G5 õpilasvahetuse raamis sattusin täna reaalkooli.
Mulje esimesest tunnist (füüsikast) oli lausa naerma panev - õpilaste hilinemine ei paistnud õpetajat karvavõrdki häirivat ja samuti ei paistnud õpetaja ka õpilasi häirivat. Kulutati ülesannetekogusid ja korrati kontrolltööks (minu ees istuvad poisid aga õppisid hoopiski vene keele tunniks).
Suundsin keemia klassi, kus kuulsin sealselt keemikult palju huvitavat meie oma Oopkauba kohta. Kõigepealt küsiti, kas Oopkaubal on veel see haamer alles, millega ta õpilasi viskab. Mina polnud sellist asja küll kunagi näinud, õpetaja täpsustas et see haamer oli vist puust.
Keemia klassis jäid mulle esimest korda silma lahedad tahvlid - tahvel oli horisontaalselt välja venitatud ja üldse mitte väga pikk, seda sai tõsta üles ja alla. Nii mahtus tahvlile kõik ära ja keegi ei pidanud kirjutades kordagi kükitama või tooli peal seisma nagu lütseumis mõnikord ette tuleb.
Liikusin sõbralike kümnendike juhtimisel mööda kitsast ülerahvastatud kõrvaltreppi neljandale korrusele ajaloo klassi. Siis hakkas mulle tunduma , nagu oleks kogu kool teemapark - iga klass kujundatud vastavalt funktsioonile. Kuna klass asus kõige ülemisel korrusel, kaunistas seda kaldlagi ja katuseaknad, lisaks olid seintel mitmesugused kaardid Euroopast erinevatel ajajärkudel ja terve tahvel kooliajalooga, mis oli mahutatud umbes kaheksale paberilehele. Juba esimese kümne minuti jooksul olid mul selged kõik reaalkooli direktorid, õpilaste osalus vabadussõjas, kooliajalehe teke ja palju muud.
Vene keel oli arvatavasti kõige nõrgem tund, mis on ka arusaadav, sest oleme meie ju seda õppinud kolm aastat kauem kui teiste koolide õpilased. Õpetaja oli aga väga tore, tuli kohe minu ja klassiõega suhtlema, kiitis ja innustas õpilasi, parandas aktiivselt vigu jne.
Matemaatika tund tundus alguses pääsemisena - võeti läbi sama teemat, mida meiegi võtame. Ainult klass kõrgemal tasemel, mis tähendab, et äratundmisrõõm oli üürike, ühtegi ülesannet meil lahendada siiski ei õnnestunud.
Üldmulje reaalist kui koolist jäi väga hea, leidsin niivõrd palju asju, millest me võiksime õppida ja mille põhjal oma kooli täiustada. Aga isegi kõiki neid muljeid ja toredaid kogemusi meenutades olen järjest kindlam, et kuulun just lütseumisse.
