Lütseum24

Värskeimad uudised

Lütseum24

Väike maja

Lütseum24

Üritused ja ülevaated neist

Lütseum24

Tähtpäevad, meeldetuletused, minevik

Lütseum24

Intervjuud, küsitlused, koolileht

pühapäev, 11. oktoober 2015

Madruse argipäev

25. september. Äratuskell heliseb 03.30. Üritan veel 15 minutit magada. Kui ennast lõpuks püsti ajan, otsin välja kaustiku ja kirjutan lõpuni ülistuskirja Anettele, oma kaptenile. Pakin kotti terve hunniku piraadiriideid, mille viimaste päevade jooksul kokku olen korjanud, vaatan, et kaasa saaks ka karbitäis brownie'sid, piraadilipp ja madruseriided, ning jõuan joostes napilt bussile.

Bussiterminali saabudes on mul 30 minutit, et osta topeltespressoga Americano, jõuda tagasi kooli, vahetada riided, moodustada lipust ja harjavarrest üks element ning olla 7.15 kooli parklas. Kogu selle aja vältel on olemine veidi imelik ja väike kartus hinges.

Esmased juhised olid sellised: olgu kõik 7.15 kooli parklas rivis, seistes märgistatud alal, ning tervitagu kapteneid ühest suust: “Ahoi, kaptenid!” Tervitamine ja sellega kaasnev sisemine hüsteeria algavad aga juba Kosmose trammipeatusest kooli jalutades: nimelt on iga madruse õigus ja kohustus tervitada kõiki kapteneid nimepidi ja seda reeglit üritan ma järgida ka siis, kui vastutulevaid kapteneid on korraga kümme. Siit tähelepanek ülejäänud päevaks: liigu alati kellegagi koos, nii on võimalus, et kumbki teist kapteni nime ei tea, hulga väiksem.

Kõik eelmainitud punktid täidetud, kohv, brownie'd ja ülistuskirjad kaenla all jõuame staadionile ja sätime end klassiti ritta. Paari minuti pärast hakkavad väikese maja poolt kostma ebamääraselt kurjakuulutavad helid, mis lähemale liikudes moonduvad sõnadeks “vasa(aa)k-vasa(aa)k-vasa(aa)k-parem-vasa(aa)k”. Tundub, nagu liiguks musta riietatud kaptenite kolonn meieni väga aeglaselt, kuid mõne hetke pärast on nad kohal, eesotsas ruuporisse kõneleva Jana Liisaga. “Ahoi, madrused!” saab vastuseks ühe valju “Ahoi, kaptenid!”.

Säärastele tervitustele järgnevad juhised ülejäänud päevaks. Esimene reegel: millal iganes madrus kuuleb sõnapaari “Üle parda!”, viskub ta maha ja hakkab siplema, nagu oleks viimases merehädas. Päästetud on ta siis, kui käsu andnud jumal ruumist lahkub või tõusmiseks loa annab. Teine reegel: madrus kuuletub iga kapteni, mitte ainult enda kapteni käskudele ning käskude eiramine või kaptenite mittetervitamine toob klassile kaasa miinuspunktid. Kolmas reegel: madrus kõnnib koolimajas ainult teibiga märgitatud alal ehk maa peal, sest kõik, mis sellest välja jääb, on meri. Ka uppumine ehk alalt välja astumine toob endaga kaasa miinuspunkti.

Kõlab esimene “Üle parda!” ning algab hommikuvõimlemine, mis sisaldab nii sääre- ja põlvetõsteid, puusaringe kui tantsimist. Selle lõppedes peab iga madrus leidma omale saatusekaaslase, kellega ta kokku teibitakse: algab paarijalgpall. Meie jalgu ühendav maalriteip kipub kogu aeg katki minema ning mängu lõpuks hoiame jalgu niisama koos. Jalgpallile järgnevad valjuhäälse kaasaelamisega porgandikätekõverdused ning pärast neid tuleb läbida (minu jaoks) kõige ebameeldivam katsumus: sibula-sidrunijooks. Ülesanne on lihtne: hoides suus sibula- ja sidruniviilu joosta pulgani, toetada see vastu oma laupa, teha kümme ringi selle ümber, neljakäpukil enda klassi juurde tagasi jõuda ja järgmisele võistlejale suuga sibul ja sidrun edasi anda. Enda siiani katkisi põlvi ja teiste lõhkisi pükse näinuna võin kinnitada, et teooria oli sel korral praktikast kergem. Võistlused kooli parklas lõppevad klassidevahelise dance battle'iga ning selleks ajaks on klasside punktiseis võrdne.

Majja jõudnud ja viis minutit hinge tõmmanud, saabuvad meie klassi kaptenid, kes oma madruseid kaunistama hakkavad. Mina saan selga paelaga kinnitatava auto rattakilbi, kätte konksu asemel riidepuu ja põskedele veidi tahma, kuid enda ümber vaadates mõtlen, et mul oleks võinud palju hullemini minna: mõned meist veedavad terveid tunde teineteise külge teibituna, mõnel seotakse kinni käed või pannakse terve jäse “lahasesse”, mis seda liigutada ei lase, vaeseimad meist peavad aga roosa kassisaba ja nappide püstega läbi ajama. Selle aja sees on kõlanud vähemalt kümme “Üle parda!” käsku.



Esimesel vahetunnil korrastame XIIA klassis kiiruse peale sahtleid ja teisel seome üksteist treppide külge. Kolmanda vahetunni alguses saabub klassi minu kapten Anette, kes väidab, et ma olen halvasti käitunud ja kellegi reetnud ning seetõttu pean ma kartsa minema. Mu silmad seotakse kinni, mind talutatakse pimesi läbi kooli ning et karts on parajasti täis, pean ajaviiteks kooli hümni laulma. Kui karts vabaneb, juhatatakse mind ja mu kartsakaaslast toolidele istuma ning algab ülekuulamine, mille käigus küsitakse nii Ameerika avastamise aastat, kooli ilusaimat naisõpetajat kui seda, kas ma kunagi seadust olen rikkunud. Siis tunnistatakse meid süüst puhtaks ja juhatatakse kartsast välja, side ikka veel silmil.

Neljandal vahetunnil, kui õpetaja Lippus heast südamest tunni veidi varem lõpetab, lähen puhvetisse ja ostan võileiva. See võileib jääb peale õhtul ostetud kabanossi ainukeseks toiduks terve päeva jooksul ning võin vanduda, et see on maailma parim võileib. Sel vahetunnil mängime edukalt ka Suck 'n Blow'd. Nüüdseks on “Üle parda!” kõlanud vähemalt 30 korda.

Viiendal vahetunnil lähevad kõik madrused sööklasse, et kapteneid toidukorra kõrvalt veidi lõbustada, ja laulame üheskoos “Nädalalõppu”.



Kuuendal vahetunnil saadetakse mind autot pesema. Nühin juba ammu mustaks läinud lapiga autot ja laulan “Pariisi tänavapoissi” ja Prantsuse hümni.

Jõuan väga napilt matemaatikasse ning saan teada, et õpetaja Oks on otsustanud meid rõõmustada suulise välkpauguga rebaste ristimise teemadel. Tuleb välja, et pooled küsimused on tõesti kaptenite ees- ja perekonnanimede kohta. Keegi lootusetult läbi ei kuku.

15.20 on kõik kaptenid ja nende madrused kooli ees, et alustada rongkäiku Vabaduse väljakule. Tee peal laulame taas nii “Pariisi tänavapoissi” kui varem õpitud prantsuskeelseid lastelaule ja otse loomulikult kõlab poole tee peal ka “Üle parda!”



Sihtpunkti jõudnud, rivistume uuesti üles ning mõlemad klassid esitavad oma hümnid, A-klassi hümni sõnad kirjutatud “Mere pidu” ning B-klassi omad “Siis kui meri oleks õlu” viisile. Toimub köievedu, mis lõppeb köie katkemisega paari sekundi jooksul pärast võistluse algust, ning tehakse grupipilt.




Enne õhtust pidu on katsumusi veel kaks: esimese käigus jaotatakse klassid gruppidesse, kellest igaühele antakse vihje. Selle vihje põhjal peame kesklinnast üles leidma punkti, kust saame järgmise vihje. Kokku on punkte kuus ning et asja mitte liiga lihtsaks teha, saame vihjed ainult täidetud ülesannete vastu. Et punktid asetsevad üksteisest üpris kaugel ning aega on vähe, jookseme läbi terve vanalinna, tantsides ühes kohas enda laulmise järgi “What does the fox say” tantsu, moodustades teises oma kehadega laevaosade representatsioone ning hüpates kolmandas hüppenööriga ristihüppeid.

Teine ülesanne osutub aga esimesest keerulisemaks: vaja on suhtlemisoskust ja julgust ning kindlasti tuleb kasuks ka hea välimus. Meile antakse kotid täis kasutuid asju ning 45 minutit, et kõik need asjad vanalinnas maha müüa. Kokkuvõttes ei lähe meil aga nii halvasti, kui me kartsime ning ürituse käigus õnnestub osadel meist hankida isegi pudel vett, mis tundub sel hetkel parem kui see, kui keegi meilt saja euro eest müügil olevat Playboy aluspesu sooviks osta. Loovutame raha kaptenitele, kes seda usinasti kokku loevad.



Pärast seda, kui olen ära söönud viimase R-kioskis olnud vorstiga kabanossi ja eemaldanud enda käe küljest riidepuu, on olemine hulga mõnusam. Tunnikest enne pidu kasutatakse võimalikult targalt ära: suurem osa sellest kulub tantsu harjutamiseks. Nimelt pidid mõlemad klassid valmistama peoks ette tantsu Taylor Swifti laulule “Shake it off”. Mida aeg edasi, seda rohkem väärtustan ilmselt aulas veedetud eeltunde ja Kalamaja pargis tantsimist. Klopitud saab ka vaip, mida tantsu ajal kasutame.

Kella seitsmeks on kõik madrused riietatud oma ametile vastavalt ning aula kireb triibulistest pluusidest. Mõlemad klassid esitavad uuesti suurema publiku ees oma hümni. Õhtu esimene pool koosneb mitmetest mängudest ning A- ja B-klassidevaheline rebimine on tihe ja verine. Algab see omamoodi toolimänguga: kumbki klass valib välja esindajad, kes istuvad ringis asetsevatele toolidele. Igas voorus hüütakse välja üks ese, millega võitlejad peavad toolidele naasma, olgu selleks siis paar kõrvarõngaid, Nokia mobiiltelefon, sokk, ketsipaelad või elusolend, kes ei ole inimene (toolide juurde joosti kolmanda korruse taimedega). Vastakaid emotsioone pakub kindlasti naisekandmine ja võistlus, kus reas lebavad madrused peavad üksteise peale veeredes kõhu peal olevat münti edasi andma. Vähemalt sama põnevaks osutub viktoriin kaptenite ja lütseumi kohta.

Pärast pisikest hingetõmmet avatakse peo teine osa tantsudega. A-klass esineb enne ja B-klass pärast meid. Kui eelmise aasta rebaste ristimispeol küttis kirgi õpetaja Tekko, siis seekord esinevad mõlemate klasside klassijuhatajad väga energiliste numbritega ja kahtlemata on tantsud väga tasavägised. Tantsimise käigus on keegi aga ära varastanud mõlema klassi lipud ning seetõttu tormavad kõik madrused neid otsima.

Lippude leidmisele järgneb kurikuulus riidekett, mis seekord läbi vaidluste kulmineerub keti aja peale lahtivõtmise ja riiete selgapanemisega.

Õhtu ei saa aga enne lõppeda, kui antud on madrusevanne. Nii kogunevad kaptenid lavale ja madrused põlvili nende ette, korrates kõiki sõnu, mis ette lausutakse. Lava ees leiab aset ka viimane “Üle parda!” ning iga kapten paneb oma madruse sõrme koolisõrmuse, nii mõnelgi seda tehes pisarad silmad.

Pärast kümmet aastat võidab rebasetiitli A-klass, kuid võitjad oleme me pärast seda kõik: ühed meist on ametlikult vastu võetud gümnaasiumisse ning teised saanud nii palju ülistavaid sõnu ja vahetundides kohvi, et seda jätkub mitmeks aastaks.

-Liina Hints, XA

NB! Kõiki pilte päevasest üritusest saab näha siin.


kolmapäev, 7. oktoober 2015

Kultuurireis Peterburi 16.-18. septembril

16.-18. septembrini toimus Jakob Westholmi Gümnaasiumi ja Tallinna Prantsuse Lütseumi parimatele vene keele õppijatele kultuurireis Peterburi, et arendada Tallinna ja Peterburi sõprussuhteid.


Reis algas kolmapäeva hommikul kell 6.45 kogunemisega Rahvusraamatukogu ees. Kompsud bussi peale laetud, alustasime teed Narva poole. Piiril läks kõik edukalt ja mõne tunni möödudes olimegi Peterburis. Esmalt saabusime Peterburi 56. gümnaasiumisse, mis oli meie peamine võõrustaja. Tutvusime kooli direktori asetäitjatega, kes tutvustasid meile põgusalt kooli. Pärast kehakinnitust sõitsime Ermitaaži, et üle vaadata põhilised kunstiteosed, muu hulgas näiteks Rembrandti „Kadunud poja”, aga ka kunagised tsaaride eluruumid. Õhtul nautisime 56.  gümnaasiumi teatristuudio „Подмостки” etendust „Нас осталось совсем немного”, mille  lavastus ja koreograafia olid eriti tähelepanuväärsed. Seejärel sõitsimegi ööbimispaika, et järgnevaks päevaks välja puhata.


 Tiheda graafiku tõttu einestasime juba hommikul kell 7.30, et õigeks ajaks gümnaasiumisse jõuda. Hoolimata sekeldustest bussi teadmata kadunud numbrimärkidega jõudsime kooli, kus meid ootasid juba tuttavad pedagoogid ja abituriendid, kes tegid meile majas ekskursiooni ja rääkisid elust 56. gümnaasiumis, mis olevat üks Venemaa tugevamaid koole. Asutus ise asub tervelt neljas majas ning sellist tehnikakogust, mis seal ühte klassiruumi mahtus, ei ole lütseumlane ilmselt isegi unes näinud, rääkimata minispaast ja lõõgastustoast, kus väsinud gümnasist saab närve puhata. Igatahes jättis kool kõigile sügava mulje.



 Koolist sõitsime otsejoones Maria paleesse, kus töötab Peterburi linnavolikogu. Käisime  uhketes tööruumides ning puhkasime jalga isegi suures saalis, kus toimuvad volikogu istungid. Luksusliku lõunasöögigagi kostitati meid just Maria palees. Kõhud täis, ruttasime Venemaa Riiklikku Muuseumisse, kus veetsime ligi tunni vene autorite taieseid imetledes. Seejärel oli meil just parasjagu aega, et taas kord keha kinnitada, seekord kohalikus Чебуречная's. Nii oligi pikk päev veerenud õhtusse, mille lõpetas imeline operett „Mister X”, millega lütseumlastel on eriline suhe, sest on ju meie oma kooli vilistlane Georg Ots kunagi laulnud just „Mister X-i” pearolli. Pärast õhtust muusikalist elamust siirdusime taas bussiga hostelisse, et viimane Peterburi-öö rahulikult mööda saata, kusjuures oli rõõm tõdeda, et ka numbrimärgid olid taas bussiga ühinenud, kuigi võib-olla natuke teises vormis, kui võiks arvata.


Viimasel hommikul naasime taas vara bussi, et veel viimastel päiksepaistelistel tundidel üle vaadata Jänesesaar ja Peeter-Pauli kindlus ning sõita paadiga mööda kauneid Peterburi kanaleid. Kuigi Peterburi oli nende kolme päevaga kõigile südamelähedaseks saanud, tuli siiski asuda teele kodumaa poole, seda muidugi läbi kohaliku kaubanduskeskuse, et teha veel viimased sisseostud ning muretseda külakost kodustele.


Kotid kaubast pungil, oli aeg Peterburist lahkuda. Piiril läks kõik kenasti ning kuue tunni pärast olime väsinult, kuid rõõmsalt Tallinnas. Usun, et igaüks meist võttis Peterburist kaasa mälestusi, mis Põhjamaade Veneetsia meile ikka ja jälle meelde tuletavad.

-Jörgen Sinka (XI B)