-Patrick
______________________________________________
Merilin on juba valmis saanud järjejutu teise osaga, nautige!
II
Siis ma kohtasin sind
Pärast Maria sõnu saabus vaikus, mida mitte kumbki ei söandanud katkestada. Kõrvalseisjale oleks võinud jääda mulje, nagu mälestataks seda surnud hinge, kelle nime oli mainitud, kuid kellele oli unustatud öelda „puhaku ta rahus“. Ehk nad pidasid seda vaikusehetke, et mitte rohkem surnud hinge häirida, kartes ta kutsuda maailma, mis temast nii kergekäeliselt lahti oli öelnud. Võib-olla Maria tegeleski sellega, aga võib-olla ta hoopiski meenutas mõnda väga kauget mälestust, mis temas elas, kuid kuhu ta enam mitte kunagi tagasi minna ei saanud, kuna aeg oli selle võimaluse kõigilt inimolenditelt röövinud. Martin aga tegeles hoopis millegi muuga. Ta silmitses enda vastas istuvat naist ning tema pilgus oli vaevumärgatav säde, mis tekib siis, kui inimesed loevad teisi inimesi kui lahtiseid raamatuid ning otsivad neilt lehekülgedelt kõige mõjusamat viisi nende mõjutamiseks.
Esimene, mida Martin nägi, oli valu. Sel hetkel ei olnud see abstraktne mõiste, mis meie kirjelduste järgi on see, kui miski torgib meie südant või piinab hingamist. Sel hetkel oli see silmnähtav, elusal kujul. Naise juuksed olid hallid, kuid kummaliselt nooruslikud ja kohevad, nii et kui ta oleks oma juukseid värvinud, oleksid need olnud imekaunid, langedes uhke kaarega naise väsinud õlgadele ja seljale. „Nad võiksid olla tumepruunid. Või siis hästi natukene punaka tooniga,“ mõtles Martin, kujutades seda pilti endale hetkeks ette. Ta nägi selgelt, kuidas need juuksed raamistaksid uhkelt seda kortsulist nägu, mis polnud ammu tundnud naeratuse mõju. Naise nägu oli kõhetu, ilma ühegi värvivarjundita; lihtsalt hall, nagu keegi oleks unustanud talle värvi lisada. Sellesse näkku olid tipitud kaks halli silma, millesse oli kogunenud kogu selle valu süda. Need olid suured ja sügavad; piinavad, nii et Martin pilgu kiirelt ära pööras ning hetk tagasi loodud kujutluse unustas. Kuid see piinatud pilk jäi ta silme ette, seda mälestust ei olnud võimalik kustutada.
Silmade asemel märkas Martin nüüd naise käsi, mis olid sülle unustatud. Need olid sama kortsulised kui nägugi, kuid neis oli midagi rõõmsamat. Naise vasaku käe ühes sõrmes säras sõrmus. See oli lillakassinise varjundiga, mitte midagi silmatorkavat, kuid selles sõrmuses oli rahu, mis suutis enda vahetus läheduses kogu halluse kaotada.
Maria liigutas järsku oma kätt, tõstis selle värisedes oma parkunud ja kitsaste huulte juurde ning viis siis ootavalt oma pilgu Martinile, kes selle liigutuse peale võpatades ärkas oma vaatlustest ja mõtisklustest. Maria tahtis seletust Martini sõnadele. Ta ootas seda.
„Tõenäoliselt peate te mind hulluks, kui ma kogu loo teile ära räägin, nii nagu see on. Kuid ma riskin sellega. Ma ei mõtle midagi välja, ei muuda seda rohkem usutavamaks. Kogu lugu ongi nii kummaline, kui te seda nüüd kuulete,“ lausus mees lõpuks. Seejärel hingas ta sügavalt sisse ning otsustas lasta asjadel kulgeda omasoodu.
„Kõik algas kaks kuud tagasi ühel õhtupoolikul. Olin just siia linna kolinud ning otsustasin ümbrusega tutvuda. Jalutasin mööda tänavaid, kuni jõudsin ühe pargini, mis ei asugi minu majast väga kaugel. Sel samal põhjusel otsustasin sellele pargile pilgu peale heita, et ehk leian hea jalutuskoha või siis suvepäevadel lihtsalt meeldiva paiga istumiseks.
Niisiis, väljas hämardus ning vastsüüdatud laternad heitsid tänavale kuldse kumaga valgust. Jalutasin mööda puudealleed, kuskile polnud kiiret, keegi ei oodanud mind, sest ma ei tundnudki ju veel kedagi. Jälgisin inimesi, kes töölt koju kiirustasid, jälgisin paarikesi, kes mööda teed kõndides ainult üksteist nägid ja mitte midagi muud. Tundsin rahu seda kõike jälgides. Puude vahel mängisid kaks last, tundus, et nad ajavad üksteist taga. Nad naersid, neil oli lõbus. Veidi eemal märkasin pingil istumas nende ema, kes paksu raamatu varjust neile vahepeal pilke heitis. Mööda kõndides tundus mulle, et ma nägin raamatukaanel nime „Dostojevski“, aga võisin ka eksida.
Lõpuks jõudsin pargi südamesse, kus ilutses ümmargune tiik. Märkasin tiigil luikesid, viite või kuute, enam täpselt ei mäleta. Ka pardid siblisid nende vahel ringi. Tiigi ääres oli vaikus, mitte ükski inimene ei puutunud mul silma, olin üksinda. Niisiis sammusin otsejoones tiigi juurde, et luiki vaadata. Mu vanaisal oli luigekasvatus, mitte suur ja mina poleks isegi seda kasvatuseks nimetanud, kuid tema tegi seda alati. Tavaliselt ta jutustas mulle, et iga luik võiks rääkida meile oma loo, mis oleks kõige ainulaadsem jutustus maailmas. Jutustus armastusest ja truudusest, elust, mis on nii puhas ja kaunis, et ükski inimene, isegi mitte pühakud, ei küündiks nii kõrgele. Nad räägiksid, mida nad on näinud, õpetaks headust ja ilu, sest täielikult puhtad hinged suudavad õpetada ka seda, millele inimesed ei suuda isegi mitte seletust leida. Sellised sõnad saatsid mind minu lapsepõlves, isegi nüüd kõlavad nad minu kõrvus ning seepärast, sellise sügava usu märgiks ja vanaisa auks, kutsun tema kasvatust siiani luikekasvatuseks. Imelised linnud, need luiged. Tõmbavad tähelepanu; alati, ilma, et nad palju peaksid selleks vaeva nägema.
Kükitasin, et luikedele võimalikult lähedal olla, jälgisin neid, tundes ennast jälle nagu väikese poisina vanaisa juures maal.
„Olen alati arvanud, et just need luiged annavad sellele pargile hinge, ilma nendeta poleks see enam sama. Äkki selle pärast seda parki kutsutaksegi Hingede pargiks, mis te arvate?“
Tõstsin jahmunult pilgu, nähes enda kõrval seismas üht tütarlast. Noorukest, seitsmeteist-kaheksateistaastat, kõige kaunima naeratusega, mida ma üldse kunagi näinud olin. Tõusin jalamid püsti, kuid ei suutnud koheselt midagi talle vastata. Nägin vaid ta kuldblonde juukseid, mis lokkidena ta õlgadele ja seljale langesid, ta kahvatut palet ning suuri halle silmi, mis mind särades silmitsesid.
„Sellisel juhul on Hingede park väga õige nimi sellele,“ vastasin kohmetult, kuid kogusin end siis ning naeratasin oma parimat naeratust. Sirutasin tütarlapsele käe ning tutvustasin ennast. Neiu võttis mu käe vastu, kuid väga põgusalt, nii et ma peaaegu et ei tundnudki seda käepigistust. Ta naeratas endiselt kui sõnas, et tema nimi on Luisa.
„Vabandan, et teid nii sobimatult kõnetama tulin. Ma ei tee seda kunagi, kuid kui te silmitsesite neid luiki, nagu nad räägiksid teiega, siis ma lihtsalt pidin teid kõnetama. Teate, ma jalutan siin väga tihti ja tavaliselt inimesed ei tee nii. Nad ei märkagi neid! Kui aus olla, olete te esimene, kes nii neid luiki jälgis.“
Raputasin pead, üllatunud kõigest, mida see noor naine mulle järsku rääkis. Tundus, nagu minu vastas ei seisaks mitte elu mõtet otsiv noor tütarlaps, vaid selle ammu leidnud naine, kes nüüd õpetab leitud tõdesid teistele.
„Mu vanaisa rääkis alati, et luiged võiksid meile rääkida kõige suurepärasemaid lugusid. Tal oli luigekasvatus.“
„Tundub, et teie vanaisa oli üks erakordne inimene,“ lausus Luisa. Nõustusin, oskamata midagi enam lisada. Ma oskan inimesi alati lugeda, neist aru saada ning nende soovidele vastata, mis on minu kahekümne nelja aasta kohta kummaline oskus, kuid naistega ma rääkida ei oska. Ainus, mida oskan, on neile naeratada, sest mu ema oli mulle kunagi öelnud: Martin, ükskõik, mis su elus ka ette ei tuleks, head või halba, naerata, sest see muudab inimesed su ees nõrgaks. Naeratades saavutad võidud, sest kaotused kardavad õnnelikke inimesi – nende üle pole neil lihtsalt võimu. Seepärast ma naeratangi alati. Ja naistele meeldib see rohkem kui tühi loba.
„Ma peaksin nüüd minema hakkama,“ sõnas Luisa, kui vaikus juba liiga pikaks oli veninud. „Oli meeldiv tutvuda.“ Ta naeratas.
„Te ütlesite, et käite siin tihti jalutamas?“ pärisin uuesti, hääles teatav ärevus, mida teadvustasin endale hetk hiljem kui kaotamishirmu.
„Iga õhtu. Samal kellaajal.“
„Kohtume homme! Ma olen siin, ootan sind!“ Ma ei teadnud, miks ma seda lubasin, mis kummaline lummus või veetlus see oli, kuid ma tundsin, et see on õige. See oli nagu määratud nii.
Luisa naeratas ja lubas kindlasti tulla. Siis soovis ta mulle kena õhtu jätku ning pöördus minekule. Ka mina hakkasin tagasi kodu poole minema, kuid teises suunas. Siiski, vaevalt sammu astunud, pöörasin ennast uuesti ümber, et teda veel kord näha, teda pilguga saata. Kuid mu seljatagune oli ühtäkki tühi, seal polnud hingelistki. Tundus võimatu, et keegi nii kiiresti võiks ära kaduda, isegi joostes oleks see olnud võimatu. Pealegi, miks ta oleks pidanud minema jooksma? Ka peituda polnud kuskile võimalik. Olin sellisest haihtumisest jahmunud, oskamata seda kuidagi seletada. Kummalisel kombel meenus mulle seepeale Luisa lause: ... selle pärast seda parki kutsutaksegi Hingede pargiks. Mul hakkas kõhe ja ma ruttasin kodu poole, kuid samas teadsin, et olen järgmisel päeval siin uuesti taga. Samuti seitsme ajal õhtul.“
Martin katkestas järsku oma jutustuse, kuna ta märkas, kuidas suured pisarad kontrollimatult mööda Maria põski alal veeresid. Naine ei olnud teda katkestanud, kuid miski naise pinevil olekus ei lasknud Martinil enam edasi rääkida. Lõpuks, kui naine enesevalitsuse tagasi sai, vaatas ta noormehele otsa ning sõnas:
„Ma ei suuda seda enam kuulata. Te peate mind vabandama. Lihtsalt ei suuda.“
„Kuid...“
„Palun saage aru, ma lihtsalt ei suuda. Te peate lahkuma. Kohe.“
„Aga...“ Martin ei teadnud mida öelda ja kas üldse midagi öelda. Lõpuks, olukorda ja Maria reageeringut arvestades, otsustaski ta viimase kasuks. Seetõttu ta vaid noogutas ning tõusis, et lahkuda. Maria ei liigutanud end, kavatsematagi teda ukseni saata. Siiski, enne, kui Martin koridori jõudis, pöördus mees veel kord ümber. Ta oli tajunud, et naine ei olnud ta vastu enam mitte vaenulik ega tõrges, vaid ta lihtsalt ei suutnud kõike korraga vastu võtta. Mees teadis, et peab sellega leppima, kui tahab midagi saavutada, kuhugi jõuda. Ta oli selleks liiga hea inimeste tundja.
„Kui te tahate selle loo lõpuni kuulda, siis ma jätan teile enda numbri. Sellele vastan ainult mina, mitte keegi teine,“ lausus Martin. Ta ei jäänud naiselt vastust ootama, pani vaid oma visiitkaardi tühjale kapile ning lahkus vaikselt majast, sulgedes enda järel ukse nii hääletult, et vaikuse kuningriik, mis tast maha jäi, kannatada ei saaks.
Liina Hints (VII A) on inimene, kes vääriks Omaloomingu blogis eraldi kategooriat, sest vaatamata vanusele (kõigest 13-aastane) on tegu äärmiselt viljaka kirjaniku, luuletajaga. Isiklikult olen juba üpris massiivsetes kogustes kogustes tema kirjatükke lugenud ning noore autori loaga hakkan siin neid periooditi avalikustama. Olen veendunud, et tulevikus võib raamatupoelettidel näha mitmeid tema nime kandvaid köiteid!
