Ma pean vabandama, et olen selle loo jätnud rippuma, kuid ajapuudus on piinanud, seega annate vast andeks!
>>Lugedes seda teksti jätke meelde, et tegu ei ole päriselt aset leidnud sündmustega, vaid meelelahutuslikul eesmärgil kirjutatud ilukirjanduslikult töödeldud taustalooga näidendile, mis toimus Tallinna Prantsuse Lütseumis valentinipäeval aastal 2012 vahetundide ajal. Teksti eesmärk ei ole kedagi provotseerida, vaid pilada lõbu nimel seebioopereid. Tekstis mainitud tegelasi reaalsuses ei eksisteeri, kuigi näitlejatööd viisid läbi samanimelised inimesed.
PS. Ei pruugi sobida lastele, kelle vanemad ei taha, et nende laps puutuks kokku üledramatiseeritud romantikaga!<<
______________________________________
Ettepanek
"Ma tahan puhtast rubiinist sõrmust!" plahvatas Patrick oma ideega. "Maksku palju maksab, kuid ta peab olema ilus, suur ja ümar. Ei tohi jääda ühtki teravamat nurgakest sisse, sest meie armastus on ideaalne nagu parimini lihvitud ehiskivi! Rubiin olgu sügavalt punane nagu veri, mida valaksin jumalannaliku Michelle' eest. Mul pole kaua aega, ettepanek peab toimuma võimalikult ruttu..." Niimoodi jagas armunud nooruk ehtemeistrile õpetussõnu, panemata tähele väikest ebaviisakust, mis tema kõnes peegeldus. Taibanud vigu oma käitumises, sõnas ta siirad vabandused ja lahkus poest. Iga hetkega jõudis ta abielule lähemale.. See pisike avastus Patricku mõtlema, et mis juhtuks, kui ta armastatu ütleks ettepanekule "ei". Vaikselt hakkas mehe hinge kogunema hirm, talle tundus, et plaan ei lähe läbi. Tõenäoliselt oleks ta närvivapustuse saanud, tundliku inimesena nagu ta on, kui ta poleks otsustanud minna puhkusele kuniks valmib oodatud sõrmus.
Mõeldud, tehtud. Patrick kohtus viimast korda Michelle'ga, lubas peagi naasta, ja siis sõitis maakodusse Dijoni lähistel. Maakodus elasid vanavanemad, kes ülla-ülla kasvatavad sinepitaimi ja teevad ise sinepit. Seal oli ilus ilm selle kahe nädala jooksul, mil mees seal puhkas. Lapsepõlvesõpradega koos viibimine oli lõbus, rahustav. Naasnud Pariisi, oli mehe enesekindlus taastatud, mistõttu ta naasis ehtemeistri juurde ja võttis temalt vastu valmis sõrmuse, mis vastas täpselt tellimusele. Hind oli üpris kohutav, kuid see oli seda väärt - raha pärast muretsemiseks oli abiellununa ka aega.
Patrick helistas Michelle'le kojunaasmise õhtul ja palus kokkusaamist esimesel võimalusel ning käskis kaasa võtta parima tuju. Noored kohtusid kolm päeva hiljem Champs-Élyséel, kus oli aset leidnud nende esimene kohtumine. Patrick oli varem kohale jõudnud nagu alati ning pigistas taskus olevat sõrmusekarpi, väike närv piinamas. Äkki saabus Michelle.. Ta sammus vaikselt ja graatsiliselt, imelised hallitoonised silmad välkumas õhtuses valguses. Patrick polnud teda nii imelisena veel näinud.. Tavaliselt mees ei jälginud riideid, mida inimesed kandsid, aga sel õhtul märkas, et Michelle' kleit oli vormitud justkui Venusele endale, kuid sobis valatult tüdruku kehaga ning tõi esile tema nii hingelised kui füüsilised võlud. Taas pidi mees kramplikult sõrmusekarpi haarama, sest ta ei suutnud uskuda, et keegi selline võiks tõesti temale kuuluda. Ta oli ette valmistanud pika monoloogi, mida sõrmuse esitlemisel pidada, kuid nüüd oli see tekst tema peast pühitud. Pidi vähemaga hakkama saama...
Automaatselt langes Patrick ühele põlvele, talle endale jäi üpris totakas mulje sellest, kuid süda oli selleks hetkeks keha üle kontrolli võtnud ning aju pidi abitult kaasa minema. Ei ole mõtet panna kirja neid sõnu, mida süda lausus, ajul on raskusi nende meenutamisega - niivõrd võimas oli peetud kõne. Kohalolijate väitel oli prantslane kaotanud aktsendi pärast teist lauset ning jätkanud puhtas eesti keeles.. Imeline? Ma arvan küll.
Kui aju kontrolli tagasi sai, märkas Patrick esimese asjana, et tellitud muusikud olid vahepeal ilmunud ning Michelle vaatas šokeeritud näoga sõrmust. Tema suust kostis JAH, mis juhmistas noore pariislase. Küsinud kinnitust sellele, sai ta uue JAHi, millele järgnesid rahvamassi rõõmuhõisked, aplaus ning suudlemist provotseerivad hüüded, kuid jäi sedapuhku ära, sest noored olid nüüdseks sulgunud tihedasse embusse, mis mattis kõik ülejäänu.
See oli tehtud... Patrick ja Michelle olid kihlatud. Enam paremaks minna ei saanud, sest nende armastus oli ideaalsuse tipus, järgnemas oli pulm.
______________________________
Oiii pagan, ma olen paha! Jagasin hoopis neljaks osaks, sest muidu läheks tänane postitus liiga pikaks. Neljas on igal juhul viimane..
Olge rahus,
Patrick
>>Lugedes seda teksti jätke meelde, et tegu ei ole päriselt aset leidnud sündmustega, vaid meelelahutuslikul eesmärgil kirjutatud ilukirjanduslikult töödeldud taustalooga näidendile, mis toimus Tallinna Prantsuse Lütseumis valentinipäeval aastal 2012 vahetundide ajal. Teksti eesmärk ei ole kedagi provotseerida, vaid pilada lõbu nimel seebioopereid. Tekstis mainitud tegelasi reaalsuses ei eksisteeri, kuigi näitlejatööd viisid läbi samanimelised inimesed.
PS. Ei pruugi sobida lastele, kelle vanemad ei taha, et nende laps puutuks kokku üledramatiseeritud romantikaga!<<
______________________________________
Ettepanek
"Ma tahan puhtast rubiinist sõrmust!" plahvatas Patrick oma ideega. "Maksku palju maksab, kuid ta peab olema ilus, suur ja ümar. Ei tohi jääda ühtki teravamat nurgakest sisse, sest meie armastus on ideaalne nagu parimini lihvitud ehiskivi! Rubiin olgu sügavalt punane nagu veri, mida valaksin jumalannaliku Michelle' eest. Mul pole kaua aega, ettepanek peab toimuma võimalikult ruttu..." Niimoodi jagas armunud nooruk ehtemeistrile õpetussõnu, panemata tähele väikest ebaviisakust, mis tema kõnes peegeldus. Taibanud vigu oma käitumises, sõnas ta siirad vabandused ja lahkus poest. Iga hetkega jõudis ta abielule lähemale.. See pisike avastus Patricku mõtlema, et mis juhtuks, kui ta armastatu ütleks ettepanekule "ei". Vaikselt hakkas mehe hinge kogunema hirm, talle tundus, et plaan ei lähe läbi. Tõenäoliselt oleks ta närvivapustuse saanud, tundliku inimesena nagu ta on, kui ta poleks otsustanud minna puhkusele kuniks valmib oodatud sõrmus.
Mõeldud, tehtud. Patrick kohtus viimast korda Michelle'ga, lubas peagi naasta, ja siis sõitis maakodusse Dijoni lähistel. Maakodus elasid vanavanemad, kes ülla-ülla kasvatavad sinepitaimi ja teevad ise sinepit. Seal oli ilus ilm selle kahe nädala jooksul, mil mees seal puhkas. Lapsepõlvesõpradega koos viibimine oli lõbus, rahustav. Naasnud Pariisi, oli mehe enesekindlus taastatud, mistõttu ta naasis ehtemeistri juurde ja võttis temalt vastu valmis sõrmuse, mis vastas täpselt tellimusele. Hind oli üpris kohutav, kuid see oli seda väärt - raha pärast muretsemiseks oli abiellununa ka aega.
Patrick helistas Michelle'le kojunaasmise õhtul ja palus kokkusaamist esimesel võimalusel ning käskis kaasa võtta parima tuju. Noored kohtusid kolm päeva hiljem Champs-Élyséel, kus oli aset leidnud nende esimene kohtumine. Patrick oli varem kohale jõudnud nagu alati ning pigistas taskus olevat sõrmusekarpi, väike närv piinamas. Äkki saabus Michelle.. Ta sammus vaikselt ja graatsiliselt, imelised hallitoonised silmad välkumas õhtuses valguses. Patrick polnud teda nii imelisena veel näinud.. Tavaliselt mees ei jälginud riideid, mida inimesed kandsid, aga sel õhtul märkas, et Michelle' kleit oli vormitud justkui Venusele endale, kuid sobis valatult tüdruku kehaga ning tõi esile tema nii hingelised kui füüsilised võlud. Taas pidi mees kramplikult sõrmusekarpi haarama, sest ta ei suutnud uskuda, et keegi selline võiks tõesti temale kuuluda. Ta oli ette valmistanud pika monoloogi, mida sõrmuse esitlemisel pidada, kuid nüüd oli see tekst tema peast pühitud. Pidi vähemaga hakkama saama...
Pilt on illustreeriv ja ei vasta absoluutselt reaalsusele.
Automaatselt langes Patrick ühele põlvele, talle endale jäi üpris totakas mulje sellest, kuid süda oli selleks hetkeks keha üle kontrolli võtnud ning aju pidi abitult kaasa minema. Ei ole mõtet panna kirja neid sõnu, mida süda lausus, ajul on raskusi nende meenutamisega - niivõrd võimas oli peetud kõne. Kohalolijate väitel oli prantslane kaotanud aktsendi pärast teist lauset ning jätkanud puhtas eesti keeles.. Imeline? Ma arvan küll.
Kui aju kontrolli tagasi sai, märkas Patrick esimese asjana, et tellitud muusikud olid vahepeal ilmunud ning Michelle vaatas šokeeritud näoga sõrmust. Tema suust kostis JAH, mis juhmistas noore pariislase. Küsinud kinnitust sellele, sai ta uue JAHi, millele järgnesid rahvamassi rõõmuhõisked, aplaus ning suudlemist provotseerivad hüüded, kuid jäi sedapuhku ära, sest noored olid nüüdseks sulgunud tihedasse embusse, mis mattis kõik ülejäänu.
See oli tehtud... Patrick ja Michelle olid kihlatud. Enam paremaks minna ei saanud, sest nende armastus oli ideaalsuse tipus, järgnemas oli pulm.
______________________________
Oiii pagan, ma olen paha! Jagasin hoopis neljaks osaks, sest muidu läheks tänane postitus liiga pikaks. Neljas on igal juhul viimane..
Olge rahus,
Patrick
