Teatriringi!

Iga lütseumlane on kindlasti märganud, et koolis tegutseb prantsuse keele õpetaja Michenet-Delys’i käe all teatriring (ja seda nüüd juba teist aastat). Pärast nende esinemist vaba laval on nii mõnelgi võinud tekkida huvi nende tegemiste vastu.  Käisime uurimas, mis seal täpsemalt toimub ja miks teatrihuvilistega ühinema peaks. 

Sellel aastal tegeletakse teatriringis peamisel Shakespeare'i ja Molière'i näidenditega, mõned neist rohkem, mõned vähem tuntud. Selle kõrval on jätkuvalt suur osakaal improvisatsioonil ning näitlejate spontaansusel. Näitlejad mainivad korduvalt, et just see aitab kohanemisvõime ning rolli sisse elamisega ja on midagi, mis neile näiteringi juures enim meeldib. Üks näitleja mainib, et elab mõnikord rolli nii sisse, et ei tule sellest mõnda aega ka väljaspool näiteringi välja. Mõned näitlejatest rõhutavad ka seda, et teatriringis käimine on neid palju julgemaks muutnud. Kiidetakse õhkkonda: keegi ei mõista kedagi hukka, kartma ei pea ühegi rolli mängimist.

Teatriringi näitlejad oma tavapärases olekus

Tähtsaks peavad teatriringi osalised nii teed etenduseni jõudmiseni kui ka etendust ennast. Eelistavad nad küll pigem proove ja harjutamist, protsessi, mille käigus oma arengut näha ning selle eest tunnustatud saada. Iga tund on midagi täiesti uut ja huvitavat, võimalus põgeneda ja end hoopis kellegi teisena väljendada. Eelmisel aastal teatriringis osalenutele andis siiski väga palju juurde ka kevadine etendus, mille eest nad paljudelt tuttavatelt kiidusõnu pälvisid - see tõstis omakorda nende enesekindlust. 

Näitlejatega kordamööda vestlemise ajal kostis lava poolt palju intrigeerivat: karjeid, nuttu, maniakaalset naeru. Lõpuks avanes võimalus nende tegevust ka lähemalt jälgida. Nägime kaht versiooni sketšist, mille osalisteks olid rokkstaar ja tema andunud fänn. Kahe paari tõlgendused erinesid nii palju, et kohe tuli ilmsiks, kui vabad käed juhendaja neile andnud on. Õpilased kehastusid imetlusväärse kiirusega ümber ja tegid seda igaüks omal moel. 

Kahtlemata on teatriringil palju pakkuda ning see arendab viisidel, mille peale võib-olla ei tulekski. Kõiki huvilisi oodatakse pikisilmi reedeti pärast seitsmendat tundi aulasse.

-Ramona Mägi (IX A)

Loe edasi...

Scène Ouverte du Lycée 2015 - "Le Chat Noir"

Iga nurga pealt vastu vaatavad mustad kassikesed koolimajas andsid varakult teada, et 2015. aasta vaba lava tuleb "Le Chat Noirist" inspireeritult kabareehõnguline. 13. ja reede tõotas tulla täis müstikat ja meelelahutust. Elevust tekitasid ka kooli peal müüdavad värvilised kupongid, mis seekord külalisi teenindavas kabareepuhvetis sularaha asendasid.

Vaatamata paanikat külvavale voolukatkestusele vahetult enne õhtu algust ning mõningatele tehnilistele viperustele (mis  sellise kuupäeva ja nädalapäeva kokkulangemise tõttu olid loomulikult vältimatud) ei tekitanud seekordki vaba lava pettumust. Kuulda ja näha sai kõike prantsuse folgist sarmika meeskvartetini ning kankaanist joonlauaorkestrini. XII B klassi rebaste tantsu taassünnist sai publiku lemmik juba enne, kui rebane Kalluste jõudis talle silma teha. Loomingulisusega jäi silma õp. Michenet-Delys teatritrupp, mis siiani on paljudele märkamatuks jäänud. Elo Laura lummas taas kvaliteetse omaloominguga. Esinemistele panid punkti Leesikate siredasäärelised tüdrukud (feat. sädelev Hans Henrik) oma kordusele nõutava kankaaniga.

 Henrik (X B), Jana Liisa (XII B) ja Kristofer (XII B)

 Õhtujuhid Oliver Püvi (XI B) ja Erik Heiki Veelmaa (IX B).

XII B klassi "What Does The Fox Say?"

 Rohkem pilte leiate lütseumi Facebooki galeriist.
XII B võidutants: https://www.youtube.com/watch?v=4slpcNIDivU

 Järgmise korrani!

-Linda Nõmmik (X B)

Loe edasi...

Madruse argipäev

25. september. Äratuskell heliseb 03.30. Üritan veel 15 minutit magada. Kui ennast lõpuks püsti ajan, otsin välja kaustiku ja kirjutan lõpuni ülistuskirja Anettele, oma kaptenile. Pakin kotti terve hunniku piraadiriideid, mille viimaste päevade jooksul kokku olen korjanud, vaatan, et kaasa saaks ka karbitäis brownie'sid, piraadilipp ja madruseriided, ning jõuan joostes napilt bussile.

Bussiterminali saabudes on mul 30 minutit, et osta topeltespressoga Americano, jõuda tagasi kooli, vahetada riided, moodustada lipust ja harjavarrest üks element ning olla 7.15 kooli parklas. Kogu selle aja vältel on olemine veidi imelik ja väike kartus hinges.

Esmased juhised olid sellised: olgu kõik 7.15 kooli parklas rivis, seistes märgistatud alal, ning tervitagu kapteneid ühest suust: “Ahoi, kaptenid!” Tervitamine ja sellega kaasnev sisemine hüsteeria algavad aga juba Kosmose trammipeatusest kooli jalutades: nimelt on iga madruse õigus ja kohustus tervitada kõiki kapteneid nimepidi ja seda reeglit üritan ma järgida ka siis, kui vastutulevaid kapteneid on korraga kümme. Siit tähelepanek ülejäänud päevaks: liigu alati kellegagi koos, nii on võimalus, et kumbki teist kapteni nime ei tea, hulga väiksem.

Kõik eelmainitud punktid täidetud, kohv, brownie'd ja ülistuskirjad kaenla all jõuame staadionile ja sätime end klassiti ritta. Paari minuti pärast hakkavad väikese maja poolt kostma ebamääraselt kurjakuulutavad helid, mis lähemale liikudes moonduvad sõnadeks “vasa(aa)k-vasa(aa)k-vasa(aa)k-parem-vasa(aa)k”. Tundub, nagu liiguks musta riietatud kaptenite kolonn meieni väga aeglaselt, kuid mõne hetke pärast on nad kohal, eesotsas ruuporisse kõneleva Jana Liisaga. “Ahoi, madrused!” saab vastuseks ühe valju “Ahoi, kaptenid!”.

Säärastele tervitustele järgnevad juhised ülejäänud päevaks. Esimene reegel: millal iganes madrus kuuleb sõnapaari “Üle parda!”, viskub ta maha ja hakkab siplema, nagu oleks viimases merehädas. Päästetud on ta siis, kui käsu andnud jumal ruumist lahkub või tõusmiseks loa annab. Teine reegel: madrus kuuletub iga kapteni, mitte ainult enda kapteni käskudele ning käskude eiramine või kaptenite mittetervitamine toob klassile kaasa miinuspunktid. Kolmas reegel: madrus kõnnib koolimajas ainult teibiga märgitatud alal ehk maa peal, sest kõik, mis sellest välja jääb, on meri. Ka uppumine ehk alalt välja astumine toob endaga kaasa miinuspunkti.

Kõlab esimene “Üle parda!” ning algab hommikuvõimlemine, mis sisaldab nii sääre- ja põlvetõsteid, puusaringe kui tantsimist. Selle lõppedes peab iga madrus leidma omale saatusekaaslase, kellega ta kokku teibitakse: algab paarijalgpall. Meie jalgu ühendav maalriteip kipub kogu aeg katki minema ning mängu lõpuks hoiame jalgu niisama koos. Jalgpallile järgnevad valjuhäälse kaasaelamisega porgandikätekõverdused ning pärast neid tuleb läbida (minu jaoks) kõige ebameeldivam katsumus: sibula-sidrunijooks. Ülesanne on lihtne: hoides suus sibula- ja sidruniviilu joosta pulgani, toetada see vastu oma laupa, teha kümme ringi selle ümber, neljakäpukil enda klassi juurde tagasi jõuda ja järgmisele võistlejale suuga sibul ja sidrun edasi anda. Enda siiani katkisi põlvi ja teiste lõhkisi pükse näinuna võin kinnitada, et teooria oli sel korral praktikast kergem. Võistlused kooli parklas lõppevad klassidevahelise dance battle'iga ning selleks ajaks on klasside punktiseis võrdne.

Majja jõudnud ja viis minutit hinge tõmmanud, saabuvad meie klassi kaptenid, kes oma madruseid kaunistama hakkavad. Mina saan selga paelaga kinnitatava auto rattakilbi, kätte konksu asemel riidepuu ja põskedele veidi tahma, kuid enda ümber vaadates mõtlen, et mul oleks võinud palju hullemini minna: mõned meist veedavad terveid tunde teineteise külge teibituna, mõnel seotakse kinni käed või pannakse terve jäse “lahasesse”, mis seda liigutada ei lase, vaeseimad meist peavad aga roosa kassisaba ja nappide püstega läbi ajama. Selle aja sees on kõlanud vähemalt kümme “Üle parda!” käsku.

Esimesel vahetunnil korrastame XIIA klassis kiiruse peale sahtleid ja teisel seome üksteist treppide külge. Kolmanda vahetunni alguses saabub klassi minu kapten Anette, kes väidab, et ma olen halvasti käitunud ja kellegi reetnud ning seetõttu pean ma kartsa minema. Mu silmad seotakse kinni, mind talutatakse pimesi läbi kooli ning et karts on parajasti täis, pean ajaviiteks kooli hümni laulma. Kui karts vabaneb, juhatatakse mind ja mu kartsakaaslast toolidele istuma ning algab ülekuulamine, mille käigus küsitakse nii Ameerika avastamise aastat, kooli ilusaimat naisõpetajat kui seda, kas ma kunagi seadust olen rikkunud. Siis tunnistatakse meid süüst puhtaks ja juhatatakse kartsast välja, side ikka veel silmil.

Neljandal vahetunnil, kui õpetaja Lippus heast südamest tunni veidi varem lõpetab, lähen puhvetisse ja ostan võileiva. See võileib jääb peale õhtul ostetud kabanossi ainukeseks toiduks terve päeva jooksul ning võin vanduda, et see on maailma parim võileib. Sel vahetunnil mängime edukalt ka Suck 'n Blow'd. Nüüdseks on “Üle parda!” kõlanud vähemalt 30 korda.

Viiendal vahetunnil lähevad kõik madrused sööklasse, et kapteneid toidukorra kõrvalt veidi lõbustada, ja laulame üheskoos “Nädalalõppu”.

Kuuendal vahetunnil saadetakse mind autot pesema. Nühin juba ammu mustaks läinud lapiga autot ja laulan “Pariisi tänavapoissi” ja Prantsuse hümni.

Jõuan väga napilt matemaatikasse ning saan teada, et õpetaja Oks on otsustanud meid rõõmustada suulise välkpauguga rebaste ristimise teemadel. Tuleb välja, et pooled küsimused on tõesti kaptenite ees- ja perekonnanimede kohta. Keegi lootusetult läbi ei kuku.

15.20 on kõik kaptenid ja nende madrused kooli ees, et alustada rongkäiku Vabaduse väljakule. Tee peal laulame taas nii “Pariisi tänavapoissi” kui varem õpitud prantsuskeelseid lastelaule ja otse loomulikult kõlab poole tee peal ka “Üle parda!”

Sihtpunkti jõudnud, rivistume uuesti üles ning mõlemad klassid esitavad oma hümnid, A-klassi hümni sõnad kirjutatud “Mere pidu” ning B-klassi omad “Siis kui meri oleks õlu” viisile. Toimub köievedu, mis lõppeb köie katkemisega paari sekundi jooksul pärast võistluse algust, ning tehakse grupipilt.

Enne õhtust pidu on katsumusi veel kaks: esimese käigus jaotatakse klassid gruppidesse, kellest igaühele antakse vihje. Selle vihje põhjal peame kesklinnast üles leidma punkti, kust saame järgmise vihje. Kokku on punkte kuus ning et asja mitte liiga lihtsaks teha, saame vihjed ainult täidetud ülesannete vastu. Et punktid asetsevad üksteisest üpris kaugel ning aega on vähe, jookseme läbi terve vanalinna, tantsides ühes kohas enda laulmise järgi “What does the fox say” tantsu, moodustades teises oma kehadega laevaosade representatsioone ning hüpates kolmandas hüppenööriga ristihüppeid.

Teine ülesanne osutub aga esimesest keerulisemaks: vaja on suhtlemisoskust ja julgust ning kindlasti tuleb kasuks ka hea välimus. Meile antakse kotid täis kasutuid asju ning 45 minutit, et kõik need asjad vanalinnas maha müüa. Kokkuvõttes ei lähe meil aga nii halvasti, kui me kartsime ning ürituse käigus õnnestub osadel meist hankida isegi pudel vett, mis tundub sel hetkel parem kui see, kui keegi meilt saja euro eest müügil olevat Playboy aluspesu sooviks osta. Loovutame raha kaptenitele, kes seda usinasti kokku loevad.

Pärast seda, kui olen ära söönud viimase R-kioskis olnud vorstiga kabanossi ja eemaldanud enda käe küljest riidepuu, on olemine hulga mõnusam. Tunnikest enne pidu kasutatakse võimalikult targalt ära: suurem osa sellest kulub tantsu harjutamiseks. Nimelt pidid mõlemad klassid valmistama peoks ette tantsu Taylor Swifti laulule “Shake it off”. Mida aeg edasi, seda rohkem väärtustan ilmselt aulas veedetud eeltunde ja Kalamaja pargis tantsimist. Klopitud saab ka vaip, mida tantsu ajal kasutame.

Kella seitsmeks on kõik madrused riietatud oma ametile vastavalt ning aula kireb triibulistest pluusidest. Mõlemad klassid esitavad uuesti suurema publiku ees oma hümni. Õhtu esimene pool koosneb mitmetest mängudest ning A- ja B-klassidevaheline rebimine on tihe ja verine. Algab see omamoodi toolimänguga: kumbki klass valib välja esindajad, kes istuvad ringis asetsevatele toolidele. Igas voorus hüütakse välja üks ese, millega võitlejad peavad toolidele naasma, olgu selleks siis paar kõrvarõngaid, Nokia mobiiltelefon, sokk, ketsipaelad või elusolend, kes ei ole inimene (toolide juurde joosti kolmanda korruse taimedega). Vastakaid emotsioone pakub kindlasti naisekandmine ja võistlus, kus reas lebavad madrused peavad üksteise peale veeredes kõhu peal olevat münti edasi andma. Vähemalt sama põnevaks osutub viktoriin kaptenite ja lütseumi kohta.

Pärast pisikest hingetõmmet avatakse peo teine osa tantsudega. A-klass esineb enne ja B-klass pärast meid. Kui eelmise aasta rebaste ristimispeol küttis kirgi õpetaja Tekko, siis seekord esinevad mõlemate klasside klassijuhatajad väga energiliste numbritega ja kahtlemata on tantsud väga tasavägised. Tantsimise käigus on keegi aga ära varastanud mõlema klassi lipud ning seetõttu tormavad kõik madrused neid otsima.

Lippude leidmisele järgneb kurikuulus riidekett, mis seekord läbi vaidluste kulmineerub keti aja peale lahtivõtmise ja riiete selgapanemisega.

Õhtu ei saa aga enne lõppeda, kui antud on madrusevanne. Nii kogunevad kaptenid lavale ja madrused põlvili nende ette, korrates kõiki sõnu, mis ette lausutakse. Lava ees leiab aset ka viimane “Üle parda!” ning iga kapten paneb oma madruse sõrme koolisõrmuse, nii mõnelgi seda tehes pisarad silmad.

Pärast kümmet aastat võidab rebasetiitli A-klass, kuid võitjad oleme me pärast seda kõik: ühed meist on ametlikult vastu võetud gümnaasiumisse ning teised saanud nii palju ülistavaid sõnu ja vahetundides kohvi, et seda jätkub mitmeks aastaks.

-Liina Hints, XA

NB! Kõiki pilte päevasest üritusest saab näha siin.

Loe edasi...

Kultuurireis Peterburi 16.-18. septembril

16.-18. septembrini toimus Jakob Westholmi Gümnaasiumi ja Tallinna Prantsuse Lütseumi parimatele vene keele õppijatele kultuurireis Peterburi, et arendada Tallinna ja Peterburi sõprussuhteid.

Reis algas kolmapäeva hommikul kell 6.45 kogunemisega Rahvusraamatukogu ees. Kompsud bussi peale laetud, alustasime teed Narva poole. Piiril läks kõik edukalt ja mõne tunni möödudes olimegi Peterburis. Esmalt saabusime Peterburi 56. gümnaasiumisse, mis oli meie peamine võõrustaja. Tutvusime kooli direktori asetäitjatega, kes tutvustasid meile põgusalt kooli. Pärast kehakinnitust sõitsime Ermitaaži, et üle vaadata põhilised kunstiteosed, muu hulgas näiteks Rembrandti „Kadunud poja”, aga ka kunagised tsaaride eluruumid. Õhtul nautisime 56.  gümnaasiumi teatristuudio „Подмостки” etendust „Нас осталось совсем немного”, mille  lavastus ja koreograafia olid eriti tähelepanuväärsed. Seejärel sõitsimegi ööbimispaika, et järgnevaks päevaks välja puhata.

 Tiheda graafiku tõttu einestasime juba hommikul kell 7.30, et õigeks ajaks gümnaasiumisse jõuda. Hoolimata sekeldustest bussi teadmata kadunud numbrimärkidega jõudsime kooli, kus meid ootasid juba tuttavad pedagoogid ja abituriendid, kes tegid meile majas ekskursiooni ja rääkisid elust 56. gümnaasiumis, mis olevat üks Venemaa tugevamaid koole. Asutus ise asub tervelt neljas majas ning sellist tehnikakogust, mis seal ühte klassiruumi mahtus, ei ole lütseumlane ilmselt isegi unes näinud, rääkimata minispaast ja lõõgastustoast, kus väsinud gümnasist saab närve puhata. Igatahes jättis kool kõigile sügava mulje.

 Koolist sõitsime otsejoones Maria paleesse, kus töötab Peterburi linnavolikogu. Käisime  uhketes tööruumides ning puhkasime jalga isegi suures saalis, kus toimuvad volikogu istungid. Luksusliku lõunasöögigagi kostitati meid just Maria palees. Kõhud täis, ruttasime Venemaa Riiklikku Muuseumisse, kus veetsime ligi tunni vene autorite taieseid imetledes. Seejärel oli meil just parasjagu aega, et taas kord keha kinnitada, seekord kohalikus Чебуречная's. Nii oligi pikk päev veerenud õhtusse, mille lõpetas imeline operett „Mister X”, millega lütseumlastel on eriline suhe, sest on ju meie oma kooli vilistlane Georg Ots kunagi laulnud just „Mister X-i” pearolli. Pärast õhtust muusikalist elamust siirdusime taas bussiga hostelisse, et viimane Peterburi-öö rahulikult mööda saata, kusjuures oli rõõm tõdeda, et ka numbrimärgid olid taas bussiga ühinenud, kuigi võib-olla natuke teises vormis, kui võiks arvata.

Viimasel hommikul naasime taas vara bussi, et veel viimastel päiksepaistelistel tundidel üle vaadata Jänesesaar ja Peeter-Pauli kindlus ning sõita paadiga mööda kauneid Peterburi kanaleid. Kuigi Peterburi oli nende kolme päevaga kõigile südamelähedaseks saanud, tuli siiski asuda teele kodumaa poole, seda muidugi läbi kohaliku kaubanduskeskuse, et teha veel viimased sisseostud ning muretseda külakost kodustele.

Kotid kaubast pungil, oli aeg Peterburist lahkuda. Piiril läks kõik kenasti ning kuue tunni pärast olime väsinult, kuid rõõmsalt Tallinnas. Usun, et igaüks meist võttis Peterburist kaasa mälestusi, mis Põhjamaade Veneetsia meile ikka ja jälle meelde tuletavad.

-Jörgen Sinka (XI B)

Loe edasi...

Värske veri 2015

Uus kooliaasta on alanud ning 10. klassi õpilaste seas võib märgata palju uusi nägusid, seekord jällegi B klassis. Liina Hints (X A) tutvus pisut uute tulijatega ning uuris välja, kust nad tulevad, miks valisid lütseumi ja milline on esmamulje.

Emma Lotta Kiviberg

Gustav Adolfi Gümnaasiumist. Tahtis keskkonnavahetust koolis, kus ta saaks prantsuse keelt edasi õppida. Praegu tundub kõik väga tore, nii klass kui õpetajad on sõbralikud ja abivalmid. Loodab, et läheb veel paremaks.

Erik Ignatjev

Tallinna Kunstigümnaasiumist. Tahtis kooli, kus saaks edasi õppida kunstiajalugu ja omandada prantsuse keele. Hetkel on kõik hästi, klass on väga tore.

Riin Noormägi

Tallinna Kunstigümnaasiumist. Vajas keskkonnavahetust ning katsetele tulles tahtis end peamiselt proovile panna. Muljed on momendil ainult positiivsed, ootab, et saaks terve klassiga koos midagi ette võtta.

Simona Stenberg

Tallinna Ühisgümnaasiumist. Tahtis selgeks saada prantsuse keele ning arvas, et seda saab siin heal tasemel teha. Õpetajatega on väga rahul.

Madli Kurvet

Tallinna Tehnikagümnaasiumist. Tahtis liikuda teise haridustasemega kooli ning valis selle kooli just võõrkeelte pärast. Üldiselt on mulje positiivne, aga päevad on võrreldes eelmise kooliga pikad ja vahetunnid lühikesed.

Martin Karolin

Nõmme Erakoolist. Pidas lütseumit hea tasemega kooliks, kus saaks õppida prantsuse keelt ning areneda ka muudes valdkondades. Praegu on mulje hea, ainult õpetaja Oopkaup on hirmus.

Rinata Ihsanova

Tallinna Reaalkoolist. Tuli prantsuse keele ning selle pärast, et saaks oma reaalbaasile humanitaari kõrvale. Koduklassisüsteem vajab veidi harjumist, aga õpetajad polegi nii ranged. Ootab eelkõige palju uusi teadmisi.

Julius Sebastian Köster

Tallinna 21. Koolist. Otsis vaheldust ja uut huvitavat seltskonda ning suureks plussiks meie kooli valikul olid võõrkeeled. Esimese nädala põhjal ei oska muljete kohta suurt öelda, aga ootab igasugu üritusi.

Marlyn Sepp

Kadrioru Saksa Gümnaasiumist. Lütseumi valis keelepraktika pärast, et saksa keele kõrvale teine võõrkeel omandada, samuti soovis laiendada oma teadmisi humanitaarainete vallas. Kool ja direktor tundusid huvitavad. Klass on tore ja vastutulelik.

Laura Ojamäe

Nõmme Põhikoolist. Pidas lütseumit kõrge haridustasemega kooliks ning soovis õppida prantsuse keelt. Inimesed tunduvad sõbralikud ja toredad ning alguses ongi natuke raske.

Anett Asi

Tallinna 21. Koolist. Tuli prantsuse keele pärast, hetkel on koolist jäänud hea mulje ning klass on tore.

Ingrid Saarepuu

Roosna-Alliku Põhikoolist. On siin, sest sõbrad lütseumist õhutasid katsetele tulema. Esmamulje on jäänud huvitav ning loodab, et ei saa surma.

Laura-Marleene Jefimov

Kadrioru Saksa Gümnaasiumist. Otsustas lütseumi kasuks, sest soovis õppida prantsuse keelt: sellega koos valdaks ta juba viit keelt. Hetkel on muljed väga positiivsed, klass ja õpetajad on toredad.

Annabel Kalam

Tallinna Reaalkoolist. Tuli katsetele, et end proovile panna ning jäi prantsuse keele pärast. Klass on lõbus.

Avely Põder

Võsu Põhikoolist. Valis meie kooli, sest tema õpetajad soovitasid tal siia katsetele tulla. Praeguseni lütseumis meeldib, õpilased tunduvad toredad ja õpetajad käituvad ka täitsa mõistuse piirides. Üldiselt meeldib ja on selle valiku üle õnnelik.

Loe edasi...

Intervjuu õpetaja Metstakiga

Seekord valiti poolaastaõpetajaks väikese maja õpetaja Eda Metstak, kelle hingeelu Alice Liivsalu ja Johanna Rannik (VIII B) veidi lähemalt uurisid.

1) Mis inspireeris teid õpetajaks hakkama? 
Mind inspireeris minu väga elegantne kunstiõpetaja, kes oli mulle suureks eeskujuks ja kelle moodi ma 
õpetajana olla tahtsin.
2) Kas te olete alati tahtnud õpetajaks saada? (Kui ei, siis kelleks?) Ma ei mäletagi end lapsena midagi muud mängimas kui kooli, seega olen alati tahtnud õpetajaks saada. 3) Mis on õpetajaks olemise juures kõige parem/halvem? Kõige parem on õpetajaks olemise juures see, et ma saan koos lastega olla, kes mind noorena hoiavad. Ma õpin nendega koos iga päev midagi uut. Kõige halvem on minu jaoks hinnete panemine. Ma tean, et pean vihikuid parandama, kuid hindeid panna mulle ei meeldi. 4) Millised on teie eredamad mälestused koolist/ülikoolist? Ma olen lõpetanud kaks ülikooli: Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Pedagoogikaülikooli. TTÜga meenuvad EÜE (Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev) ja kohtumine abikaasaga. Teises ülikoolis, kus õppisin kaugõppes, sain tegeleda oma lemmikerialaga, mis mind väga rõõmustas. 5) On teil lapsi? Millega nad tegelevad? Mul on kaks tütart: Anni ja Teele. Anni on Tallinna Kadrioru Gümnaasiumis projektijuht ja tegeleb ka ettevõtlusega, Teele on Gustav Adolfi Gümnaasiumis õpetaja. Mul on hea meel, et nad mõlemad kooliga seotud on. 6) On teil eeskujusid või mentoreid? (Kui jah, siis miks ja kes?) Minu suurim eeskuju, kelle peale ma iga päev mõtlen, on minu vanaema. Lisaks on mu eeskujud Dagmar Normet, kes oli mulle pikalt väga heaks sõbraks ja toetajaks, ning koolist õpetaja Kõlli. 7) On teil mõni unistus, mille tahaksite kindlasti ellu viia? Tahaksin läbi käia kõik need kaksteist maailmamuuseumi, millest Lauri Leesi on ülekoolilise testi materjali koostanud. Käimata on mul veel kolmes. 8) On teil mõni lemmikpaik Eestis või maailmas, kuhu te alati tagasi läheks? Lemmikpaik Eestis on Pärnu, minu kodulinn, kuhu ma alati tagasi lähen. See on minu jaoks parim paik. Samuti Pariis, kus ma ikka ja jälle käin. See on vist meie koolile küll väga tavapärane linn, aga Pariis on selline, et mida rohkem seda külastad, seda rohkem märkad, kui vähestes kohtades seal linnas oled tegelikult käinud. 9) Mis on teie lemmikfilm? Miks? Minu lemmikfilm on "1+1". Lemmikfilme on veel olnud, kuid see film jäi eriliselt meelde. Minu jaoks on selle filmi sõnum, et kõik on alati võimalik. Läbi raskuste püüeldakse tähtede poole, nagu ka õpilastele räägin, et isegi kui kukud, tuleb alati püsti tõusta ja edasi minna. 10) Millega te vabal ajal tegelete? Vabal ajal armastan ise sporti teha ja mulle meeldib ka sporti vaadata. Eriti meeldib mulle muidugi korvpall, tänu millele olen jõudnud ka teiste spordialadeni. Samuti jälgin ma ratsutamist ja käin erinevaid spordivõistlusi vaatamas. Sport on minu jaoks üks suhtlemise vormidest, nt meeskonnamängudes suheldakse omavahel palju, kuid on ka spordialasid, kus suhtlevad loom ja inimene. Veel meeldib mulle lugeda ja oma koeraga jalutamas käia. 11) Milles seisneb teie jaoks õnne valem? Mind teeb õnnelikuks see, kui kodus on kõik hästi ja mu lapsed ning õpilased mu ümber on õnnelikud ja rõõmsad. 12) Kui te saaksite maailmas ühte asja muuta, siis mis see oleks? Kuna olen lõvi tähtkujus sündinud ja armastan sooja ning päikest, siis soovin, et Eestis oleks rohkem kaunist päikselist ilma.

Illustratsiooni autor on Alicia Jemets.

Loe edasi...

Lütseumi teatriring

Kus ja millal järgmisena esinete?

Michenet-Delys: (Tallinna Prantsuse Lütseumi) Aulas, 15. mail kell 19.00. Kõik koolist peaks kindlasti tulema!

Millest etendus räägib?

Michenet-Delys: Sellel päeval reisime ajamasinaga prantsuse teatri algusaegadesse, nii et avastame kreeka ja rooma teatrit, seejärel suundume keskaega.

Mida olete teatriringis õppinud või arendanud?

Michenet-Delys: Ma olen praktilisel ja teoreetilisel viisil teatrit õppinud. Minu jaoks on teatri juures nii palju teadmist, mis jääks justkui õhku rippuma, kui ei leita võtit selleni pääsemiseks. Ma tahan aidata neil leida oma suundumused ja eelistused teatri osas.

Me alustame improvisatsiooniga, sest pean teadma, kuidas inimene karakterisse sisse läheb, ja pärast seda liigume teksti juurde (mis on nii eesti kui prantsuse keeles).

Jörgen: Kindlasti olen õppinud paremini improviseerima, kuna see on suur osa meie tööst. Ma olen teatriinimene, aga pole varem näidelnud, nii et olen üldiselt õppinud tundma näitlejaelu.

Millised on noortega töötamise positiivsed ja negatiivsed küljed?

Michenet-Delys: Arvan, et negatiivsetest külgedest saaks rääkida pärast, näidendile tagasi vaadates, aga positiivne on kindlasti õpilaste entusiasm. Olen ka teistes riikides sarnast tööd teinud ja sellist entusiasmi pole kuskilt leidnud. Väga tähtis on veel see, et nad usuvad sellesse, mida teevad.

(ise Jörgenile:) Mida sa arvad vanema õpetajaga töötamisest?

Jörgen: Me saame küll ise näidelda, kuid õpetaja juhatab meid õiges suunas. Ta aitab meil karakterite kohta mõtteid ja emotsioone koguda. Kõige selle juures annab ta meile siiski loomingulist vabadust.

Mis on teie eesmärk, kuhu soovite esinema jõuda?

Michenet-Delys: Sooviksime ka ülejäänud Eesti vallutada! Tahan väga ka järgmisel kooliaastal teatriringiga jätkata ning teha midagi uut, mis oleks samaaegselt varasema järg.

Jörgen: Minu jaoks on see hea alguspunkt näitekoolile, sest tänu sellele, et kõik üksteist tunnevad, on siin sõbralikum õhkkond ning kõigil on lubatud vigu teha. Seeläbi on kergem julgust koguda.

Miks peaksid õpilased teatriringi tulema?

Michenet-Delys: Kõige tähtsam on enda avastamine ja tundma õppimine. Ka mina ei tea, kes ma olen, keegi ei tea, ja ma arvan, et teater aitab inimestel end natuke paremini mõista. Teater on vabaduse kuningriik – sa võid öelda mida tahad ja see ei pea tõsi olema.

Jörgen: Teatri maagia on, et võid olla ükskõik kes: kuningas, loom, teener ning sina ise samal ajal. Igale karakterile saab omalt poolt midagi lisada ning samas tegelaselt teatud jooni omaks võtta.

Intervjueeris Ramona Mägi (VIII A)

Loe edasi...

Leesikate Belgia-Luksemburg-Belgia reis

Pärast tegusat kolmepäevast laagrit Võsul oli suurtel Leesikatel kõigest poolteist päeva, et end järjekordseks reisiks valmis panna.

Kolmapäeval, 18. märtsil kell 5.15 varahommikul kogunes suurem osa Leesikate põhirühmast Tallinna Lennujaamas, et võtta ette reis Belgiasse ja sealt edasi Luksemburgi. Meeleolu oli üsnagi unine, kuid tõotas tulla vägev sõit. Kell 7 väljus lennuk ning juba 2 ja pool tundi hiljem maandusimegi Brüsselis. Pärast mõneminutilist rongisõitu jalutasime oma hosteli poole. Esimese öö veetsime Brüsselis, Condo Gardens Hostelis, kõigest poole tunni jalutuskäigu kaugusel Brüsseli vanalinnast.

Asjad hostelisse jäetud suundusimegi Brüsseli vanalinna vallutama, kus sealsel raekoja platsil oli kokku lepitud kohtumine Jeaniga, kes oli ühtlasi üks õpetajatest, kes veebruaris koos Basse-Wavre kooli õpilastega Lütseumi külastas. Järgnes kolmetunnine vägagi hariv ekskursioon, kus nägime Brüsseli vanalinna, kuulsat pissivat poissi, Eurokvartalit, Magritte’i muuseumi ja palju muud ning kusjuures, seda kõike prantsuse keeles! Järgnes vaba aeg, mille igaüks sai sisustada oma äranägemise järgi: kes läks veelgi kultuuri nautima, kes suundus vanalinna, kes poodi sisseoste tegema.

Brüsseli vanalinn

Järgmisel hommikul, neljapäeval, olid Leesikad varakult üles rivistatud, et minna koos rongile ja sõita külla eelmainitud Basse-Wavre kooli nimega Collège Notre-Dame de Basse-Wavre (Basse-Wavre on Belgia keskosas asuva Wavre’i pisike eeslinn). Kool asub kunagise preestri seminari ajaloolistes ruumides, kuid on ise täiesti tavaline ilmalik avalik kool. Iga Leesikas osales koos sealsete õpilastega kahes õppetunnis. Seejärel esinesime neile erinevate autori- ja pärimustantsutega ning kaasasime neid ka ringmängudesse. Hiljem osalesime väga aktiivses ja tantsulises Zumba trennis, milleks oli meile spetsiaalselt kutsutud treener. Enne lahkumist pakkusid õpilased veel meile pisut kehakinnitust ning juba olimegi suundumas uuesti rongile, et minna Luksemburgi. Seal kohtusime oma host-peredega, kes meid kodudesse viisid.

Collège Notre-Dame de Basse-Wavre

Reedel, 20. märtsil kogunesime kell 12.00 Luksemburgi keskväljakule, Place d’Armes’le paaritunniseks ringkäiguks linnas. Meile näidati sealset elu ja olu, viljakaid maastikuvorme ning ilusamaid vaatamisväärsusi. Pärast seda oli kõigil ülejäänud päev vaba.

Laupäeva lõuna algas Leesikate esinemisega Luksemburgi Eesti Seltsi kutsel. Kohale olid tulnud kontserti nautima paljud sealsed eestlased. Jällegi esitasime autoritantse ja nn muuseumikava ning ei tantsisime mõned tantsud ka publikuga. Siin on ka mõned pildid esinemisest.

Õhtu veetsime küllaltki peenes itaaliapärases restoranis Porta Nova, kus tähistasime siiani olnud reisi tipphetki.

Pühapäeval, 22. märtsil oli varajane kogunemine Luksemburgi rongijaamas, et sõita tagasi Brüsselisse. Suundusime Eesti saatkonda Brüsselis, kus osalesime kontsertil. Lisaks meile esinesid seal kolm noort Eesti muusikut: Karoliina Kreintaal, Leana Vapper ja Katariin Raska, kes muuhulgas ka õpitoa korraldasid. Nad tutvustasid erinevaid pille ning nende mängimisviise ja võimalusi.  Järjekordselt olid Leesikate esinemiskavas mitmed autoritantsud, pärimustantsud ning lõpuks ka ringmängud ja tantsud publikuga. Pärast esinemist pakkisime oma asjad ja sõitsime lennujaama. Sealgi oli meil piisavalt aega, nii et sai sooritada veel viimased sisseostud ja süüa viimased eined enne lennukile minekut. Lennuk väljus pisut pärast kella 21 ning kuna hilinemise tõttu jõudsime tagasi Tallinna Lennujaama veidi peale südaööd. Lõpuring ja kojuminek. Isiklikust vaatenurgast oli tegu väga laheda reisiga ning loodan, et sääraseid tuleb veelgi.

- Gregor Põldmaa XIIB

Loe edasi...

Moelennuk 2015

13. märtsil toimus järjekordne G5 koolide noorte moeloojate võistlus Moelennuk. Ühtlasi oli tegemist juubeliüritusega, sest Moelennuk sai viieaastaseks. Lauluväljaku Klaassaali asemel oli ürituse toimumiskohaks hoopis Widescreen Studio Lasnamäel. Atmosfäär oli väga glamuurne, kuid mõnus. Catwalk oli U-kujuline, nii et osa publikust sai istuda moelava keskel. Tuled sähvisid nii ülevalt kui alt, seintelt sai vaadata eelmiste aastate kollektsioone. Kell kuus hakkas publik tasapisi kogunema. Ülikondades stjuuardid näitasid elegantselt, kus asuvad väljapääsud ja kus paikneb puhvet. Natuke peale seitset tõusis Moelennuk õhku. Õhtujuhiks oli meie oma kooli poiss Joonas Praks (XII B). Vaheajal musitseeris ansambel Slippery Slope. Kõhutäit pakkus kohvik Sinilind. Lütseumist astus Moelennuki võistlustulle lausa 5 noort moeloojat ja laval kõndis mitmeid tuttavaid nägusid koolist.

Celina Živel (X A) ja Dhelory Ristkok (JWG), kollektsioon “R&Z“

Ann Merit Toiger (XII B), kollektsioon “AMT-V“

 Krõõt Treial (XI A) ja Katriin Reinfeld (XI A), kollektsioon “La belle dame sans merci“

Iris Vilu (XII B) kollektsioon “Froteesus“ võitis peaauhinna, milleks oli praktikakoht Baltika moemajas ja 250 eurot Siisoni krediiti.

  

Parimaks modelliks kuulutati Johan Felix Blumfeldt (X A), kes osales kollektsioonis “R&Z“

Lend möödus olulise turbulentsita. Üritus oli algusest lõpuni hästi korraldatud. Noored moedisainerid olid kollektsioonidega kõvasti vaeva näinud. Keerulised konstruktsioonid, skechersid, pisikesed lambikesed kehadel (või suus!), huvitavad materjalid ning nipsakad kollektsioonide nimed ja kirjeldused ei jätnud kedagi külmaks. Kindlasti sai iga kohalolija korraliku doosi väärt moekunsti.

Lisainfo ja galeriid: http://moelennuk.tumblr.com/

-Helena Juht, X A

Loe edasi...