Liina Hints (VII A) on inimene, kes vääriks Omaloomingu blogis eraldi kategooriat, sest vaatamata vanusele (kõigest 13-aastane) on tegu äärmiselt viljaka kirjaniku, luuletajaga. Isiklikult olen juba üpris massiivsetes kogustes kogustes tema kirjatükke lugenud ning noore autori loaga hakkan siin neid periooditi avalikustama. Olen veendunud, et tulevikus võib raamatupoelettidel näha mitmeid tema nime kandvaid köiteid!-Patrick
__________________________________________
Kaheteistkümnes postitus on vist piisav, et miskit tähistada. Esiteks on see viimane postitus, kus näete Liinat tutvustavat teksti, edasi on ta ju Pressitiimi liige ja ei vaja enam tutvustamist. Teiseks, järgmise sissekande siia tekitab just tema. Mina, ma üritan vaikselt eemalduda, vaid 60 koolipäeva veel järel... Lisan siia eelviimase "Rajaleidja" osa, mille autorilt saanud olen. Olgu ta teile nauditav!
***Rajaleidja 3***
Jalad valutavad.
Seest villased saapad on läbivettinud.
Liigutan nende sees varbaid, mida peaaegu enam külmast ei tunne.
Mõne hetke pärast on tunne, nagu oleksid mu jalad tules.
Meeldiv tuli.
Eelistan seda jääkülmale näpistusele.
Soe tunne kaob.
Asendub tundetusega.
Ma ei teagi, kuidas seda kutsuda.
Arvan, et tundetus sobib.
Kuigi, kui tundetus on tunne, tunnen ma siiski midagi.
Ma ei tea.
Pole kindel.
Mida tunnen, pole meeldiv.
See on vist tähtsaim teadmine.
Tuul lennutab juukseid silme ette.
Olen need taas unustanud nahkrihmaga kinnitada.
Seisatan keset mustavat välja ja kuulatan.
Ainult tuul.
Libistan koti õlult ja otsin nahkse koti põhjast välja väikese raudkirve.
Tõmban kotisuu kiiresti kinni.
Lumi sajab sisse.
Raputan pead.
Juuksed on läbimärjad.
Piisku lendab, kuid ma ei erista neid lume keskelt.
Kissitan silmi.
Olen rõõmus, et ei näe omaenda peegelpilti.
Üritan kauguses eristada oma sihtpunkti.
Küla.
Ei kuskil.
Ma ei mõista, kus olen.
Kas silmapiir hajub pimedusse või terendab seal mets.
Jääb vaid loota esimesele.
Sellise ilmaga eksida.
Samamoodi võiksin enda haua ise kinni kaevata.
Surun sõrmed oma kaela vastu.
Sumpan vaikselt edasi.
Lumi ulatub pea puusadeni.
Mul on külm.
Külm on hästi öeldud.
Ma värisen, teadmata, kas sellest, et kogu minu ihu kuumab või sellest, et ta tunneb külma.
Pagan.
Viskan hea meelega Droegi räpasele lauale need kakskümmend münti.
Kas ta soovib seda või ei.
Kui vaid võiksin olla kindel, et sinna maale jõuan.
Sulgen oma kõrvad kätega.
Need on peaaegu et jääs.
Kasutud.
Tuul vilitsab neisse.
Alles nüüd meenub taas, miks oma kalli terariista välja võtsin.
Komberdan mõned meetrid tagasi ja teelt veidi kõrvale.
Kümne minuti teekond.
Lükkan jalaga kõrvale nii palju lund kui võimalik.
Tekitan lumevallid.
Aeglaselt vajuvad need taas minu poole.
Maapinna poole.
Kükitan.
Haaran ühe käega kuuse tüvest, nii madalalt kui võimalik.
Põlev tunne ka sõrmedes.
Siis jälle tundetus.
Teise käe sõrmed kaarduvad kirve pease ümber, terale võimalikult lähedal.
Kuumavad hetke.
Siis on kõik tavaline.
Tera raiub esmalt läbi jäätunud kihi veidi sammaldanud tüvel.
Ragisemine.
Aeglaste toksetega puu langeb.
Tõusen.
Lumevallid on taas lähemale sõudnud.
Järsud liigutused on piin, kuid jätan selle tähelepanuta.
Eemaldan kiirete, rahmakate liigutustega ka tüvest hargnevad oksad.
Märkan vaevu okaste pudenemist.
Võtan kepi ühe kaenla alla.
Teisega avan taas kotisuu, ilma seda seljast võtmata.
Panen tagasi kirve.
Haaran väiksemast taskust graveeritud noa.
Tõmban taas kotipaeladest, et see sulgeda.
Keeran nuga paar korda.
Asetan sõrmele.
Sellest tungib välja paar piiska verd, mis langevad nüüdseks pea eristamatule lumele.
Tore.
Nuga on terav.
Näen vaid oma silme ette.
Tõstan kuusetüve veidi kõrgemale, et paremini näha.
Käin sellest paar korda noaga üle.
Ei taha oma käsi nende tundide jooksul rohkem asjata vigastada.
Jalutuskepp peab olema korralik.
Seda taas ühes käes hoides asetan kotti oma radmeži, noa, mida pärandatakse minu suguvõsas pojalt pojale.
Hetkeks sähvatab peast läbi mõte.
Miks ei olnud minu nuga selle nahast tupes?
See häiriks mind, kui lebaksin mugavasti linade vahel, olles rüübanud enne Droegi parimat mõdu.
Hetkel, ei.
Mind ei huvita see.
Ma tahan külla jõuda.
Tuul vilistab kõrvus.
Taamal terendab miski.
Sammun edasi.
