Rõõmsa postitusenumbriga kaasneb rõõmus tekst!
-Liina
______________________________________________________________Kõnnin paljajalu külmal kivipõrandal ja väldin klaasikilde.
Varvastel, et oleks vähem külm.
Tipin mahagonist laua kõrvale ja heidan pilgu selle taha.
Haaran oma juustest roosiõie.
Punase.
Viskan selle kahvatuile nahkpaelaga köidetud juustele, paludes
roosil muutuda mustaks siis, kui asjad on kõige halvemad.
Seejärel sirutun laual lebava kaanetatud Piibli järgi ja rebin ühe lehe välja.
Kellegi tundmatu evangeelium.
Ei tea, ma ei tahagi teada.
Ma ei usu temasse ega tema uskumusse.
Loodan, et minu isa selle pärast ei pahanda, et tema raamatu lõhkusin.
Ma ei usu.
Tal on raamatukogus paavsti enda noorusaegadel ümber kirjutatud raamat.
Miks ta sellest siin hoolima peakski?
Ma ei usu, et hoolib.
Vahet ei ole.
Viskan selle roosile järele ja virutan kirstukaane kinni.
Pool päeva on Glediani hallid silmad mind nukralt silmitsenud.
Justkui oleksin milleski süüdi, justkui oleksin temalt midagi varastanud.
Ma ei teinud talle midagi.
Gledian, kui sa teaksid.
Ma ei teinud sulle midagi.
Kas sa usud mind, Gledian?
Kas sa usud?
Ma tean, et sa usud ja nii ongi parem, sest keegi peab ju uskuma.
Vajun laua taga olevale puust toolile ja nihelen ebamugavusest.
Nõjatun kuklaga toolileenile ja silmitsen lage, kuid maalingud ei paku mulle rõõmu.
Keegi Kuningas, 54. Aja oma, ma arvan.
Tema ja tema õukonna pidustused.
Maast välja rebitud lilled.
Kahvatud näod.
Need vaid häirivad mind.
Gledian?
Vabandust.
Lihtsalt usu edasi.
Tõstan pea ja silmitsen oma rõngassärki kirstu kõrval.
See on verine nagu tema kõrval lebav nool.
Tõusen ning tühi, kerge seelik lendleb minu külgedel.
Kõnnin aknale lähemale ja tunnen mere maiku.
Kuulen mühisemist.
Kuulen kajakaid.
Kaugelt, kaljunukkide vahelt paistab üksainus valge puri.
See on Glediani laev.
Ma ei osanud aimatagi, et kapten nõustuks ilma temata üle Tulerõnga purjetama, aga küllap leidsid nad asjaolud olevat soodsad.
Mõnigi kaupmees võtaks selle riski, laevakaptenist rääkimata.
Mitte riski.
Tagasi nad ei tule, ei loodetud välismaiste maitseainetega ega ka ilma nendeta.
Võiksin joosta alla.
Isa juurde.
Öelda, et nad ei või minna, et nad surevad.
Ma ei tee seda, sest see on kapteni otsus ja minu isa, kes juba aastaid tagasi kapteni tegevustest hea ülevaate on omandanud, on sellega juba ammu nõustunud ja reisi heaks kiitnud.
Sulgen akna ja raputan pead nii, et paar musta juuksesalku hõbedase peavõru kammitsaist lahti pääseb.
Võtan noole, sülitades (kui mu vana hoidja vaid seda näeks) paremasse varrukasse ning üritades sellega seejärel raualt roostet pühkida.
Rooste küll, aga kuidas jääb kättemaksuga, sest kättemaks on see, mida kõik viimasel ajal nii väga ihkavad.
Loobun ja tahan noole vastu oma põlvi pooleks murda.
Põlvi läbib tugev valusööst ning otsustan teist korda mitte katsetada.
Nool on lühike.
Pea poole lühem kui standartne, umbes kolm tolli.
Seega tõmban põuest nööri küljes rippuva võtme ja avan sellega lauasahtli.
Asetan sinna noole ja võtan vastutasuks seda väärtuslikku tinti, mida saab vaid teiselt poolt Tulerõngast, ning lehe kollakat paberit.
Ei midagi uhket, kuid see sobib.
Ehk peaksin minagi uskuma hakkama?
Südamest, mitte omakasupüüdlikkusest, nagu ma teinud olen.
Ma alustan sõnaga
jumal
kuid kriipsutan selle kohe maha ja tint valgub väikeste ojadena laiali.
Kirjutan jumala asemele
Jumal
ja jätkan.
Kas nii on parem?
Ma küsin seda endalt ja need küsimused ootavad siiani vastuseid.
Kõik, mida endalt küsin.
Tahaksin rääkida roosist ja Piiblist, kuid see ei meeldiks Jumalale vist.
Minu isa ei räägi kunagi, kes ta on.
Jumal
Lihtsalt ütleb aamen ja kõik saab teiste jaoks justkui korda ja mina ei mõista.
Jumalat usutakse halvas
tõelised uskujad ka heas
Kas mina usun?
ma ei ürita
aga mul pole enam midagi kaotada
Jumal
üks hing tahab sulle miskit öelda
ja ta loodab, et ta võib
sest ma ei palu vabandust
ja mul polegi millegi pärast paluda
ma tapsin inimese
aga tema tappis mind enne ja ma tapsin
vaid selleks
armastuseks
sest kui tema oleks mu tapnud
oleks ta tapnud ka enda
sest ta armastas mind ja mina
mina tapsin armastusest
ja küllap oli see kõike seda väärt
sest ma ei mõista enam
aga võib-olla sina mõistad ja vaid nii palju
et sa ei mõista mind hukka
vaid tunned mulle kaasa selles
mida tegin
sest tappa on raske
sest armastada on raskem
Aamen
Paber on muutunud mustade plekkide ja valgete vahede seguks, kuid ma olen mureta.
Jumalale, nagu temast räägitakse, ei peaks lugemine ometi probleemi valmistama,
sest ta on siiski
Jumal
Kas Jumalal on jumal?
Kas Jumala jumal on tema ise?
Jumal on egoist?
Kui tal ei ole jumalat, siis keda ta usub?
Kas ta usub meisse?
Ilmselt mitte, kui meie oleme määratud temasse uskuma
kas uskumatus valmistab talle piina?
Ma kägardan paberi kokku ja võtan võtme.
Igaks juhuks, kurvemaks juhuks, kirjutan ma sama ka teisele paberile.
Selle jätan ma lauale.
Seejärel avan sahtli ja asetan tagasi selle, mis sinna kuulub.
Sulgen sahtli ja tõusen püsti ning kõnnin kikivarvukil taas toa nurka.
Teisele poole vaadates, sest tean, mida näeksin, avan kirstu musta kaane ja viskan paberi sinna.
Võib-olla Gledianile sellest piisab.
Võib-olla.
Tõmban käed ära ja kaas prantsatab taas kinni.
Seejärel märkan kirstu küljes lukku ja tunnen oma südame lähedal tuksumas võtit.
See ei ole ilmselt õige võti, kuid ma tahan kirstu sulgeda.
Ma proovin.
See sobib sinna ja ma keeran nii kaua kui võimalik.
Kordagi uuesti sinna poole vaatamata lasun taas tumepruunile toolile ja silmitsen oma kirja.
Oma ainsat kirja kellelegi, kellest ma midagi ei tea.
Ei.
Ma otsustan mitte uskuda.
Tunnen roosi lõhna ja näen silmanurgast avatud uksest sisse hoovavat tõrvikuvalgust.
Naeratan.
Isa on tulnud mind vaatama, see on tore.
Nii tore, sest ta ei tee seda peaaegu kunagi.
“See roos on sama kaunis kui sinu mustad silmad, must kui öö” ohkab ta ja asetab õie mu juustesse.
Aga
minu isa käed ei ole kunagi nii külmad.
Jumal
üks hing tahab sulle miskit öelda
ja ta loodab, et ta võib
sest ma ei palu vabandust
ja mul polegi millegi pärast paluda
ma tapsin inimese
aga tema tappis mind enne ja ma tapsin
vaid selleks
armastuseks
sest kui tema oleks mu tapnud
oleks ta tapnud ka enda
sest ta armastas mind ja mina
mina tapsin armastusest
ja küllap oli see kõike seda väärt
sest ma ei mõista enam
aga võib-olla sina mõistad ja vaid nii palju
et sa ei mõista mind hukka
vaid tunned mulle kaasa selles
mida tegin
sest tappa on raske
sest armastada on raskem
Aamen
Paber on muutunud mustade plekkide ja valgete vahede seguks, kuid ma olen mureta.
Jumalale, nagu temast räägitakse, ei peaks lugemine ometi probleemi valmistama,
sest ta on siiski
Jumal
Kas Jumalal on jumal?
Kas Jumala jumal on tema ise?
Jumal on egoist?
Kui tal ei ole jumalat, siis keda ta usub?
Kas ta usub meisse?
Ilmselt mitte, kui meie oleme määratud temasse uskuma
kas uskumatus valmistab talle piina?
Ma kägardan paberi kokku ja võtan võtme.
Igaks juhuks, kurvemaks juhuks, kirjutan ma sama ka teisele paberile.
Selle jätan ma lauale.
Seejärel avan sahtli ja asetan tagasi selle, mis sinna kuulub.
Sulgen sahtli ja tõusen püsti ning kõnnin kikivarvukil taas toa nurka.
Teisele poole vaadates, sest tean, mida näeksin, avan kirstu musta kaane ja viskan paberi sinna.
Võib-olla Gledianile sellest piisab.
Võib-olla.
Tõmban käed ära ja kaas prantsatab taas kinni.
Seejärel märkan kirstu küljes lukku ja tunnen oma südame lähedal tuksumas võtit.
See ei ole ilmselt õige võti, kuid ma tahan kirstu sulgeda.
Ma proovin.
See sobib sinna ja ma keeran nii kaua kui võimalik.
Kordagi uuesti sinna poole vaatamata lasun taas tumepruunile toolile ja silmitsen oma kirja.
Oma ainsat kirja kellelegi, kellest ma midagi ei tea.
Ei.
Ma otsustan mitte uskuda.
Tunnen roosi lõhna ja näen silmanurgast avatud uksest sisse hoovavat tõrvikuvalgust.
Naeratan.
Isa on tulnud mind vaatama, see on tore.
Nii tore, sest ta ei tee seda peaaegu kunagi.
“See roos on sama kaunis kui sinu mustad silmad, must kui öö” ohkab ta ja asetab õie mu juustesse.
Aga
minu isa käed ei ole kunagi nii külmad.
0 kommentaari:
Postita kommentaar