Lütseum24

Värskeimad uudised

Lütseum24

Väike maja

Lütseum24

Üritused ja ülevaated neist

Lütseum24

Tähtpäevad, meeldetuletused, minevik

Lütseum24

Intervjuud, küsitlused, koolileht

pühapäev, 30. september 2012

Moelennuk - Kruuk = uue korraldaja otsingud


(Pildid tegi Elsbeth Hanna Aarsalu, XII a)
Eelmise kooliaasta kolmandal veerandil toimus juba teist aastat järjest kõikvõimas üritus nimega Moelennuk, millest kõik ärksamad ja tegusamad õpilased kindlasti kuulnud on. Ürituse üks korraldajaist oli lütseumlasest abiturient Ann-Kristin Kruuk (XII a), kes on muuhulgas ka õpilasesinduse president. Seoses Moelennuki uue korraldaja otsingutega räägib Ann-Kristin lähemalt Moelennukist, mida ta sellest kogemusest õppis ja missugusele inimesele võiks sellise projektiga tegelemine sobida.
 Miks tekkis sul soov kümnenda ja üheteistkümnenda klassi ajal, mis on teatavasti meie koolis kaks kõige raskemat klassi, korraldada Moelennukit?
Ma arvan, et gümnaasiumis tunnetab noor inimene ennast hoopis teisiti kui põhikoolis. 10. klassi sügisel tabas mind enesekindluse laine ja esimest korda elus oli mul tunne, et nüüd on aeg päriselt ise prioriteete seada ja oma tegude eest vastutada.
Oktoobris saingi pakkumise esindada meie kooli Moelennuki korraldustiimis. Tutvusi ega kogemusi mul ei olnud. Kaalusin asja hetkeks ja võtsingi pakkumise vastu. Mul ei olnud siis mingit ettekujutust sellest, mida ma tegema hakkan, kui suureks kujuneb minu vastutus ja kui suur on mõju õppetööle. Kooli pärast ma ei kartnud - pigem oli see põnev väljakutse iseendale. Ma nägin järjekordset võimalust midagi teha, organiseerida, luua uusi kontakte ja arendada samal ajal iseennast. Kahetsema ma ei pidanud.
 Kui palju segas ürituse korraldamine õppimist? Kas on see kuidagi ka aidanud õppimist?
Moelennuki korraldamine algab oktoobri lõpust/ novembri algusest ja lõppeb veebruari lõpus (või isegi hiljem). Kõige raskem on pidev pinge. Peast käivad kogu aeg läbi küsimused ja kahtlused. Telefon on punane, arvuti on täis dokumente, proovipilte, näidiseid jne. Pool aastat on elu 60% ulatuses okupeeritud Moelennukiga.
Hinded mul eriti ei kannatanud, üritasin võimalikult vähe puududa ja tunnis aktiivne olla. Ma arvan, et mind päästis range enesedistsipliin ja fakt, et ma südamest nautisin seda, mida ma teen. Õpetajad olid ka mõistlikud ja lubasid mul nii mõnigi kord Bekkeri sadamasse või lennujaama tormata. Keemia kontrolltöö suutsin ka ikka 3- saada!
Kindlasti on Moelennuki korraldamine õppimist aidanud. See on nagu vastupidavuse treenimine. Vastupidavus ja mis kõige tähtsam - usk iseenda võimetesse kasvab. Loomulikult kandub see edasi ka õppetööle.
 Milliseid iseloomuomadusi nõuab sellise üritusega tegelemine, selle organiseerimine ?
·         Ma arvan, et Moelennukit korraldav inimene peab kuuluma kategooriasse "sebijad". "Sebijad" on inimesed, kellel on kogu aeg vaja midagi teha ja kuskile panustada. Nende mõistes on palju hullem see, kui pole ühtegi kohustust, siis nad lihtsalt tekitavad selle. "Sebija" ei pea tingimata kuuluma kuskile organisatsiooni või esindusse. See võib olla näiteks inimene, kes vabatahtlikult organiseerib tervele klassile kinokülastuse, kuigi keegi teda selleks otseselt ei sunni. Ta naudib protsessi ja tulemust korraga.
Kui "sebija" ees on linnuke olemas, siis võib rääkida konkreetsetest iseloomuomadustest. Väga tähtis on kohuse - ja vastutustunne. Muidu tekivad probleemid nii endal kui ka teistel korraldajatel. Ilmselt ei pea seletama miks. Hea suhtlemisoskus ja enesekindlus tulevad kindlasti kasuks. Aga kõige tähtsam on olla asjast huvitatud ja motiveeritud, siis tuleb töökus ja töökusega tulemused. Mood võiks ju ka natuke huvitada.
 Mida on Moelennuk sulle andnud?
·          Moelennuki korraldamine aitas mul veenduda selles, kes ma olen ja mida ma siin elus teha tahan. Ma arvan, et midagi paremat ei saakski tahta. Loomulikult arenesid igasugused muud näitajad ka - enesekindlus, vastupidavus jne. Tundsin ennast tugeva inimesena.
Moelennuk tõi minu ellu väga toredaid ja ilusaid inimesi, kellega ma poleks ilmselt kunagi kohtunud. Meil oli korraldustiimiga nii palju ilusaid ja inimlikke hetki. Rotermannis (esimene Moelennuk) roomasime mööda põrandat ja kraapisime teipi ära. Bekkeris sõime -25 kraadiga koos jäätist ja tegime autos pilte. Need hetked ongi kõige paremad ja ilusamad. Sellepärast tasubki kogu vaev lõpuks ära.
  Kas on midagi, mida sooviksid lisada?
·         Ma soovin uuele tiimile tugevaid närve, natuke soojemat ilma ja palju lahedaid osalejaid. Ma loodan siiralt, et Moelennuk lendab ka see aasta ja lütseum hoiab lennu kõrge.
Üritusega saab lähemalt tutvuda Moelennuki Facebookilehel, blogis (www.moelennuk.blogspot.com), tumblris (www.moelennuk.tumblr.com) kui ka twitteris (www.twitter.com/#!/moelennuk). Kui tekkis küsimusi või soovid olla järgmine Moelennuki korraldaja, võid julgelt pöörduda Pressitiimi või Ann-Kristini poole!
Artikli koostas Mari Kalma (XII a).

neljapäev, 27. september 2012

Tallinna Noortevolikogu valimine


Tulemas on Tallinna Linna Noortevolikogu liikmetevalimised perioodiks 2012/2013. Õpilastel on TNV-s 7 kohta, õpilaste valimisi korraldab Tallinna Õpilasesindus (TÕE).TNV pakub võimalust suhelda lahedate inimestega, luua uusi kontakte ja meie pealinnas päriselt midagi korda saata. Kandideerimine on avatud 22. oktoobrini ja valimispäev on sügisese koolivaheaja lõpus. 

Küsimuste tekkimisel jäta postituse alla kommentaar ja Lütseumi avalike suhete korraldaja Kea (XI A) vastab sinu küsimusele.

http://www.tallinn.ee/est/noortevolikogu-3

laupäev, 22. september 2012

Kena kevadpäev Naissaarel 05.2012

Ühel ilusal maikuu päeval kogunesid tublid lütseumlased Pirita sadamasse, et üheskoos
Naissaarele minna. Laev Monica juba ootas ning varsti alustasimegi tunniajalist sõitu.

Saarele jõudes ootasid meid  veoautod, mille kastis  sõitma pidime. See oli omamoodi
huvitav kogemus, sest loodus oli sõna otsesemas mõttes käegakatsutav.  Mida edasi
sõitsime, seda tihedamaks mets läks. Järsku auto pidurdas ning sõitis aeglaselt üle raudtee.
Kuuldavasti on sel ligikaudu 20 ruutkilomeetrise pindalaga saarel umbes 40 kilomeetrit
kitsarööpmelisi raudteid, tehes selle maailmas ainulaadseks. Kuna raudtee
valmimisaegadel eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel autosid seal polnud, tehtigi
just raudtee inimeste, miinide ning  muude sõjalistel eesmärkidel kasutatava kraami
vedamiseks. 
Natuke maad mööda raudteed edasi kõndides leidsime eest suure meremiinide lao, mis oli
raudtee kõrval platvormide peal. Muidugi olid need miinid juba ammu demineeritud; see
oli lihtsalt nende kokkukogumispunkt. 
Edasi läks kitsas kruusatee mööda majadest, kus Tõnu Kaljuste suviti muusikafestivali
“Nargenfestival” korraldab. Taamal mere taga paistis Tallinna vanalinn. Liivarannal
kasvasid kibuvitsapõõsad. See vaatepilt oli nii ilus, et mõtlesin,  et kindlasti võib seal
suvitamine ilus olla.

Ühel hetkel hakkasid paistma vanad majad, kus enne Eesti taasiseseisvumist Nõukogude
sõdurid elanud olid. Mõnedel neist olid aknad sisse löödud, teistel jälle ilutsesid seintel NSV
liidu vapid. Olenemata sellest, et keegi neis juba ammu elanud pole, olid nad siiski üsna
heas korras – selle all mõtlen ma seda, et nad veel niipea kokku poleks kukkunud.













Kahe maja vahel oli suurem vaba plats ja sinna oli  loodud katusealune, kus pikniku korraldasime. Laotasime kaasavõetud toidud laiali ning hakkasime sööma. Samuti oli meile
piisavalt vaba aega jäetud, et saarel omapäi ringi vaadata saaksime. Oli igaühe enda asi, kes mida tegi. Kes mängis jalgpalli, kes luges raamatut ja kes jalutas mere äärde...






       























Niisiis, pärast paari vaba tundi, kui mõned juba metsa ära eksida jõudnud olid, pidime
rongiga tagasi sadamasse sõitma. Tuli aga välja, et rong oli katki läinud, niisiis ronisime
jälle veoauto ZIL-157 kasti ning sõit sadamasse algas.

Sadamas pidime veel natukene kannatama, enne kui me taas Monica pardale astuda saime.
Jälle tunnike ning juba jõudsime tagasi Tallinnasse.

Vaata ka ülejäänud galeriid siit


teisipäev, 11. september 2012

Kenakesti paljutõotav tulevik


Uus kooliaasta tõi kaasa uued tuuled ja seda eelkõige üheteistkümnendikele, kes on uue haridussüsteemi katsejänesteks. Uuendused ei jäänud sinna pidama, vaid ka meie,  Pressitiim, tundsime kohustust teha ümberkorraldusi.  Nimelt ei toimu enam ,, Kuu õpetaja’’ valimisi, selle asemel saate hääletada õpetaja poolt, kellest tahaksite rohkem teada ning kellest seejärel ilmub lugu. Lisaks sellele ei hakka lugu blogis enam ilmuma täies mahus, vaid lugeda saab katkendeid. Tervet artiklit saab lugeda koolilehest, mis hakkab ilmuma kord veerandis/kvartalis.

Täiesti uueks üllitiseks sel õppeaastal on koolireportaaž, mille saatejuht on Mari Vasar (XII A). Tema hakkab tutvustama kõike uut ja põnevat, mis koolis toimub,  samuti viibib kohal üritustel ning teeb ülevaateid. Esimene väike videolõik valmib kõigi ootuste kohaselt sel kuul, kus Mari mitte ainult ei räägi koolis eesseisvatest sündmustest, vaid eemaldab saladuseloori Pressitiimi uhiuuelt projektilt. Igal juhul ideedest puudust pole ning hoiame ainult sõrmed ristis, et kõik need mõttesähvatused ka ellu viidaks

 Mari Kalma (XII A).


esmaspäev, 10. september 2012

Värske veri


Esimese koolinädala lõppu tähistab kooliblogi lühiprofiilidega uutest kümnendikest. Esitasime neile kaks küsimust: Millisest koolist tulete ja miks lütseumi valisite? Uurisime ka esmamuljeid. Amusez-vous!

Maris Nõlvak

Tallinna Ühisgümnaasiumist. Lütseumisse tõmbasid kunst ja prantsuse keel. Kool tundub tore ja peaaegu igas tunnis on huvitav.


Tähe-Kai Tillo

Rocca al Mare Koolist. Lütseumist otsib vaheldust. Kool ei tundu eriti hull.


Sanne Org

Rahumäe Põhikoolist. Huvitab kultuur ja lütseum tundus seetõttu sobiv valik. Kool on eelmisest rangem, aga vähemalt on klassikaaslasteks intelligentsed eluvormid.


Annette Kägu

Kose Gümnaasiumist. Kooli valikul pakkusid huvi keeled. On tõsi, et lütseum on range, aga õpetajad on siiski sõbralikud.


Rahel Maloverjan

Vändra Gümnaasiumist. Veel pole kindel, miks lütseumi valis ja esmapilgul tundub kool keeruline.


Arle Uus

Pärnu Ühisgümnaasiumist. Prantsuse keele huviline. Lütseum on normikas.


Liis Kõnd

Laagri Koolist. Lütseumisse tuli, sest isa käskis. Kõik tunduvad sõbralikud.

Kristin Saar

Nissi Põhikoolist. Huvi pakkus prantsuse keel ja kool tundus äge. Kõik paistavad sõbralikud.


Jan-Morten Mõistus

Keila Koolist. Otsib lütseumist uusi võimalusi ja kogemusi. Esmamuljed on positiivsed, palju huvitavaid ja omapäraseid õpetajaid ning sõbralikke õpilasi.




Margit Kajak

Nõmme Põhikoolist. Otsis pigem humanitaarkallakuga kooli ja huvitus prantsuse keelest. Kõik on lütseumis väga toredad ja paistavad kokkuhoidvad.


Sandra Sternhof

Aruküla Põhikoolist. Soovis keeltele keskenduda. Kool tundub sõbralik.



Saale Kaubi

Aruküla Põhikoolist. Sobivad paremini humanitaarained. Lütseumis on kõik tore, aga on veel vaja sisse elada.


Sander Reila

Tallinna Kivimäe Põhikoolist. Soovis astuda tugevasse kooli. Esimese nädala muljed on head ja klassikaaslased tunduvad sõbralikud. Ainult õppida võiks vähem olla.

Marie Stefanie Helm

Jakob Westholmi Gümnaasiumist. Lütseumisse tõmbas teda vaheldus. Kool tundub veel uus ja võõras, kuid kõik on sõbralikud.

Triin Olde

Lasnamäe Üldgümnaasiumist. Otsis head prantsuse keele õpet. Klass on tore ja uusi õpilasi hästi vastu võtnud.


Anet Cassandra Tanneberg


reede, 7. september 2012

Õpetajate reis: Rooma linna tuled


Nagu mõnedki võib-olla teavad, käis osa meie kooli õpetajaist augustis nautimas Rooma antiikset ilu. Palusin õp. Katri Tariqil teha üks kena kokkuvõte nende käigust, et kõik saaksid natukenegi osa - meeldivat lugemist!   - Patrick



"Kui kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, tuleb alustada ühest pimedast talvehommikust, kui õpetajate toas kapiuksele ilmus uus valge silt. Harjumuspäraselt läksin sildile lähemale, et näha mis seal kirjas on.
Oooo ….. Rooma reis,  8 vaba kohta - üks oli juba võetud - Lauri Leesi.
Vaatasin, kratsisin kukalt, vaatasin hinda, vaatasin kuupäeva, lükkasin nimetissõrmega üle vasaku ninakülje ja .. läksin kohvi võtma. Peale värske kohvilõhna sissehingamist ja paari lonksu allaneelamist läksin uuesti sildi juurde.  Kohe oli kõrval minu hää sõber Marju Tooming ja asus ka silti lugema. Tema oli tol hommikul eriti reibas ja arvas, et peame oma nimed kindlasti kirja panema. „Miks ka mitte !!??!“ mõtlesin omaette. Selleks ajaks kui reis toimub, olen mina juba nii vana, et võin teha, mida ise tahan. Hakkasin kahe käe sõrmedel üles lugema neid võimalikke ja võimatuid rahalaekumise kohti, mis aitaksid selle kalli reisi teoks teha.
Rohkem polnud aega mõelda, sest kell helises ja tunnid olid vaja ära sisustada.... nii läks aeg omasoodu ja kulges kooliaasta loomuliku lõpu ehk suvevaheajani.
Juuni oli otsakorral ja juuli terendas ees . Rahalaevade purjed olid nii-öelda keskmises tuules ja vahel ka lausa lontis, kuid sõrm oli juba antud ja 2.augusti hommikul oli vaja kohvri ja krediitkaardiga end Lennu lennujaama vedada ja vaadata , kes ja kus ja kuidas kõik rõemsalt Rooma poole suunduvad.

Kell 6 oli natuke liiga vara ülierksaks vestluseks oma kaasreisijatega, kuid õpetaja tuleb igast olukorrast välja ja nii ka meie – 10 unist vanderselli – valmis oma nädalaseks ettevõtmiseks.
Lauri Leesi kui rühmajuht ja giid oli meid innustamas, andes lennusõidu lahutamatuks kaaslaseks kohe paarileheküljelise teksti Rooma ajalugu lugeda. Anu Liis Kõlli oma kelmika valge soniga oli kui värske apelsiniõis ja Viive Karelson oli endale loonud kerge antiikse hõngu, kandes õhulist  salli ja olles ise nii malbe ja graatsiline. Õhinapõhise rõemsa näoga oli Liis Reier, kes juba lennujaamas meenutas kassi koorepotis. Oli küll veidi unine kiisu, aga koorepotis sellegipoolest. Tema truu sõber ja kaaslane Andrei Hvostov oli ka asjaliku reisilise näoga, kuid tema kogenud ajakirjanikuna oskas hästi mittemidagiütlevat nägu teha. Annika Karus oli eriliselt rahuloleva näoga ja oma abikaasa Kalevi turvalise käsivarre kõrval nii roosa ja rahulik. Tatjana Trojanova suu oli kõrvuni ja silmis kaval helk – vaim oli antiigioksjoniks valmis. Marju Tooming ohkas sügavalt ja vääga sügavmõtteliselt -  suur kunst oli ootamas. Mina olin lihtsalt elevil.
Kui ma olin 18, mis juhtus umbes 100 aastat tagasi, lugesin palju kunstnike elulugusid ja muid lugusid ning tahtsin hirmsasti Itaaliasse minna . Michelangelo, Caravaggio, Bellini, antiik ja Julius Caesar ja Marcus Antonius ja kes kõik veel. Siis aga polnud aega ja punane võim oli ka ning siis tuli juba London ja nii ta läks. Nüüd siis 2012.aastal sain ma teha seda, millest  olin ammu unistanud – minna Itaaliasse ja veel Lauri Leesiga.

Arvan, et absoluutselt igaüks, kes meie kambas oleks olnud, oleks tagasi tulnud suure kunstnikuna või siis vähemasti kunstiteadlasena. Sul peab olema vist paar ajukääru puudu, kui ei suuda haarata seda ilu ja neid pärleid, mida Rooma oma rikkalikus ajalooilus sulle  pakub. Kui sa muretsed, et sinu tagasihoidlikud kunstiteadmised ei ole piisavad adumaks ja haaramaks manti sellest kunstiküngaste rägastikust, ole mureta – professionaalne giid ja tore inimene teeb sulle puust ja punaseks ette,

Rooma embles meid kuumuse ja tohutult rikkaliku antiigikogusega. Sa lihtsalt seisid seal Foorumi sammaste keskel ja tundsid end väiksemana kui nähtamatu sipelgas. See ilu ja tohutu anne, mida inimkond ammu enne meid oli paika pannud – see võttis sõnatuks.
Külastasime tohutult palju kirikuid, millest üks ilusam ja vapustavam kui teine , ajaloolisi monumente, väljakuid, sambaid ja purskkaeve. Lauri Leesil oli väga hea taktika oma grupi innustamiseks suures kuumuses – jalutad mööda suvalist tänavat, keerad vasakule, siis paremale ja .. ooo  sul jääb imestusest suu lahti ja hing kinni – vaiksetes tänavasoppides kõrguvad üha uued ja uued meistriteosed.  Trevi purskkaev oli võimas, samal ajal kui Mesilase purskkaev mõjus oma graatsilise oleku ja väiksusega sama võimsalt. Purskkaevudest muide  oli palju abi – seal sai veepudelit täita ja mütsi märjaks teha, et peanupukest kõrvetavate põikesekiirte eest kaitsta. Viimastel päevadel tõusid elavhõbeda joad klaastorus 46 kraadini ja kiirabi oli end varmalt valmis seadnud abivajajate teenimiseks.

Kõige rohkem meeldis mulle sellel Rooma reisil asjaolu, et mina ei pidanud kedagi kuhugi vedama ega jälgima, et keegi ära ei kaoks, vaid sain rahulikult härra Leesi järel olevas grupis kõndida. Need, kes ise ei pea giidiametit pidama, ei saa sellest õndsusest ehk arugi, kuid minul oli nii õnnis tunne lihtsalt olla, nautida ja vaadata. Õhtusöök Pantheoni taustal või pasta Colosseumi kõrval – seda eriti tihti just kogeda ei saa, seega tuleb võtta maksimum. Jalad  olid meil valusad ja õhtul oli jahedas hotellitoas eriti mõnus päevale tagasi mõelda.

Soovitan soojalt ROOMA  roomata ja seal sügavate sissehingamisharjutuste saatel vaadata ja nautida kunsti, inimgeeniuste mõttevälgatusi lõuendil ja skulptuuris, istuda ja tunda end pisikese putukana ja koju naasta vaimult suuremana kui reisile minnes. Küll need kulutatud eurod kunagi rahakotti tagasi veerevad – vaimu innustav uimastav narkoos on su kontides veel kaua ja hoiab sind ärkvel."



esmaspäev, 3. september 2012

Uus algus

Lihtne ja konkreetne, alanud on kooliaasta 2012/2013. 

Aktused on peetud ka lütseumis ning õpilased saavad lõpuks ometi rõõmustada, et suvi on läbi ning saab taas koolipinki nühkima hakata!
 Enamikul avaneb veel korduvalt võimalus nautida seda uut algust, kuid mina, kes ma kirjutan oma vaatenurgast.... Mul pole enam ühtegi sellist 1.septembrit (olgugi et peetud 3ndal). Minu jaoks on see leinapäev, kuid teistele õpilastele soovin pressitiimi poolt siiski meeldivat õppeaastat ning väsimatut vaimu! 
Õpetajatele soovin eelkõige head tervist, sest tõenäoliselt hakatakse teil selle kallal närima veel palju...
Muidugi meeldivat algavat tööaastat ka täielikult ametisse õnnistatud koolikoerale Taavile (kes saab kohe varsti kuue kuuseks ning kaalub juba 32 kg - pidin ära mainima)!

Igal juhul, nautige viimseni seda, mida antakse, et ei oleks hiljem vaja taga nutta nagu mina hetkel meeleldi teeks!


- Patrick, ABITURIENT
(PS. Saadan tänud 1 A klassi õpilastele, Katarina Ojarile ja Priit Leonhard Lillele, kes tegid mu viimase esimese koolipäeva aktuse märksa talutavamaks :)  )