Neljandat veerandit alustame postitustesarjaga "Tunne lütseumlast", mille iga osa annab intervjuu vormis ülevaate mõne seni tundmatuks jäänud huvitavate hobide ja mõtetega lütseumlasest. Sarja esimeses osas räägib oma ideedest ja tegemistest XI A klassi õpilane Meril Liis Kütt.
Intervjueerinud Johanna Alvin (X A)
Millega sa oma vabal ajal tegeled ja miks?
Vabal ajal käin ma kunstikoolis, kus mulle eriti meeldib õppeainena skulptuur, sest mulle meeldib vorm ja selle tundmaõppimine. Samuti armastan maalimist, sest mulle meeldivad värvid ja nende ühte sulatamine. Peale selle olen mitmes kohas vabatahtlik. Punases Ristis näiteks olen olnud juba üle aasta. Koostöös Soome Punase Ristiga viime me läbi projekte. Soovime ühendada vanu ja noori, teeme neile erinevaid üritusi. Jõulude ajal tegime kaarte SOS Lastekülale. Samuti saame koolitusi mitmetel teemadel, näiteks inimkaubandus või eneseabi. Ma teen seda, sest siis olen kokkupuutes inimestega, keda saan aidata. Kui ma ei saa toetada materiaalselt, siis proovin ma aidata oma aja, oskuste ja teadmistega. Ka Serve the City’ga olen tegelnud ja supiköögis käinud. Ükskord sattus supikööki kunstnik, kellel oli annet, aga kes ei osanud ega polnud piisavalt enesekindel, et oma töid esitleda. Me aitasime tal näitust organiseerida, aga kahjuks ei ole ma kindel, mis sellest edasi sai. Olen seotud ka MTÜ-ga EstYES, mis tegeleb vabatahtlike saatmisega välismaale, kuid ka nende vastuvõtmisega Eestis. Nende kaudu käisin suvel kaheks nädalaks Portugalis. Nüüd olen nende turundusgrupis ja aitan disainiga.
 |
| "Ära vaata tagasi" Meril Liis Kütt |
Mis on sinu varjatud pool? Mida vähesed sinu kohta teavad?
Võib-olla see, et ma armastan luulet ja et ma isegi luuletan. Mõnedele on üllatus see, et käin muusikakoolis ja mängin juba 11 aastat klaverit. Tegelen ka illustratsioonidega, mille eest saan honorari. Ei teata vist sedagi, et ma olen maalinud osa maale lõuendile ja nüüd proovin neid ka trükki anda, sest lõuendile on samuti võimalik trükkida. Samuti on mul valmimas kodulehekülg, kus saan oma pilte hakata avaldama.
“maailm pöörleb ja
värvide virrvarr
sassi keerutab mõttelõnga.
jälle tupik labürindis -
kaua veel laternata
tiirutan öös?
peeglikild vaid
peegeldas valesid,
edasi-
paremale-vasakule-vasakule-paremale-vasakule- paremale-paremale…”
“Unustada või mitte unustada -
see on küsimus.
Heita kõrvale meelt purev,
looritada pimedus valgesse,
mässida udusse pettumus ja
jäljed kustutada porisel lumel
või halvav hoop neelata,
spiraalmõtted seedida nüriks,
rusutusse aheldada räbaldunud ootus?
Eks mattumine lumme too
igatsetud südamerahu.
Klaasikillud valvsaks teevad
veritsevad silmad.”
Millise töö üle sa kõige uhkem oled ja miks?
Mul on lemmikuid tegelikult neli. Kõik on suurtele lõuenditele tehtud tööd. Varem maalisin ma pisikestele, sest siis sain need edasi kinkida. Kunstikoolis olen tegelenud ainult ettenähtud ülesannetega, tihti peame maalima looduses. Iseseisvalt maalides olen saanud end rohkem väljendada. Keegi ei takista mind kujutamast oma hingeseisundit maastikuna või hoopis abstraktsemal moel.
 |
| "Vaikus metsas" Meril Liis Kütt |
 |
| "Suudlus" Meril Liis Kütt |
Mis sul suvel plaanis on?
Graafik on äärmiselt tihe. Peale klassireisi on plaanis minna sõpradega Amsterdami ja juunis tahaksingi lihtsalt sõpradega olla ja puhata. Vahemikus juuli-august tahaksin minna Prantsusmaale vabatahtlikuks: see oleks hea keelepraktika ning saaksin seal maalida ka. Uued kogemused.
Graafik on äärmiselt tihe. Peale klassireisi on plaanis minna sõpradega Amsterdami ja juunis tahaksingi lihtsalt sõpradega olla ja puhata. Vahemikus juuli-august tahaksin minna Prantsusmaale vabatahtlikuks: see oleks hea keelepraktika ning saaksin seal maalida ka. Uued kogemused.
Millist prantsuskeelset luuletust/laulu esitaksid une pealt?
*laulab “Petit papa noel…”* See on mulle ajju sööbinud.
Kui saaksid lütseumi juures midagi muuta, siis mida?
Ma olen mõelnud küll selle peale ja üks asjadest oleks see, et… Oo, tegelikult oleks suurepärane, kui keegi tahaks tegeleda projektiga, mis mul valmis mõeldud oli. Kirjutasin noortevahetusest ühe Prantsusmaa kooliga umbes 30 lk. Kirjutasin kahe päevaga, Pikkel luges kolm nädalat. Muidugi oli tal ka omi asju ajada. Ühesõnaga, varem prooviti meil sarnast projekti ühe Prantsusmaa kooliga algatada, aga see kuidagi vajus ära. Oleks tohutult tore, kui oleks inimesi, kes veedavad veel paar aastat lütseumis ja kes saaksid selle n-ö noortevahetusega tegeleda. Saaksime minna prantslaste juurde ja õppida nende kultuuri, mis oleks käigust Eiffeli torni juurde ääretult erinev. Prantsalsed külastaksid meid ka. Mõte oli kaasata ka Saksamaad, sest valisime kooli Kirde-Prantsusmaal. Idee oli mitteformaalses vormis õpe, mille käigus noored saaksid vahetada mõtteid ja õppida paremini teisi ja ennast tundma.
Mis on olnud sinu elu kõige julgem otsus?
Kõige julgem otsus on tegelikult mu igapäevane tegevus. Ma ei suuda kunagi jääda esimese otsuse juurde, vaid mõtlen ümber. Ja kindlasti on mul raske otsustada, keda usaldada. Kui ma usaldan inimest, on kõik korras - ta on minu jaoks olulisel kohal südames. Kui ma aga kedagi ei usalda, siis ei saa ma teda ka armastada. See tähendab, et vahepeal pean ma kindlasti kellestki lahti ütlema.
Millised on su unistused tuleviku suhtes?
Tahaksin tööle saada lütseumi noortevahetusprojekti, samuti tahaks oma kodulehekülje valmis saada. Need ongi lähituleviku plaanid. Kaugemas tulevikus tahaksin tegeleda arhitektuuriga. Loodan, et saan Inglismaale õppima. Ehkki mul on osad hinded nõrgemad, proovin selle valdkonna projektidega võimalikult palju tegeleda, et saaksin esitada väga tugeva motivatsioonikirja. See võimaldaks mul öelda: “Okei, kõik hinded pole just parimad, aga mul on motivatsiooni! Võtke mind!” ja seda arvestakse. Minu jaoks on see positiivne ja kasulik.
Kuidas neljandat veerandit üle elada?
Tahaks ka teada… Ilmselt tuleb olla positiivne ja endasse uskuda. Ja asju ei tohi edasi lükata! Nii nagu mina...
