab need.
See on ilus.
Naeratan veidi.
Kõik.

neljapäev, 25. oktoober 2012

Õpi midagi uut oma lemmikõpetaja kohta!


Sellel aastal hakkame kuu õpetaja asemel valima hoopis seda õpetajat, kellest tahaksime rohkem teada. Intervjuu õpetajaga, kellele see suur au seekord langeb, ilmub täispikkuses detsembrikuu kooli ajalehes.

Hääletamise reeglid on lihtsad: igaüks saab hääletada ühe korra, ja oma hääle anda vaid ühele kandidaadile. Küsitlusele vastamiseks on aega 15. novembrini.
Et suurepärase õpetaja Lippusega on intervjuu juba Kuu õpetaja raames tehtud, ei saa tema poolt hääletada.
Loe intervjuud veelkord: http://lytseum24.blogspot.com/2012/04/intervjuu-kuuopetaja-lippusega.html

Hääleta siin: http://www.addpoll.com/P6himees/poll/214901

pühapäev, 7. oktoober 2012

Toredat õpetajatepäeva!


Nagu te ilmselt kõik teate, oli reedel õpetajate päev.

See aasta ei olnud kõik nagu tavaliselt. Umbes poolteist nädalat varem anti valitutele teada, et nad valmistaksid ette laulu või loo, et seda 5. oktoobril esitada. Mina olin üks neist õnnelikest. Järgneva nädala vaba aeg oli meil kõigil, vähemalt mul, nüüd sisustatud.


Hommikul kallati kõige kallimad, kes vähem, kes rohkem lillede ja kommidega üle, et rõõmustada neid, kes oma elu on ohverdanud võõraste laste intelligentseteks ja kultuurseteks Eesti Vabariigi kodanikeks kasvatamiseks. Järgnevad 4 tundi möödusid millegi tõttu meeletult kiiresti. Iga vahetund harjutas meie koosseis (Joonas ja Gregor XB, mina) aulas oma laulu, et kõik sujuvalt läheks. Tänu sellele jäime kõikidesse tundidesse hiljaks. Õpetajate pahurus meelt halvaks ei teinud, sest patustamine toimus siiski ülla eesmärgi nimel :) Pärast neljandat tundi asusid kõik esinejad aulasse, et teha peaproov. Mõne aja pärast hakkasid õpetajad aulasse suubuma. Neid tervitas Merilin Jürjo(XII A), kes juhatas sisse kontserdi. Esinejaid jagus tervelt pooleks tunniks.

Kõige esimesena astus lavale ansambel Skepsis koosseisus: Jana Liisa Johannson
(9.B), Pille-Riin Langeproon (9.B), Andrea Ainjärv (Jakob Westholmi Gümnaasium 10.A klass), Kristofer
Turmen (9.B), Kennet Kärema (9.B) ja Liina Anette Pärtel (9.B). Kes esitasid Coldplay loo "The Hardest Part". See oli ka ühtlasi kõige esimene kord, kui see bänd end avalikusele näitas.  Markus Nurmsaar ja Erik Heiki Veelmaa (6b) esitasid Ewert and the Two Dragons "Good Man Down", Anna Grete Rebane (XII B) laulis G. Paesiello ,,Nel cor piu non misento", mistõttu nii mõnelgi suu lahti vajus. Seejärel jagati kõigile õpetajatele kätte "Plaisir D'Amouri" sõnad ning asuti koos seda laulma. Gregor, Joonas ja mina esitasime Joonase kirjutatud laulu "Dragon Tree" Pärast seda pidid õpetajad end ümber keerama, sest teisel pool hakati esitama Leesikate 3.-5. klassi rühma ja põhirühma uhiuusi tantse. 3.-5. klassi tantsu saatis Leesikate oma pillirühm koosseisus Kaarel Pogga ja Martin Torp. Nüüd käsutati õpetajad puhvetisse, kus igale õpetajale oli tehtud kook, mis oli kas tema moodi, või maitseks talle. Puhvetis esitasid Alissa Turunova (XIA) ja Steffi Pähn (VHK) loo Gringo Flamenco.

Samal ajal, traditsiooniliselt, andsid noortematele klassidele õpetajate asemel tunde meie oma abituriendid.


Mauri Liiv (IX A)




teisipäev, 2. oktoober 2012

TPL XCI


Tallinna Prantsuse Lütseum tähistas täna oma 91. sünnipäeva. Suurem enamik kindlasti nõustub minuga, kui ütlen, et 2. oktoober oli kogu lütseumipere jaoks lõbus ja eriline päev. Tänane koolipäev kestis ju vaid kolm tundi – päev jätkus piduliku aktuse ning traditsioonilise kontserdiga Estonia kontserdisaalis.

Vaatamata lühendatud koolipäevale tundus tänane hommik siiski kole pikk, tundides oli raske keskenduda ja üleüldse kripeldas hinges ärevustunne ja rõõm. Ei teagi, kas siis ärajäänud tundide või hoopis kooli sünnipäeva tõttu. Abituurium oli kindlasti põnevil ka kauaoodatud uhiuute, säravate märkide saamise pärast. Lõpuks saabus siiski ka aktus ja täna oli lausa nii eriline päev, et Plaisir d’Amour’i kuulsime me tervelt kolm korda! Mina küll kaks ja pool, sest abituriendid olid esimesed, kes aulast lahkuma pidid. Esimest korda jäi tunne, et oleksin sinna kauemakski jäänud!

Peale aktust oli aeg asuda teele Estonia teatri poole. Kaarli puiestee keskel asuvalt pärnaalleelt oli lausa ilus vaadata, kuidas kogu lütseumipere ühiselt koolist kaasa võetud hea tujuga Teatri väljaku poole sammus. Estoniasse jõudes oli näha palju sagimist ja melu. Kella üheks rahunes suurem enamik siiski maha ja jäi põnevusega kontserti kuulama. Mõni noorem õpilane küll nii huvitatud ei olnud, kuid kõik suutsid siiski suurepäraselt esitatud Mihkel Polli kontserdi lõpuni kuulata.

Ka tänase kontserdi kohta ei saa kellelgi midagi halba öelda olla – kava oli nii huvitav, kui klassikaline klaverimuusika üldse olla saab, kontserdi ülesehitus oivaline ning esitusest ei tasu isegi rääkima hakata, seda saakski kirjeldada ainult ülivõrdes.

Lõpetuseks soovib pressitiim veelkord palju õnne Prantsuse Lütseumile ja palju õnne ka Mette Purdele ilmselgelt välja teenitud teenetemedali eest!  



Mari Vasar, XII A klass