Raputan seda.
Neid on vähe.
Loodan vaid, et tänaseks piisavalt.
Viskan veidi katkise ja aja jooksul valgest halliks muutunud pappkarbi vaibale.
Samal ajal pööran ringi.
Kuulen kolksatust.
Karp tabab puitpõrandat katvat rohelist vaipa.
See on õhem, kui arvasin.
Mõne hetke pärast veereb paar küünalt vaibale.
Üks neist läks kukkumise ajal pooleks.
Punane, mitte valgem.
Pikem.
Punased küünlad on pikemad.
Ma kuulen kõike.
Seisatan nüüd mahedast pruunist puidust tehtud kapi ees.
Paiguti asetseb sel ringidena aga punakas varjund.
Ma pole sellist puitu enne näinud.
Küllap on see kallis.
Ma pole eales küsinud.
Küllap küsiksin.
Pole tähtis.
Kapiukse alaosal on mõned heledad kriimustused.
Üsna sügavad.
Libistan vagudest sõrmedega üle.
Tunnen oma peas valu, muljuvat jõudu.
Miski on vastu kappi kukkunud ning raskelt edasi libisenud.
Kuulen kriginat.
Sasin käega turritavaid juukseid.
Käsi katab külm higi.
Väristan end.
See on kuumava peanaha vastas kui jää.
Kullased juuksed langevad tagasi õlgadele.
Need kõditavad kaela.
Villane kampsun torgib.
Tirin selle üle pea.
Viskan kaugemale.
Pean keskenduma.
Selle kordamine küll ei aita, aga on siiski vajalik.
Silmitsen puitu.
Kapi pinnal ei ole ühtki märki sellest, et tema eesmärkide seas oleks ka avanemine.
Pole midagi, kust tõmmata.
Sile, punakas pind ja mõned heledad vaod, nende vahel joon, seega kaks ust.
Surun küüned mustavasse prakku ja suunan surve neisse.
See on ebamugav tunne.
Kuulen taas judinaidtekitavat kriginat.
Hetk enne hoiatab mu kuumav alateadus keha.
Rapsan käe ära.
Vasakpoolne uks lendab lahti.
Vastu seina.
Vaikses ruumis tekitab see ilmatult kära.
Halli värvi sisse jääb valge jälg.
Küüned punetavad.
Siin kuskil peavad tikud olema.
Nii mulle öeldi.
Kapis on kaks heledamast puidust riiulit.
Mõlemat katavad vanade fotode kuhjad.
Tõstan need ettevaatlikult maha.
Ma ei taha rohkem segadust tekitada.
Sõrmede vahel üks neist must-valgetest piltidest.
Mina.
Mina oma emaga.
Katedraali ees.
Taustalt paistmas ristil piinlev Jeesus.
Ma ei tea miks, aga ma sülitan selle peale.
Ning siis rebin pooleks ja tõusen püsti, et paberitükid prügikasti visata.
Piinades Jeesus jäi terveks.
Rebin tolle tüki veel pisemaks ning lasen unustusse vajuda.
Ma peaksin keskenduma.
See pilt häirib mind.
Kõnnin tagasi kapi juurde.
Kükitan.
Kapi uks on pooleldi sulgunud.
Surun selle tagasi vastu seina ning uurin tühjenenud kapi sisu.
Paar raamatut.
Mõned hõbelusikad.
Klaasid.
Koitanud laualina.
Ning raamatute taga, lõpuks ometi.
Tikud.
Täpselt see, mida vaja oli.
Mõtlen, et naasen küünalde juurde, kuid mul tekib huvi.
Mis raamatud need on?
Tõstan köited riiulilt enda sülle.
Nahksete kaantega raamat huvitab mind rohkem.
Tagasihoidlik, roheline ning samuti tolmuga kaetud teos mind ei paelu.
Avan musta.
Täpselt keskelt.
Lasen pilgul üle paari sõna käia.
Muinasjutud.
Viskan raamatu riiulisse tagasi.
Mõtlen seda teha ka teisega.
Pühin varrukaga kaane tolmust puhtaks, kuigi ilmaasjata.
Sinna ei ilmu midagi.
Ohkan.
Asetan selle oma endisesse kohta.
Heidan maha pikali.
Olen väsinud, kuigi pole veel millegagi alustanud.
Märkan rohelise raamatu seljal valgeid tähti.
Olen sellega kohakuti, nii et lugemine ei põhjusta raskusi.
Rist.
Piibel.
Ma löön oma jala vastu kappi.
Kahetsen seda hetke pärast.
Raev ajab mind üles.
Ma haaran selle raamatu.
Selle, mis ütleb 'Piibel'.
Haaran riiulist tikud, mida niivõrd kaua otsisin.
Väljas on hakanud lund sadama.
Ma ei näe.
Õues on pime.
Aga ma kuulen.
Ma kuulen liiga palju.
Kõrvalmajas nutab laps.
Väljas haugub koer.
Tean, kui kiiresti puhub tuul.
Allkorrusel mängib raadio.
Vaikselt.
Siin ei ole kunagi miskit kõvasti.
Seisatan korraks.
Siis meenub.
Keskelt alustades rebin 'Piiblist' välja kõik lehed ja rebin needki tükkideks, nii et alles jäävad ainult kaaned.
Süütan paberid prügikastis.
Avan akna.
Külm õhk hoovab sisse.
Lumehelbed sulavad kuumaval näol.
Viskan kaaned aknast välja.
Paber põleb.
Ma eiran seda.
Kummardun vaiba kohal.
Korjan kõik küünlad kokku.
Üks on pooleks läinud.
Punane.
See pikem.
Asetan tolle mõlemad pooled lauale, et need mind ei segaks.
Seejärel loen küünlad üle.
Kolmteist.
Täpselt nii palju, kui vaja läheb.
Ma olen rahul.
Külm vaip kõditab varbaid.
Tõusen taas püsti.
Asetan väikeste vahedega maha küünlad.
Ring.
Võtan taskust krabiseva tikutopsi.
Läidan ühe tiku.
Aken paiskub taas lahti.
Leek kustub.
Sulgen akna nii korralikult kui võimalik, ise külmast värisedes.
Järsult tõmban uuesti tikku.
Leek püsib.
Nõnda süütan kõik kolmteist küünalt.
Üks tikk põleb lõpuni, sõrmi ähvardades.
Ma ei pane seda tähele.
Tunnen põlemise lõhna.
See on hea.
Lõpuks on ring koos.
Astun selle sisse.
Üks leek ähvardab kustuda.
Asetan peod selle ümber.
Tuli ei värele enam.
Vaatan hetke langevat lund ning meenutan, mida peaksin tegema.
Pühenduda pole enam kirg, vaid kohustus.
Mitte pühenduda...
Pilgutan silmi.
Lumesadu on nii ilus.
Sõnastaksin teisiti, kui oskaksin.
Vajan värsket õhku.
Tõusen, et avada aken.
Kukun maha.
Selg tuikab.
Kollane valgus ja heledad leegid segunevad lumega.
Öö neelab need.
See on ilus.
Naeratan veidi.
Kõik.
Liina Hints (VII A) on inimene, kes vääriks Omaloomingu blogis eraldi kategooriat, sest vaatamata vanusele (kõigest 13-aastane) on tegu äärmiselt viljaka kirjaniku, luuletajaga. Isiklikult olen juba üpris massiivsetes kogustes kogustes tema kirjatükke lugenud ning noore autori loaga hakkan siin neid periooditi avalikustama. Olen veendunud, et tulevikus võib raamatupoelettidel näha mitmeid tema nime kandvaid köiteid!
