Reedel, 4. oktoobril, toimus Lütseumis õpetajate päeva tähistamine. Sel puhul palusime mitmel inimesel kirjutada toimunust oma vaatenurgast. Nii saime teada, mida toimus koolis sellist, mis õpilaste pilgu eest varjulegi võis jääda. Huvilised võivad rohkem pilte leida Lütseumi Picasast: https://picasaweb.google.com/108728038386079564090/LutseumiSunnipaevanadal
Käisin välja idee, et võiks teha õpetajatele n-ö "seiklusmängu", mille idee seisnes selles, et õpetajad jaotatakse tiimidesse ning nende vahel käib võistlus. Iga aine kohta oli üks kontrollpunkt, kus võis saada teadmiste eest punkte. Suurima punktistummaga tiim võitis.
Kohale tuli vähem õpetajaid, kui algul lootsin, kuna mõned pidid siiski tundi andma, mõned olid aga juba koolist lahkunud. Üritust alustasime ringis, tegime ergutusmängu "Matšinga". Seejärel toimus tiimidesse jaotumine ja hakati erinevates kontrollpunktides käima. Näiteks matemaatikas tuli lahendada nuputamisülesanne: kui 1,5 kana muneb 1,5 päeva jooksul 1,5 muna, siis mitu muna muneb 6 kana 6 päeva jooksul? (Ülesandega sai muuseas kõige kiiremini hakkama õpetaja Ney)
Eesti keele kontrollpunktis tuli räppida. Viie minuti jooksul tuli nelja peale ära õppida Ott Sepa räpp Tujurikkujast "Olla eestlane on halb". Peab ütlema, et tegelikult õpetajad küll pigem deklareerisid teksti, mitte ei räppinud, kuid näiteks õpetaja Oksal on räppimises täitsa talent!
Võitjad said endale ka medalid kaela. Esimese koha sai Anne Küüsmaa tiim. Pärast võistlust läksid õpetajad aga kohvi ja õpilaste valmistatud kooki nautima.
Mulle sai siis osaks privileeg olla õpetajate päeval Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor ning peab tunnistama, et pole ta nii lihtne amet midagi. Sigimist sagimist oli klasside vahel palju ja teinekord pidi trepist üles ja alla lausa mitu korda jooksma. Kogemus kui selline oli tohutult positiivne ja andis mulle väga hea pildi oma koolikaaslastest ning erinevatest klassitüüpidest.
Oma päeva alustasin nagu tavaliselt kell 8:45. Esimesi tunde andsid abituriendid väikses majas, kus ka mina koos kooli maskoti Kustiga väikese ringkäigu tegin. Väikese maja õpilased olid tohutult armsad, kui nad minu ja Kusti sisenemise peale kergelt ehmusid. Kuna mul härra Leesiga sarnasus täielikult puudub, siis õpilased ei teadnud algul, mida minust arvata, aga küsimuse peale: „Mida teevad õpilased kui direktor klassi siseneb?“ olid lapsed hetkega püsti. Suurem vaimustus oli Kusti pärast ning kuuldes, et nad võivad Kustile pai ja kalli teha, jooksid väiksed tormi.
Minust väga välja ei tehtudki. Osad neljandikud olid juba julgemad ja ütlesid, et ma küll härra Leesi moodi välja ei näe, kuidas ma direktor olen.
Suure maja õpilastega oli hoopis teine lugu. Õpilaste seas valitses üldlevinud arusaam, et õpetajate päev on lihtne ja kohustustevaba. Püsti ei tõusnud iseenesest mitte ükski klass, kuid enda tutvustamise peale hakati vähemalt end liigutama. Suures majas oli minu tegevuskavaks riietekontroll ja „Hea õpilase meelespea“ kontrollimine. Uskumatul kombel oli ainult 11B klass nii tubli, et nende seast ei saanud mitte ühtegi õpilast teksaste pärast klassi ette kutsuda. Ülejäänud klassides oli keskmiselt 4-5 rikkujat. Rikkujad rivistasin klassi ette ja palusin neil „Hea õpilase meelespead“ tsiteerida. Tuli välja, et keegi polnud seda kodus korranud. Lugedes neile ette punkti number 12, mis sätestab, et meie koolis ei kanta teksaseid, juleti mulle veel vastu vaielda ja öeldi: „Aga need pole ju sinised!“ Meelespea vastu eksinud poisid tegid 10-20 kätekõverdust ja tüdrukud 10-20 kükki.
Üldine mulje klassidest jäi, igavalt öeldes, keskmine. Igas klassis leidus vähemalt üks kavalpea, kes arvas, et tema lõpp-vaimukas kommentaar vajab esitamist. Õpetajatelt kuulsin, et enamus klassides ei näidatud ka nende vastu suuremat austust üles. Küll ei tehtud tunnis kaasa, tegeleti oma telefonidega ja niisama õiendati vastu. Raskemad rikkujad said ka käskkirjad. Kokku andsin välja neli käskkirja. See oleks üleskutse tulevatele põlvedele: Abiturientide vastu viisakuse ülesnäitamine ei võta teilt tükki küljest. Te olete ikkagi lütseumlased, pole vaja oma klassi ees n-ö „lahedat“ mängida.
Üleüldiselt oli päev lõbus ja põnev. Pooled õpilased kuulasid ikka sõna ja käitusid väärikalt. Kogu see ringijooksmine ja erinevate vanusegruppidega tegelemine väsitas päeva lõpuks ikka nii ära, et koju jõudes vajusin lihtsalt voodisse kokku. Soovin järgmistele abiturientidele edu selle ettevõtmisega!
Muidugi ei suutnud meist peaaegu keegi nii lühikese ajaga pähe õppida massiivset teksti, aga õnneks lubati vastamisel siiski tekstile toetuda. Seda enam imetlesime kõik õpetaja Volti, kellel oli oma osa peas. Kõige viletsam pea oli ilmselt õpetaja Pikkelil, kes ei soostunud üldse teksti pähe õppima. Näitlejameisterlikkusega paistis silma õpetaja Oks, kes muidugi juba suvel selleks ürituseks oma külaseltsi näiteringis treenis. Ta ei suutnud küll pähe õppida oma kaht rida, kuid see-eest esindas ülima karismaatilisusega puuduvat õpetaja Tariqi.
Korraldaja pilgu läbi
Kadri Oviir
Kohale tuli vähem õpetajaid, kui algul lootsin, kuna mõned pidid siiski tundi andma, mõned olid aga juba koolist lahkunud. Üritust alustasime ringis, tegime ergutusmängu "Matšinga". Seejärel toimus tiimidesse jaotumine ja hakati erinevates kontrollpunktides käima. Näiteks matemaatikas tuli lahendada nuputamisülesanne: kui 1,5 kana muneb 1,5 päeva jooksul 1,5 muna, siis mitu muna muneb 6 kana 6 päeva jooksul? (Ülesandega sai muuseas kõige kiiremini hakkama õpetaja Ney)
Eesti keele kontrollpunktis tuli räppida. Viie minuti jooksul tuli nelja peale ära õppida Ott Sepa räpp Tujurikkujast "Olla eestlane on halb". Peab ütlema, et tegelikult õpetajad küll pigem deklareerisid teksti, mitte ei räppinud, kuid näiteks õpetaja Oksal on räppimises täitsa talent!
Võitjad said endale ka medalid kaela. Esimese koha sai Anne Küüsmaa tiim. Pärast võistlust läksid õpetajad aga kohvi ja õpilaste valmistatud kooki nautima.
Pille-Riin Usler
Alustuseks otsisime üles õpetajad, kelle tunde asendama pidime, ja rääkisime nendega. Uurisime, mis neil endal enam-vähem plaanis oli õpetada, ja ka seda, kui vabad käed meile jäetakse. Õnneks olid kõik õpetajad vastutulelikud ega käskinud otseselt midagi teha; näitasid muidugi oma tunnimaterjalid ette, aga võisime seda täiesti vastavalt oma äranägemist mööda kasutada ja tundi läbi viia nii, nagu ise tahtsime. Pärast õpetajatega rääkimist leppisime omavahel kokku, kes mida teeb, ja planeerisime ka mõned mängud ja huvitavad tegevused.
Suures majas õpetasin 10. ja 11. klassi, kes käituvad juba, kui nii võib öelda, täiesti tsiviliseeritud inimestena, nii et see ei olnud väga raske. 10. klassi võib-olla oli tegelikult natuke raske õpetada, sest asendasin matemaatikat. Olime küll tunni üldiselt ette valmistanud, aga ei arvestanud sellega, et ka õpilastel võib küsimusi tekkida. Seetõttu avastasin end ühel hetkel olevat hädas igasuguste kahtlaste ruutjuurte ja astmete tehetega (Steven, kellega koos tundi asendasime, ei aidanud ka üldse). Ja kui klassist keegi ütles: "Okei, saime aru, sa ei oska ise ka seda teemat", siis oli küll natuke piinlik (aga ei midagi katastroofilist).
Väikese maja õpilased olid jube armsad, õnnelikud ja muretud, mistõttu oli suur rõõm seal olla. Meie Paidlaga õpetasime 3. klassi; nemad olid rahulikud ja asjalikud. Alguses kartlikud, aga avanesid lõpu poole rohkem. Paistis, et ka neile meeldis, et käisime neile tundi andmas, nii et loodan, et ka edaspidi minnakse õpetajate päeval väikeste majja!
Ja Kusti (kooli maskoti) külaskäik pakkus neile suurt rõõmu.
Õpetajate päev oli igatpidi tore ja huvitav kogemus ja minu emotsioonid on kindlasti positiivsed! Eriti rõõmsa laengu andis pisikeste õpetamine (sellised kukununnud)!
Emil Ruubel
Oma päeva alustasin nagu tavaliselt kell 8:45. Esimesi tunde andsid abituriendid väikses majas, kus ka mina koos kooli maskoti Kustiga väikese ringkäigu tegin. Väikese maja õpilased olid tohutult armsad, kui nad minu ja Kusti sisenemise peale kergelt ehmusid. Kuna mul härra Leesiga sarnasus täielikult puudub, siis õpilased ei teadnud algul, mida minust arvata, aga küsimuse peale: „Mida teevad õpilased kui direktor klassi siseneb?“ olid lapsed hetkega püsti. Suurem vaimustus oli Kusti pärast ning kuuldes, et nad võivad Kustile pai ja kalli teha, jooksid väiksed tormi.
Minust väga välja ei tehtudki. Osad neljandikud olid juba julgemad ja ütlesid, et ma küll härra Leesi moodi välja ei näe, kuidas ma direktor olen.
Suure maja õpilastega oli hoopis teine lugu. Õpilaste seas valitses üldlevinud arusaam, et õpetajate päev on lihtne ja kohustustevaba. Püsti ei tõusnud iseenesest mitte ükski klass, kuid enda tutvustamise peale hakati vähemalt end liigutama. Suures majas oli minu tegevuskavaks riietekontroll ja „Hea õpilase meelespea“ kontrollimine. Uskumatul kombel oli ainult 11B klass nii tubli, et nende seast ei saanud mitte ühtegi õpilast teksaste pärast klassi ette kutsuda. Ülejäänud klassides oli keskmiselt 4-5 rikkujat. Rikkujad rivistasin klassi ette ja palusin neil „Hea õpilase meelespead“ tsiteerida. Tuli välja, et keegi polnud seda kodus korranud. Lugedes neile ette punkti number 12, mis sätestab, et meie koolis ei kanta teksaseid, juleti mulle veel vastu vaielda ja öeldi: „Aga need pole ju sinised!“ Meelespea vastu eksinud poisid tegid 10-20 kätekõverdust ja tüdrukud 10-20 kükki.
Üldine mulje klassidest jäi, igavalt öeldes, keskmine. Igas klassis leidus vähemalt üks kavalpea, kes arvas, et tema lõpp-vaimukas kommentaar vajab esitamist. Õpetajatelt kuulsin, et enamus klassides ei näidatud ka nende vastu suuremat austust üles. Küll ei tehtud tunnis kaasa, tegeleti oma telefonidega ja niisama õiendati vastu. Raskemad rikkujad said ka käskkirjad. Kokku andsin välja neli käskkirja. See oleks üleskutse tulevatele põlvedele: Abiturientide vastu viisakuse ülesnäitamine ei võta teilt tükki küljest. Te olete ikkagi lütseumlased, pole vaja oma klassi ees n-ö „lahedat“ mängida.
Üleüldiselt oli päev lõbus ja põnev. Pooled õpilased kuulasid ikka sõna ja käitusid väärikalt. Kogu see ringijooksmine ja erinevate vanusegruppidega tegelemine väsitas päeva lõpuks ikka nii ära, et koju jõudes vajusin lihtsalt voodisse kokku. Soovin järgmistele abiturientidele edu selle ettevõtmisega!
Õpetaja silme läbi
Õpetaja Sinka (õpetaja Ney juuresolekul)
Õpetajatel oli 6. tunni ajal väike aineteadmiste võistlus. Kavas olid eesti keel (Sepa-Avandi "Kannatame ära!" päheõppimine ja hilisem ettekandmine), inglise keel (täiesti võimatu teksti lugemine!), füüsika-keemia (pilvede kukkumine ja reaktsioonivõrrandid!), bioloogia-geograafia (loomade-riikide viktoriin), ajalugu (ajaloosündmuste kronoloogiline järjestamine), ülekoolilised testid, matemaatika. Lõpuks võitis õppealajuhataja võistkond, mille peale küll õpetaja Oks üritas protesti avaldada, aga seda ei võetud kuulda.
Muidugi ei suutnud meist peaaegu keegi nii lühikese ajaga pähe õppida massiivset teksti, aga õnneks lubati vastamisel siiski tekstile toetuda. Seda enam imetlesime kõik õpetaja Volti, kellel oli oma osa peas. Kõige viletsam pea oli ilmselt õpetaja Pikkelil, kes ei soostunud üldse teksti pähe õppima. Näitlejameisterlikkusega paistis silma õpetaja Oks, kes muidugi juba suvel selleks ürituseks oma külaseltsi näiteringis treenis. Ta ei suutnud küll pähe õppida oma kaht rida, kuid see-eest esindas ülima karismaatilisusega puuduvat õpetaja Tariqi.
Väga tore oli see, et esimesele kolmele võistkonnale riputati kaela kuld-, hõbe- ja pronksmedalid, ja mitte niisama, vaid graveeringuga "Õpetajate päev 2013".
Hiljem maitstud koogid olid väga maitsvad. Õpetajate lemmikuks sai ilmselt Erik-Heiki võileivatort, sest see oli väga soolane ja mahlane ja hõrk ja singine ja juustune ja... ühesõnaga, ootame kordusesitust vähemalt kord kuus.
Muidugi olid väga head ka igasugused magusad tordid. Kiidan näiteks oma klassi Karl-Martini kräsupead (seda torti), mahedat ja mõnusat. (Ney jälle podiseb!) Eks iga klassijuhataja maitsebki oma õpilaste valmistatud küpsetist erilise heldimusega.
Õpetajatel oli väga hea meel, et abituriendid said tunde anda ka algklassides. Väikeste õpilastega töötamine on kindlasti midagi muud kui põhikoolis või gümnaasiumis klassi ees seismine. Üldse arvame, et õpetajatööd proovida tuleb abiturientidele kasuks. Nii mõnigi ilmselt üllatus.
Meile (st mulle ja õpetaja Neyle, aga võib-olla teistelegi) meeldiks, kui õpetajatele mõeldud tegevustes osaleks rohkem õpetajaid. Rohkem on lõbusam ja abiturientidel oleks ka huvitav õpetajaid teises olukorras näha.
Õpetajate päevas peab olema elevust ja seda minu meelest oli, nii et oleme rahul ja täname abituriente, kes meie peale mõtlesid ja vaeva nägid. Aitäh!
Õpilase silme läbi
Pearu Pung
Minu prantsuse keele tund algas segadusega. Kõik küsisid, mis rühm millise abituriendi juures ja kus klassis õppima hakkab. Kui see dilemma oli lahendatud, saabus kord. Tolleks tunniks oli ette planeeritud kontrolltöö, seega meie õpetajad ei saanud meil lasta niisama luuslanki lüüa. Istuti ükshaaval ja kaks abiturienti jagasid välja lehed, mille peal oli kirjas "Le test Maximal!"
See test pani proovile verbide pööramisteadmisi erinevates ajavormides, näitas, kui hästi suudame eesti stenografisti poolt protokolli kantud tööintervjuu prantslastele ümber tõlkida ning kui arusaadavalt suudame mõisteid pariislasest füüsikuga aatompommi detonatsiooniprotsessist arutledes defineerida. Töö sai kiirelt valmis ning jätkati filosoofilise dialoogi vastamisega, kus tõestati, et kass on võrdne koera ja Sokratesega.
Pakilisemad asjad tehtud, pöörasime raamatud tagurpidi ning harjutasime lugemisvõimet tagurpidikirjas. Pärast seda pidasime läbirääkimisi prantsuse terroristiga. Ukse vahelt sammus tunni keskel sisse ka direktor, kes meenutas õpilastele, et kätekõverduste vältimiseks tuleb käia väärikalt riides.
Üldkokkuvõttes meeldis mulle see tund väga, sest arendati elulisi oskusi kiirenevas tempos, mis garanteeris tunni sisutiheduse ja huvitavuse, ning kogu õppeprotsess oli segunenud elurõõmust pakatava huumoriga, mis nii kiiresti nakkab.
Laupäeval, 5. oktoobril, mil on õpetajate päeva õige päev, käisid Silvi Vraidi hauale lilli asetamas tema endise klassi õpilased ning õpilasesinduse liikmed.
Fotod: Triin Olde
