Liina Hints 5

Liina Hints (VII A) on inimene, kes vääriks Omaloomingu blogis eraldi kategooriat, sest vaatamata vanusele (kõigest 13-aastane) on tegu äärmiselt viljaka kirjaniku, luuletajaga. Isiklikult olen juba üpris massiivsetes kogustes kogustes tema kirjatükke lugenud ning noore autori loaga hakkan siin neid periooditi avalikustama. Olen veendunud, et tulevikus võib raamatupoelettidel näha mitmeid tema nime kandvaid köiteid!

-Patrick

__________________________________________

Taas on võimalus Liina teksti lugeda. Ma mainiks muuseas ära, et tõesti, see blogi pole ainuüksi talle pühendatud, nagu praegu mulje jääb... Meil on teisi andekaid inimesi ka, oleks aeg annet demonstreerida!

Seekord siis jälle ilutekst:

***

Istun helepruunist puust laua taga.

Punases tugitoolis.

Käepidemel lebav käsi tunneb kergeid torkeid.

Mõned õled tungivad punasest riidest läbi.

Teine käsi näpib kulunud kompassi.

Sellel ei ole noolt.

Noolt, mis näitaks põhja või lõunasse.

See ei vii mind kuhugi.

Avan laua ülemise sahtli.

See teeb paar vinguvat häälitsust, kuid avaneb.

Veel heledama puiduga vooderdatud avaus on tühi.

Ohates sulgen sahtli ning mõtlen ühest punasest pliiatsist.

Avan selle taas.

Punane pliiats on seal.

Naeratan suunurgast.

Suu kipub kuivaks minema.

Heidan pilgu enda ette ja taha tõdedes, et olen üksi.

Tumeroheline mets ees.

Lõputult ulatuvad väljad jäävad selja taha.

Põllukraav on kuiv.

Kollane.

Õhus helgib kerge tolm ning lasub maa peale, ilma et oleksin enne märganud.

Siin on palav.

Päike särab vastu.

Siia oleks vihma vaja.

Võtan ettevaatlikult sahtlist välja punase pliiatsi.

Juhuks, kui see haihtub.

Tõstan mõlemad käed punastelt tugedelt.

Ühte kätte võtan roostetanud kompassi.

Päike särab klaasile ja peegeldub mulle tagasi silma.

Ei imestaks, kui need punased oleksid.

Teises käes on punane pliiats.

Mul on tunne, et see kaob kohe.

Tõmban kompassiklaasile ühe noole.

See näitab põhja.

Rohkem mul vaja polegi.

Panen pliiatsi tagasi avatud sahtlisse.

Lükkan kinni.

Tõmban lahti.

Pliiats on läinud.

Vasaku käe rannet pitsitab miski ebamugavalt.

Ah, muidugi, minu uus kell.

12.00.

Mitte, et see midagi muudaks.

Mõnes paigas on hea teada asju, mida vaja ei lähe.

Võtan kella käe pealt ära, see häirib vereringet.

Pealegi kuumenev.

Pistan kleidi rinnataskusse.

See on raske.

Tirib riiet allapoole.

Kerge tuul õnnistab veidiks.

Tõstab tolmu üles.

See langeb taas keereldes maha.

Kahju.

Hetkeks tuntud raskus on kadunud.

Kell on kadunud.

Tirin sahtli lahti ning muigan, oma vara seal kohates, himulen katsetama.

Lükkan selle kinni ning loodan, et kell ei kao.

Krigina saatel tõmban uuesti kuldsest käepidemest.

Kella ei ole.

Sahtlis on väike lind.

Mul hakkab kahju, ma ei taha teda välja lasta.

Ta sureks nii või teisiti.

Punane lind.

Vett ei ole.

Kõik on ilus, aga..

Vett ei ole.

Vesi on läinud.

Kuhugi.

Põhja.

Mina lähen ka põhja.

Sinna, kus on minu põhi.

Kuhu ma selle panin.

Aga ma ei tea, millises põhjas on vesi.

Pealegi ei lähe ma veel.

Linnuke, mine ära.

Kao.

Punane lind.

Ma sulgen sahtli.

Raputan pead, et eemaldada sinna kleepunud juukseid ja oma kahtlusi eitada.

Uudishimu saab minust võitu.

Avan sahtli.

Surnud punane lind.

Mine, mine ära.

Virutan selle kinni ning ei taha enam eales avada. 

Vaatan tolmu keerlemist.

Tugitool torgib.

Õhk on tolmust paks ning köhatan taas.

Sulgen silmad.

Näen oma silmis varju.

Vari on valge.

Kõik muu on must.

Ainult üks punane lind laperdab vaevaliselt ringi.

Kaob varju sisse.

Avan silmad.

Avan sahtli taas, enne kellale mõeldes, ning loodan, et lind on kadunud.

Jah, lindu pole.

Kella pole.

Sahtli põhjale on punase pliiatsiga kirjutatud 12.00.

Naeratan.

Mulle meeldivad veidrad asjad.

Asetan oma kompassi laua peale.

Avan sahtli.

Kompass on olemas.

Ainult et kompass on terve.

Põhi on minu ees.

Kuidas ma varem selle peale ei tulnud?

Ma palun vihma.

Ma palun vihma ja kõik on lahendatud.

Üks asi veel enne.

Ma palun oma kella.

Musta nahkpaelaga käekella.

Saan selle ja kinnitan käele.

Ainult et must nahkpael on asendunud punasega.

Panen silmad kinni ja muigan omakeskis.

Ümisen veidi.

Seda on palju paluda, aga loodan, et maailm ei pane pahaks.

Seega palun vett.

Palun vihma ja tasakaalu.

Haaran ka oma kompassi.

Seejärel sirutan korra ning tõusen tugitoolist.

Kollased kõrred torgivad jalgu.

Mõtlen teele asuda ja ootan vihma.

Taevas on muutunud sinisest tumehalliks.

Heidan pilgu käele.

24.00.

Hakkan põhja sammuma.

Mõlemal pool mind kukuvad esimesed veepiisad.

Süda naerab.

Jalutan veidi.

Kõik on hästi.

Vesi voolab üle näo.

Jumalik tunne.

Üks piisk voolab põske mööda suhu.

Soolakas, ebameeldiv maitse.

Tõstan käe.

Punane.

Posted in: Omalooming