10.-22.aprillil külastas Eestit Bretagne’ tantsukooli Tamm Kreiz tantsurühm. Pärast esimest nädalat Kuressaares ja Tartus veetsid prantslased nädal aega Leesikate ja lütseumlaste seltskonnas. Koos osaleti tantsutundides nii Tamm Kreizi, Leesikate kui ka projekti kolmanda osapoole ETA õpetajate käe all. Noored prantslased elasid lütseumlaste peredes, mis andis lütseumlastele hea võimaluse prantsuse keelt praktiseerida, uute inimestega kohtuda ja igapäevarutiini veidi vaheldust tuua.
Ka mina võõrustasin nädala jooksul oma kodus üht prantsuse neiut. Astusin oma külalisega kontakti juba enne tema saabumist, sest elame ju internetiajastul ja Facebook võib kokku viia kogu maailma. Kuigi me pikalt ei suhelnud, oli mulle juba enne tüdrukute Tallinnasse saabumist selge, et tulemas on meeldiv ja kogemusterohke nädal. Tüdrukud olid väga toredad ning mina leidsin enda külalisega üsna ruttu ühise keele. Esimestel tundidel tundusid prantsuse keele kõnelemise võimekuse piiriks olevat Jean de la Fontaine’i valmid ning inglise keel tuli väga tihti appi võtta. Kuid arvestades fakti, et minu külalise inglise keel piirdus vaid viisakusfraasidega ning oma peres olen mina ainus prantsuse keelest arusaaja, kohanesin ruttu ning märkide keel tuli üha harvemini kasutusele võtta. Positiivseks üllatuseks oli see, et külaline ei kohkunud tagasi mitte ühegi eesti toidu ees ning sõi esimesel õhtul kolm taldrikutäit kartulisalatit. Igapäevaseks toidupooliseks kujunesid kohukesed, must leib ja hapukurk. Käisime 85-kraadises saunas, mis vist bretoonidele väga ei meeldinud, sest sealt põgeneti üsna ruttu. Aga mis on Eesti ilma traditsioonilise saunata?
Tallinnas viibimise ajal külastasid tüdrukud Kadriorgu ja Piritat, käisid vanalinnas pikal ekskursioonil, kohtusid Prantsusmaa suursaadikuga ning tantsisid iga päev mitu tundi. Prantslased esinesid neljapäeval Lütseumis ning laupäeval Koolitantsu esimesel kontserdil. Publik võttis kauged külalised hästi vastu ning tundus, et ka neile endale meeldisid Eesti gruppide tantsud.
Koos veedetud 7 päeva said läbi liigagi ruttu ning pühapäeva varahommikul olime juba Tallinna Lennujaamas hüvasti jätmas. Nii prantslased kui eestlased valasid pisaraid ning jäid kallistades lootma, et saame kunagi üksteist taas näha. Liiguvad jutud, et Bretoonimaal toimub suviti üks rahvusvaheline folkloorifestival. Elame, näeme…
Liisa Maria Kuuskmaa IX A
0 kommentaari:
Postita kommentaar