Õpetajate reis: Rooma linna tuled

Nagu mõnedki võib-olla teavad, käis osa meie kooli õpetajaist augustis nautimas Rooma antiikset ilu. Palusin õp. Katri Tariqil teha üks kena kokkuvõte nende käigust, et kõik saaksid natukenegi osa - meeldivat lugemist!   - Patrick

"Kui kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, tuleb alustada ühest pimedast talvehommikust, kui õpetajate toas kapiuksele ilmus uus valge silt. Harjumuspäraselt läksin sildile lähemale, et näha mis seal kirjas on.

Oooo ….. Rooma reis,  8 vaba kohta - üks oli juba võetud - Lauri Leesi.

Vaatasin, kratsisin kukalt, vaatasin hinda, vaatasin kuupäeva, lükkasin nimetissõrmega üle vasaku ninakülje ja .. läksin kohvi võtma. Peale värske kohvilõhna sissehingamist ja paari lonksu allaneelamist läksin uuesti sildi juurde.  Kohe oli kõrval minu hää sõber Marju Tooming ja asus ka silti lugema. Tema oli tol hommikul eriti reibas ja arvas, et peame oma nimed kindlasti kirja panema. „Miks ka mitte !!??!“ mõtlesin omaette. Selleks ajaks kui reis toimub, olen mina juba nii vana, et võin teha, mida ise tahan. Hakkasin kahe käe sõrmedel üles lugema neid võimalikke ja võimatuid rahalaekumise kohti, mis aitaksid selle kalli reisi teoks teha.

Rohkem polnud aega mõelda, sest kell helises ja tunnid olid vaja ära sisustada.... nii läks aeg omasoodu ja kulges kooliaasta loomuliku lõpu ehk suvevaheajani.

Juuni oli otsakorral ja juuli terendas ees . Rahalaevade purjed olid nii-öelda keskmises tuules ja vahel ka lausa lontis, kuid sõrm oli juba antud ja 2.augusti hommikul oli vaja kohvri ja krediitkaardiga end Lennu lennujaama vedada ja vaadata , kes ja kus ja kuidas kõik rõemsalt Rooma poole suunduvad.

Kell 6 oli natuke liiga vara ülierksaks vestluseks oma kaasreisijatega, kuid õpetaja tuleb igast olukorrast välja ja nii ka meie – 10 unist vanderselli – valmis oma nädalaseks ettevõtmiseks.

Lauri Leesi kui rühmajuht ja giid oli meid innustamas, andes lennusõidu lahutamatuks kaaslaseks kohe paarileheküljelise teksti Rooma ajalugu lugeda. Anu Liis Kõlli oma kelmika valge soniga oli kui värske apelsiniõis ja Viive Karelson oli endale loonud kerge antiikse hõngu, kandes õhulist  salli ja olles ise nii malbe ja graatsiline. Õhinapõhise rõemsa näoga oli Liis Reier, kes juba lennujaamas meenutas kassi koorepotis. Oli küll veidi unine kiisu, aga koorepotis sellegipoolest. Tema truu sõber ja kaaslane Andrei Hvostov oli ka asjaliku reisilise näoga, kuid tema kogenud ajakirjanikuna oskas hästi mittemidagiütlevat nägu teha. Annika Karus oli eriliselt rahuloleva näoga ja oma abikaasa Kalevi turvalise käsivarre kõrval nii roosa ja rahulik. Tatjana Trojanova suu oli kõrvuni ja silmis kaval helk – vaim oli antiigioksjoniks valmis. Marju Tooming ohkas sügavalt ja vääga sügavmõtteliselt -  suur kunst oli ootamas. Mina olin lihtsalt elevil.

Kui ma olin 18, mis juhtus umbes 100 aastat tagasi, lugesin palju kunstnike elulugusid ja muid lugusid ning tahtsin hirmsasti Itaaliasse minna . Michelangelo, Caravaggio, Bellini, antiik ja Julius Caesar ja Marcus Antonius ja kes kõik veel. Siis aga polnud aega ja punane võim oli ka ning siis tuli juba London ja nii ta läks. Nüüd siis 2012.aastal sain ma teha seda, millest  olin ammu unistanud – minna Itaaliasse ja veel Lauri Leesiga.

Arvan, et absoluutselt igaüks, kes meie kambas oleks olnud, oleks tagasi tulnud suure kunstnikuna või siis vähemasti kunstiteadlasena. Sul peab olema vist paar ajukääru puudu, kui ei suuda haarata seda ilu ja neid pärleid, mida Rooma oma rikkalikus ajalooilus sulle  pakub. Kui sa muretsed, et sinu tagasihoidlikud kunstiteadmised ei ole piisavad adumaks ja haaramaks manti sellest kunstiküngaste rägastikust, ole mureta – professionaalne giid ja tore inimene teeb sulle puust ja punaseks ette,

Rooma embles meid kuumuse ja tohutult rikkaliku antiigikogusega. Sa lihtsalt seisid seal Foorumi sammaste keskel ja tundsid end väiksemana kui nähtamatu sipelgas. See ilu ja tohutu anne, mida inimkond ammu enne meid oli paika pannud – see võttis sõnatuks.

Külastasime tohutult palju kirikuid, millest üks ilusam ja vapustavam kui teine , ajaloolisi monumente, väljakuid, sambaid ja purskkaeve. Lauri Leesil oli väga hea taktika oma grupi innustamiseks suures kuumuses – jalutad mööda suvalist tänavat, keerad vasakule, siis paremale ja .. ooo  sul jääb imestusest suu lahti ja hing kinni – vaiksetes tänavasoppides kõrguvad üha uued ja uued meistriteosed.  Trevi purskkaev oli võimas, samal ajal kui Mesilase purskkaev mõjus oma graatsilise oleku ja väiksusega sama võimsalt. Purskkaevudest muide  oli palju abi – seal sai veepudelit täita ja mütsi märjaks teha, et peanupukest kõrvetavate põikesekiirte eest kaitsta. Viimastel päevadel tõusid elavhõbeda joad klaastorus 46 kraadini ja kiirabi oli end varmalt valmis seadnud abivajajate teenimiseks.

Kõige rohkem meeldis mulle sellel Rooma reisil asjaolu, et mina ei pidanud kedagi kuhugi vedama ega jälgima, et keegi ära ei kaoks, vaid sain rahulikult härra Leesi järel olevas grupis kõndida. Need, kes ise ei pea giidiametit pidama, ei saa sellest õndsusest ehk arugi, kuid minul oli nii õnnis tunne lihtsalt olla, nautida ja vaadata. Õhtusöök Pantheoni taustal või pasta Colosseumi kõrval – seda eriti tihti just kogeda ei saa, seega tuleb võtta maksimum. Jalad  olid meil valusad ja õhtul oli jahedas hotellitoas eriti mõnus päevale tagasi mõelda.

Soovitan soojalt ROOMA  roomata ja seal sügavate sissehingamisharjutuste saatel vaadata ja nautida kunsti, inimgeeniuste mõttevälgatusi lõuendil ja skulptuuris, istuda ja tunda end pisikese putukana ja koju naasta vaimult suuremana kui reisile minnes. Küll need kulutatud eurod kunagi rahakotti tagasi veerevad – vaimu innustav uimastav narkoos on su kontides veel kaua ja hoiab sind ärkvel."

Posted in: