Oooh l'Amour! - partie quatre

Oh inimesed, hingake rahus, järgneb viimane osa armuloost, mille olemasolu enamik kindlasti sooviks eitada. Ometi tuleb kõik alustatu lõpule viia, seega nautige seda kõrgema taseme absurdsust!


>>Lugedes seda teksti jätke meelde, et tegu ei ole päriselt aset leidnud sündmustega, vaid meelelahutuslikul eesmärgil kirjutatud ilukirjanduslikult töödeldud taustalooga näidendile, mis toimus Tallinna Prantsuse Lütseumis valentinipäeval aastal 2012 vahetundide ajal. Teksti eesmärk ei ole kedagi provotseerida, vaid pilada lõbu nimel seebioopereid. Tekstis mainitud tegelasi reaalsuses ei eksisteeri, kuigi näitlejatööd viisid läbi samanimelised inimesed. 
PS. Ei pruugi sobida lastele, kelle vanemad ei taha, et nende laps puutuks kokku üledramatiseeritud romantikaga!<< 


______________________________________________________________________
Rõngas kui lõputuse sümbol
  Möödusid mõned kuud, ettevalmistused pulmadeks olid tehtud ning üritus ise oli vaid kahe päeva kaugusel. Suurele piduballile olid kutsutud kõik, kes vähegi tundsid noorpaari, seal hulgas ehtemeister, vana proua bussist, keda selle loo jooksul pole mainitud, Michelle' sõbrannad Eestist ja paljud teised. Nagu öeldud, oli kavas pidada võimas ball Concorde' väljaku lähedal asuvas palees. Pulm oli kogu õhtust vaid väike osake, sest peale tseremoonia ja balli oli ette nähtud ka kontsert, kus esitatakse parimaid palu prantsuse, itaalia ja eesti muusikaajaloost. Kust kõige selle jaoks raha võtta? Hea küsimus. Sai mainitud, et Patricku emapoolsed vanavanemad on Dijonis sinepikasvatajad, kuid mainimata jäi, et isapoolne vanaisa on Chaloni krahv, kelle tiitli Patrick kunagi pärima peaks. Igatahes maksis rikas vanamees kõige eest nimetades selle pulmakingiks. Sellepärast ei tasugi imestada, kui juhuslike eesti neidude hulgas võis näha jalutamas liialdatult viisaka hoiakuga aadlikest romantikuid.

   Kauaoodatud õhtu oli kätte jõudnud ning õhus oli tunda ärevust. Kusjuures seda ei õhkunud isegi nii väga noortest abiellujatest, kui rahvamassist, mis oli kohale ilmunud. Võis näha veel viimaseid ümberpaigutusi ja teenreid ringi jooksmas ning pahandamas kärsitute näljaste peale, kes üritasid rajada teed söögilaudadeni. Järsku avanes uks ning sisenes uhkesse heledasse kolmeosalisse ülikonda riietatud Patrick, naeratus näol ja temast õhkumas puhas rõõm ja rahulolu. Ta sammus enesekindlalt preester Emilio suunas, kes pidi pulmatseremoonia läbi viima. Mehed kätlesid ning vaimulik küsis naeratades: "Oled sa oma naisevalikus päris kindel? Siin saalis on nii mõnigi teine su järele 
janunemas, kui ma ei eksi...." 
"Võta rahulikult, Isa, mind pole võimalik kallutada enam. Ja tegelikult peegeldub nende näos vaid kadedus - ma ei imestaks kui kõik siinsed inimesed, nii naised kui mehed, ihaldaksid minu tulevast abikaasat." Preestri ilme muutus hetkel tõsiseks sellest väheke ebasobivast kommentaarist, kuid pidi siiski naeratusele järele andma, sest nooruki jutus võis iva sees olla.

   Siis hakkas kõlama Wagneri "Pulmamarss", rahvas vaikis ning teenrid avasid krigiseva ukse. Michelle astus isa käevangus saali ning inimeste seast kõlas imetlusohe. Just nagu noorte esimesel kohtumisel, tundis Patrick, kuidas ta põlvist nõrgaks jääb selle ilu ees - tüdruk oli riietatud lihtsasse valgesse kleiti, mis oli kuldsete motiividega kaetud ning jättis ülimalt uhke mulje. Omaette fenomen oli loor, mis kattis neiu näo vaid alahuule piirini ning mida hoidis ülevalt kinni kuldne lill, mis mehele tundmatuks jäi. Patrick kuulis kõrvalt vaikset küsimust: "Kas ta kannab korsetti?" ning nüüd oli tema kord üllatunult preestri poole vaadata ning naeratada.
  Michelle jõudis kohapeal ehitatud altarini ning isa andis suudluse saatel tütre tulevasele väimehele üle ning avaldas siirast rõõmu eelseisva ühinemise üle. Nooruk võttis oma armastatu käe ning teda läbis värin, millega kadus ka kogu enesekindlus. Eal polnud ta niimoodi pabistanud ning nähtavasti oli ta jäänudki pisut värisema, sest Michelle pigistas tugevalt Patricku kätt, et too rahuneks. 
   Muusika lakkas ning saabus preestri esinemise aeg. ----Siinkohal kirjutan teile välja hoopiski reaalselt "pulmatseremoonia" läbiviija Emil Orubi teksti, mis erineb mõnevõrra sellest, mida itaallane Emilio võis pidada, kuid käib kah väga hästi. ----
"Tere, kallid siinviibijad! Oleme täna kogunenud Jumala palge ette selleks, et tunnistada meie ees seisva kahe noore püha sidet. Püha side on eriline side, mis seob teineteist terveks eluks. Paari palvel teeme lühidalt: Kas teie, Patrick ja Michelle, olete nõus andma püha vannet? "
"Jah" vastas Michelle enesekindlalt naeratades.
"Ehm.. tähendab ei..." pobises Patrick uidates mõtetega kusagil kaugel. Tüdruku müksamine tõi ta tagasi maa peale, mispeale mees end ruttu parandas: 
"Pfft, jaa loomulikult! Oh issand.. vabandust"
"Niisiis," jätkas Emil, "Kas sina, ilus, stiilne ja üdini positiivne Michelle, oled nõus võtma oma kallimaks kauni Patricku nii heas kui halvas kuni surm teid lahutab?"
"Jaa" kinnitas neiu.
"Ja kas sina, nägus, pikk, ja romantiline Patrick, oled nõus võtma oma kallimaks hurmava Michelle' nii heas kui halvas kuni surm teid lahutab?"
"Ilmselgelt jaa" hõiskas mees seekord enesekindlalt.
"Väga hea.. te võite nüüd teineteist.... kallistada!" Järgnes ülimalt armastuslik kallistus, millele Emil lisas: "Sellega on meie püha side sõlmitud. Isa, Poja ja Pühavaimu nimel, Aamen!" -----Jätkan ilukirjandusliku tõlgendusega----
   Sõrmused olid vahetatud, preester Emilio andis Jumala nimel loa pruuti suudelda ning rahva hõisete ja aplausi saatel suudles pariislane neiut.
   Järgnes pidulik söömaaeg ning lõpuks olid ka kõige näljasemad tõeliselt õnnelikud, sest sööki jagus kõigile ning võis veel juurdegi saada, kuid ei tasunud liialdada, sest kohe pärast sööki tuli ball. Alustati imelise avavalsiga, tantsiti mitmeid tuntumaid tantse ning lõpetati aeglase lõpuvalsiga. Inimesed paluti taas lauda, et nautida magustoitu seniks, kuni seati valmis kontsertsaal, kus päev läks looja ning kuu tõusis. Kuna tegu polnud täiesti traditsioonilise pulmaga, ei lõppenud üritus noorpaari ärasõiduga, vaid jäeti hüvasti külalistega, kes kodudesse naasid ning paari tiriti viimast korda lahku, et magada erimajades. Patrick uinus isakodus kiiresti, kurnatud jumalikest emotsioonidest.

Mesinädalad pidid aset leidma kahe nädala pärast, kuid see pole tõesti adekvaatne lugemismaterjal noorematele, seega tuleb lugu siin lõpetada ning jätta ruumi vaimulennuks, mis lugejate mõtteis võib toimuda.


_________________________________________
LÕPUKS OMETI! Ma ootasin seda lõppu nii kaua! Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid mina leian, et vajadusel saaksin päris hea seebiooperiga hakkama. Muidugi tuleks lisada miljoneid kirjeldusi igast pisiasjast, kuid näiteks siin poleks te keegi viitsinud lugeda kirjeldusi kontsertsaalist ja balliruumist. Andestage mulle, kui olen rüvetanud meie auväärset kooli blogi sellise väga vähest esteetilist naudingut pakkuva kirjatööga, kuid see oli vajalik, et inimesed ei oleks liiga segaduses selle pärast, mis leidis aset 2012.aasta valentinipäeval Tallinna Prantsuse Lütseumis.
Patrick

Loe edasi...

Oooh l'Amour! - partie trois

Ma pean vabandama, et olen selle loo jätnud rippuma, kuid ajapuudus on piinanud, seega annate vast andeks!

>>Lugedes seda teksti jätke meelde, et tegu ei ole päriselt aset leidnud sündmustega, vaid meelelahutuslikul eesmärgil kirjutatud ilukirjanduslikult töödeldud taustalooga näidendile, mis toimus Tallinna Prantsuse Lütseumis valentinipäeval aastal 2012 vahetundide ajal. Teksti eesmärk ei ole kedagi provotseerida, vaid pilada lõbu nimel seebioopereid. Tekstis mainitud tegelasi reaalsuses ei eksisteeri, kuigi näitlejatööd viisid läbi samanimelised inimesed. 
PS. Ei pruugi sobida lastele, kelle vanemad ei taha, et nende laps puutuks kokku üledramatiseeritud romantikaga!<<
______________________________________
Ettepanek
"Ma tahan puhtast rubiinist sõrmust!" plahvatas Patrick oma ideega. "Maksku palju maksab, kuid ta peab olema ilus, suur ja ümar. Ei tohi jääda ühtki teravamat nurgakest sisse, sest meie armastus on ideaalne nagu parimini lihvitud ehiskivi! Rubiin olgu sügavalt punane nagu veri, mida valaksin jumalannaliku Michelle' eest. Mul pole kaua aega, ettepanek peab toimuma võimalikult ruttu..." Niimoodi jagas armunud nooruk ehtemeistrile õpetussõnu, panemata tähele väikest ebaviisakust, mis tema kõnes peegeldus. Taibanud vigu oma käitumises, sõnas ta siirad vabandused ja lahkus poest. Iga hetkega jõudis ta abielule lähemale.. See pisike avastus Patricku mõtlema, et mis juhtuks, kui ta armastatu ütleks ettepanekule "ei". Vaikselt hakkas mehe hinge kogunema hirm, talle tundus, et plaan ei lähe läbi. Tõenäoliselt oleks ta närvivapustuse saanud, tundliku inimesena nagu ta on, kui ta poleks otsustanud minna puhkusele kuniks valmib oodatud sõrmus.
  Mõeldud, tehtud. Patrick kohtus viimast korda Michelle'ga, lubas peagi naasta, ja siis sõitis maakodusse Dijoni lähistel. Maakodus elasid vanavanemad, kes ülla-ülla kasvatavad sinepitaimi ja teevad ise sinepit. Seal oli ilus ilm selle kahe nädala jooksul, mil mees seal puhkas. Lapsepõlvesõpradega koos viibimine oli lõbus, rahustav. Naasnud Pariisi, oli mehe enesekindlus taastatud, mistõttu ta naasis ehtemeistri juurde ja võttis temalt vastu valmis sõrmuse, mis vastas täpselt tellimusele. Hind oli üpris kohutav, kuid see oli seda väärt -  raha pärast muretsemiseks oli abiellununa ka aega.
   Patrick helistas Michelle'le kojunaasmise õhtul ja palus kokkusaamist esimesel võimalusel ning käskis kaasa võtta parima tuju.  Noored kohtusid kolm päeva hiljem Champs-Élyséel, kus oli aset leidnud nende esimene kohtumine. Patrick oli varem kohale jõudnud nagu alati ning pigistas taskus olevat sõrmusekarpi, väike närv piinamas. Äkki saabus Michelle.. Ta sammus vaikselt ja graatsiliselt, imelised hallitoonised silmad välkumas õhtuses valguses. Patrick polnud teda nii imelisena veel näinud.. Tavaliselt mees ei jälginud riideid, mida inimesed kandsid, aga sel õhtul märkas, et Michelle' kleit oli vormitud justkui Venusele endale, kuid sobis valatult tüdruku kehaga ning tõi esile tema nii hingelised kui füüsilised võlud. Taas pidi mees kramplikult sõrmusekarpi haarama, sest ta ei suutnud uskuda, et keegi selline võiks tõesti temale kuuluda. Ta oli ette valmistanud pika monoloogi, mida sõrmuse esitlemisel pidada, kuid nüüd oli see tekst tema peast pühitud. Pidi vähemaga hakkama saama...

Pilt on illustreeriv ja ei vasta absoluutselt reaalsusele.

   Automaatselt langes Patrick ühele põlvele, talle endale jäi üpris totakas mulje sellest, kuid süda oli selleks hetkeks keha üle kontrolli võtnud ning aju pidi abitult kaasa minema. Ei ole mõtet panna kirja neid sõnu, mida süda lausus, ajul on raskusi nende meenutamisega - niivõrd võimas oli peetud kõne. Kohalolijate väitel oli prantslane kaotanud aktsendi pärast teist lauset ning jätkanud puhtas eesti keeles.. Imeline? Ma arvan küll.
  Kui aju kontrolli tagasi sai, märkas Patrick esimese asjana, et tellitud muusikud olid vahepeal ilmunud ning Michelle vaatas šokeeritud näoga sõrmust. Tema suust kostis JAH, mis juhmistas noore pariislase. Küsinud kinnitust sellele, sai ta uue JAHi, millele järgnesid rahvamassi rõõmuhõisked, aplaus ning suudlemist provotseerivad hüüded, kuid jäi sedapuhku ära, sest noored olid nüüdseks sulgunud tihedasse embusse, mis mattis kõik ülejäänu.
  See oli tehtud... Patrick ja Michelle olid kihlatud. Enam paremaks minna ei saanud, sest nende armastus oli ideaalsuse tipus, järgnemas oli pulm.
______________________________


Oiii pagan, ma olen paha! Jagasin hoopis neljaks osaks, sest muidu läheks tänane postitus liiga pikaks. Neljas on igal juhul viimane.. 
Olge rahus,
Patrick

Loe edasi...

Väikse maja vastlapäev

Eile said väikse maja kolm klassi näha vastlapäeva puhul trallitavaid rahvatantsijaid, 

meie oma tantsurühma "Leesikad" suurte rühmast. Tantsisime alguses mõne tantsu, 

kuid hiljem mängisime ja tantsisime juba kõik koos. Kõige lihtsam oli esineda kõige 

pisematele (I B) nad tulid ilusti meluga kaasa ja tahtsid võimalikult palju kaasa teha. 

Ka suuremad ( II ja IV B ) olid vägagi avatud. Peaks mainima, et kõik väikese maja 

lütseumlased olid väga targad ja kui meie juhendaja Kristiina Kapper midagi laste 

käest küsis tõusis kätemeri... Naerust ja kilgetest ei jäänud küll puudust, meeleolu 

oli lõbus ja lustlik. Tundide vahepeal tundsid "Leesikad" end koduselt  vaadati ringi, 

külastati endisi õpetajaid ja kes veel suures majas ei ole suhtlesid klassikaaslaste 

ja tuttavatega. Ajaviitmiseks üritati ka klaverist kauneid helisid välja võluda.

Ursula Allvee, VII b

Loe edasi...

Moelennuk

Eile toimus Bekkeri sadamas kauaoodatud Moelennuk, kus Lütseum säras lausa kuue moeloojaga.  Lisaks gümnaasiumi kollektsioonidele oli esindatud ka põhikool Ann-Merit Toigeri esituses. Ning mitte ainult moeloomises pole Lütseum edukas - poodiumil võis näha nii Lütseumi praeguseid kui endisi õpilasi.

  Mis aga kõige parem- võidukollektsiooniks tuli Richardi ja Anastassia „89“, kus lisaks imeilusatele kostüümidele ja vaimukatele aksessuaaridele püüdis tähelepanu  ka Lütseumi tekkel ja nunnumeetri kiskusid lakke kaks äärmiselt armsat lapsmodelli. Lisaks nende kollektsioonile räägikisin paari sõnaga ka teiste kollektsioonidest- esimesena esines Frida Jõe oma valgete kleitide kollektsiooniga, mida oli vürtsitatud erinevate värviliste elementide ja pikkustega, seejärel astus lavale Ann Merit Toigeri kollektsioon "Nameless"  värviliste kleitide ja huvitavate sisselõigetega. Samuti nägime Anne Marie Zviriku kollektsiooni "Scapula", mis püüdis pilku seljatagant lahtiste kleitide ja punase-rohelise kombinitsiooniga. Ning viimaks nägime ka Anett Michelle Valdneri kollektsiooni, mille värvid olid valge-pruun-must ja mis püüdis minu pilku eriti oma äärmiselt huvitavate lõigetega (ja oli Patricku arvates kõige praktilisem kollektsioon tervelt ürituselt. )

 

Ann Merit Toigeri kollektsioon "Nameless"

Anne Marie Zviriku kollektsioon "Scapula"

Anett Michelle Valdneri kollektsioon "Égoïste"

Frida Jõe kollektsioon "Mimi"

Korraldusliku poole pealt ei saa maha salata viperusi- väiksemad probleemid olid tehnikaga, kuid kui juba üpris alguses tekkis elektrikatkestus, haihtus kogu soojus ja ülejäänud õhtu oli Bekkeri sadamas üpris külm. Kuid Lütseumlasi see ei heidutanud- vaadati kollektsioonid ära ja suheldi koolikaaslaste ja ka kooliväliste sõpradega. Ürituse ajal ringi käies jäi mulle küll mulje, et hoolimata külmast oli inimestel tore ja temperatuuri üle virisejatele ütleks ma, et järgmine kord pange lihtsalt soojemalt riidesse ja võtke termosega teed kaasa, kohe on palju parem J

Kokkuvõttes olid kollektsioonid äärmiselt andekad ja Lütseum äärmiselt tubli, saavutades esimese koha (!!) ja hoolimata külmast jäin mina küll üritusega rahule. J


Ingriin Rääk (VIII A)

Loe edasi...

Stiilinädal - Day 4

Täna võis koridorides näha erksamaid toone ja mitte ainult riietes, vaid ka kelmikates pilkudes. Kogunenud oli meie haridusepühamusse nii mustlasrahvaid kui ka üksikuid rändureid kõrberiikidest, kelle siia kaugele põhjamaale oli juhtinud nende vaimne juht, Araabia Patrick (üks hüüdnimi ka minu poolt :D) . Väsinud teeliste peamiseks puhke- ja kogunemispaigaks kujunes teine korrus, kus paar eksootilist neidu olid üles seadnud oma toitlustuslaua, mille ümber käis äge kauplemine. 

Soovib ju iga vaene rändur toita oma pere ja kuulda kullakõlinat ka enda taskus. Põnevat õhkkonda küllustasid veel kõlaritesse vangistatud mustlaspoeetide viisid, kuljusekõlin kaunitaride kõikvõimalike ehete küljest, maagiline aroom võõramaistest ürtidest ning kirev telk, mille asunik kõigile soovijatele tulevikusaladustest jutustas. Kahjuks ei võinud vahvad teekäijad jääda meile kauaks ja koolipäeva lõppedes pakiti oma vara vankritele ja kaamelitele ning jäeti hüvasti. Südames loodame, et ühel päeval näeme neid karavane taas silmapiiri ületamas.

Les costumes:

Martin Järva (X B)

Loe edasi...

Ülivõimas gigantomahhia on lõppenud!

Just nimelt, G5 Saalihoki turniir on lõppenud ja mina olen ilmselgelt liiga laisk, et sellest ise midagi kirjutada, nii et lugege Mari Ülivägev Kalma sõnu viimasest lahingust:


"Gigantide võitluse lõppvoor... Lütseumlased esinesid edukalt viimases mängus 15. veebruaril. Mäng pakkus närvikõdi nii esimesel kui ka teisel poolajal. Tüdrukute väravaskoori alustas Killu, seejärel suutsid vastased viigistada, kuid preili Kalma viis lütseumlased jällegist eduseisu. Teine poolaeg algas poistele väga edukalt ning mindi ette 4:2 . Lõpuminutitel tegid vastased aga kiire spurdi ning seis oli tagasi viigis. Ennekuulmatult kasutas vastasmeeskonna mängija ebaausaid võtteid, võttes palli kätte ning visates selle värava ette ning lüües siis värava. Kui mängida oli alla poole minuti, lõid noored lütseumihärrad võiduvärava ning lõppseis jäi 6:5 ning lütseumile kolmas koht. Igipõlises võitluses inglaste ja prantslaste vahel jäid selles lahingus võitjateks prantslased. Mainimata ei tohiks ka jätta fakti, et esikoha võitnud Reaalkooli võistkonnas oli endine lütseumlane härra Pungas, kes tegeleb saalihokiga juba aastaid ning samuti oli teise koha saavutanud GAGis profimängija. Edukalt esinesid kõik poisid, eriti jäi tüdrukutele silma Argo Selin enda väljavisetega, mille graatsia ning soorituse eest andsid kõik tüdrukud kümnest punktist kümme."

Seega esindati Lütseumit ses kokkupõrkes vägevalt ning panen ette ülendada ka meie oma mängijad  hokijumalateks!  Tänan ilusa mängu eest :)

-Patrick

Loe edasi...

Oooh l'Amour! - partie deux

Tere jälle! Siin on lubatud jätk valentinipäeva seebiooperile...(kui te pole esimest osa lugenud, siis Postituste all peaks ta vägagi olemas olema.

>>Lugedes seda teksti jätke meelde, et tegu ei ole päriselt aset leidnud sündmustega, vaid meelelahutuslikul eesmärgil kirjutatud ilukirjanduslikult töödeldud taustalooga näidendile, mis toimus Tallinna Prantsuse Lütseumis valentinipäeval aastal 2012 vahetundide ajal. Teksti eesmärk ei ole kedagi provotseerida, vaid pilada lõbu nimel seebioopereid. Tekstis mainitud tegelasi reaalsuses ei eksisteeri, kuigi näitlejatööd viisid läbi samanimelised inimesed. 
PS. Ei pruugi sobida lastele, kelle vanemad ei taha, et nende laps puutuks kokku üledramatiseeritud romantikaga!<< 

Vaen, valu, vaikus

  Toibunud esialgsest šokist, mida Patrickus tekitas Michelle'i äkitsene lahkumine ning seisnud tardunult mõnda aega samas kohas, otsustas pariislane naasta koju, et seal elu üle pisut järele mõelda - kodus on ju ometi märksa raskem nii häbiväärsetesse olukordadesse sattuda. Mõtlemine ei võtnud tal kaua aega, sest ilmselgelt oli vaja see tüli lõpetada. 

  Möödus nädal, mille kestel käis Patrick korduvalt kohviku juures, Champs-Élyséel ja muude huviobjektide läheduses, kus Michelle võis tema arust olla. Peaaegu oleks nooruk alla andnud, kuid kaheksandal otsingupäeval nägi ta neiut seismas tõsisena paduvihmas Täheväljakul. Veel viimane hingetõmme ja mees lähenes... "Michelle.." Tüdruk pööras pea ja näis otsekohe heldivat - seda võis eeldada põselt alla veerevast pisarast. Sõnu polnud siin olukorras vaja, pariislane langes põlvili niiskele asfaldile, haaras tüdruku käed, surus huuled neile, ja Michelle andestas - ka teda oli see nädalane isolatsioon piinanud. Vaid suured raskused suudavad veel rohkem lähendada nii armunud inimesi.

   Käsikäes kõndisid noored vaikides elamu juurde, kus preili korterit üüris. Ikka veel sõnatus olukorras surus tüdruk huuled täielikult poisiliku ilmega mehe põsele ja nad eraldusid. Kõik oli hästi.

Idüll

   Vaikus oli parandanud kõik haavad ning katnud need mitmekordse kaitsekihiga - mitte miski ei saanud enam noori armunuid lahutada. Iga vaba hetke pühendasid nad teineteisele, et nautida iga momenti elust, mis on inimestel nii ebakindel ja lühike. Sellises idüllis möödusid päevad, järgnesid kuud ning õnn vaid kasvas.

   Patricku meeled vallutasid põnevad mõtted.. tal ei olnud mingit kavatsust lasta Michelle'l tema elust kaduda, selline armastus oli talle vägagi meelepärane, seega milleks hävitada midagi nii ilusat? Päeval-ööl suutis pariislane mõelda vaid oma armsamale ning viimasel ajal lisandusid ka mõtted abielust. Eales varem polnud ta milleski nii kindel olnud, niisiis oli vaja teha mõned korraldused. 

   Nooruk arvestas kindla jah-iga, seega jooksis esimese asjana lähimasse kirikusse ja leidis parimas eas karuse Itaalia preestri Emilio. Mees oli vaimustunud palvest viia läbi pulmad, nõustus suisa tasuta tegema. Järgmiseks tuli leida parim keskkond ettepaneku tegemiseks - Patrick otsustas, et esimese kohtumise paik Champs-Élyséel oleks kõige õigem variant. Tuhninud natuke oma telefoniraamatutes, leidis pariislane ka muusikutest sõbrad üles ning palus neid mängima ettepaneku ajal.

   Teinud esialgsed korraldused, oli jäänud vaid sõrmuse ostmine. Enne Michelle'ga kohtumist oleks Patrick kindlasti mõelnud, et sõrmus on vaid nipsasjake ning loeb vaid põhimõte mitte ehte hind, kuid nüüd oli arvamusel, et mitte miski pole liiga kallis tema armsama nimel, mistõttu asus mees retkele - tuli leida parim juveliir linnas ja paluda temalt erikujundusega sõrmust. Taas pidi Patrick uurima oma märkmikku, et leida sõpru, kellel võib olla tuttavat ehtemeistrit. Saanud vajaliku info, tormas nooruk kohe väidetavalt parima meistri juurde ning nõudis temalt midagi, mida mees varem üritanud ei olnud....

_____________________________________

Ma olen nüüd väsinud, otsustasin teksti hoopis kolmeks jagada.

-Patrick

Loe edasi...

Oooh l'Amour!

Nonii, ilusat möödunud püha inimestele minu poolt. Loodan, et kõhud liigsest šokolaadist haiged pole. Igatahes minu ülesanne on vist jagada teiega seebiooperit, mis valentinipäeval aset leidis Lütseumis, seega lugege ja lugege korralikult. Võimalik, et ilustan ja täiendan tegelikkust, aga teen kõike üldise hüvangu nimel.


>>Lugedes seda teksti jätke meelde, et tegu ei ole päriselt aset leidnud sündmustega, vaid meelelahutuslikul eesmärgil kirjutatud ilukirjanduslikult töödeldud taustalooga näidendile, mis toimus Tallinna Prantsuse Lütseumis valentinipäeval aastal 2012 vahetundide ajal. Teksti eesmärk ei ole kedagi provotseerida, vaid pilada lõbu nimel seebioopereid. Tekstis mainitud tegelasi reaalsuses ei eksisteeri, kuigi näitlejatööd viisid läbi samanimelised inimesed.
PS. Ei pruugi sobida lastele, kelle vanemad ei taha, et nende laps puutuks kokku üledramatiseeritud romantikaga!<< 


Il était une fois deux jeunes gens et l'amour fleurissait!
Ehk siis elasid kord kaks noort inimest ja armastus õitses! 


   Oli tüüpiliselt ilus ilm - päike paitas pehmelt, linnud esitasid keerulisimaid aariaid, ja Pariis oli õnnes. Käimas oli iga-aastane Armufestival, mis meelitas nii noori kui vanu igast maailma otsast. 
   Juhuslikult oli ürituse keskmesse sattunud ka skeptiline klišeelik pariislane Patrick ning mõtles, et kui juba kord on vaevunud ilmuma, tuleb natuke lõbutseda. Astus vennike esimese leti äärde Champs-Élyséel  - seal pakuti teatavat armujooki. Ilmselgelt ei uskunud nooruk sellisesse pahna, kuid soovis olla helde nii et ikkagi maksis joogi eest mõeldes, et janu kustutamiseks ikka kõlbab.
   Samal ajal oli Pariisis aega veetmas ka kena erakordselt lokkisjuukseline neiu Eestist. Paraku vallutab Uudishimu ka kõige puhtamad hinged - juhtus see ka selle preiliga. Mingi imeline jõud tiris teda täpselt sama leti äärde ostma täpselt sama armujooki, mille ka loo meeskangelane kurgust alla kallas. Joonud ära maasikamaitselise pruuli, jätkas neiu festivali uurimist.


Esimene kohtumine
Samm. Teine samm. Veel mõned sammud... Pilgutõste. Välgutabamus - esimene silmapilk. Kelmikas pariislane ja veetlev kuldjuus olid kohtunud ning mõlema mõtteisse kerkis küsimus: Kes?? Möödus hetk ja noored rebisid end pilgust lahti, kõndisid teineteise poole ning möödusid sama targalt. Otsustati jätkata oma tegemistega, kuid Cupido ei lase sel ometi nii minna. Üheaegselt keerasid nad otsa ringi, Patrick pani jooksu neiu suunas - See ei SAANUD nii jääda. 
"Je ne peux vous quitter comme ça!" hüüdis pariislane paaniliselt. Tüdruk vaatas segaduses näoga otsa...
"Ah, vous ne parlez pas français!" taipas mees, "vous.. vous êtes Estonienne, sans doute!"
Neiu noogutuse peale köhatas Patrick hääle puhtaks ja rääkis võrdlemisi soravas, kuid tugevalt prantsuse aktsendist mõjutatud eesti keeles: "Ma ütlesin, ma ei saa teid jätta lihtsalt niimoodi." Milline õnn, et mees oli käinud eesti keele kursustel!
"Mis on teie nimi.. Mich.." -  "Michelle" "Ahhh, ongi Michelle, te olete niivõrd Michelle nägu!"
Kumbki ei suutnud pöörata pilku teise silmadelt, kuid aeg kiirustas tagant, seega mees hüüdis, et peab veel kohtuma Michelle'ga. Kohe tuli vastus, et võiks kohtuda lähedalolevas kohvikus kell 6, mispeale lasi mees tüdruku käesuudluse saatel minema. Patrick jäi tuima näoga seisma, armuingli nool südant läbistamas. Sama piinas ka tüdrukut.


Esimene kohting
Patrick väga punktuaalse mehena jõudis kohvikusse varem kohale ning muretses laua ning tellis veinid. Tal oli murdumas, süda tagus otsekui soovides end rinnust välja rebida. Õnneks jõudis ka Michelle kohale, rahustades ilmumisega temperamentse pariislase hinge.
"Te tulitegi! Oii, võtke istet, võtke istet!" Neiu naeratus mõjus piigina niigi valusale südamele. Selgus, et Patrick oli ka üdini viisakas, niisiis tõmbas tooli lauast eemale, et Michelle istuda saaks, kuid põrguteenrite soovil läks edasi kõik nässu. Patrick liigutas tooli nii, et tüdruk põrkus vastu lauda ja mõlemad veiniklaasid lendasid - järgnes klirin ja mees suri sisemiselt. 

"Mu kleit! Te rikkusite mu kleidi!" paanitses šokeeritud Michelle.


"See oli õnnetus, oi Issand, andestage mulle preili, ahh... KELNER! APPI!" ...
"Te rikkusite kõik ära! Ma lahkun kohe!" hüüdis peaaegu pisarais tüdruk.
"Oh eii, oodake palun! Ärge minge! Kas ma pean põlvili andestust paluma??" Saanud küsimuse peale vastuseks pahase noogutuse, heitis Patrick põlvili ning püüdis tühiste sõnadega veel päästa, mida päästa annab. 
Imekombel lubas neiu andestada jultunud härrale. Ometi ei saanud mees enam rahu, niivõrd löödud oli ta sellest ebaõnnestumisest.. ka kelnerid olid kõik kadunud, põrgupõhi paistis käes olevat. Surmavalu tundev pariislane üritas veel hädiselt lapikestega lauda puhastada, kuid lähenedes Michelle'le , et ka tema kleiti kuivatada, haaras tüdruk lapid, heitis need kivistunud noorukile näkku, tõusis ja lahkus. Üle mehe huulte libisesid viimase ohkega sõnad: "See ei jää meie viimaseks kohtinguks!"

____________________________________________________

Oh seda draamat, üheks õhtuks piisab nii paljust, ma loodan. Homme saab vast kaasa elada loo lõpule. Seniks pühkige pisarad ja varuge uut energiat, et jätku lugeda!


-Patrick

Loe edasi...

STIILINÄDAL - DAY 3

15. Veebruari stiilinädala teemaks oli see aasta proletariaat ehk lihtrahvas/töölised. Koridorides võis näha traksidesse, tunkedesse, kitlitesse, põlledesse pugenud rahvast. Paljudel oli kaasas ka mõni tööriist nn haamer, taignarull, hari, höövel. Õnnetusi õnneks eelnimetatud esemetega ei juhtunud ja koolist lahkudes oli vähemalt enamikel kolju terve.

Tähelepanu väärib kindlasti meie õppealajuhataja Anne Küüsmaa, kes oli endale sinise kitli selga pannud, räti pähe sidunud ja seejärel läinud klassidesse korrapidajate töid tegema. Meie klassis ei saadud algul arugi kellega tegu, enne kui nägu nähti. Hiljem istus proua minipuhveti laua taha  puhkama, nautides välja teenitud võileiba ning jooki.

Kindlasti kuulsite ka veidrat muutust tunnikella helinas. Asi võis olla selles, et tänase päeva puhul lülitati tunnikell hoopis välja ning tundidest ja vahetundidest andis teada meile trompetimänguga IXB klassi õpilane Joonas Praks, kellel oli juhtumisi täna ka sünnipäev. Tema esituses võis kuulda nii "Keiserlikku Marssi" Tähesõdade filmist kui ka internetilegendi Eepilist Saksi Kutti.

Klassides käisid ka toredad neiud viimseid Moelennuki pileteid ärimas.

Les costumes:

  

Saunalinadest turbanid pähe, sest homme läheb kuumaks. Teemaks rändrahvad.

Mauri  VIIIA 

Loe edasi...

STIILINÄDAL - DAY 2

Toredat valentinipäeva/sõbrapäeva/teisipäeva lõppu. Täna võis terve koolimaja peal näha noormehi ja tütarlapsi romantiliselt riietatuna. Kõik kes said oma klassist kasvõi paari sammu kaugusele minna nägi iga nurga taga noori teineteisele silma tegemas ja nurrumas.                                                                                                               

Paljud kellel veel valentini ei olnud jooksid meeleheitlikult minipuhveti vahet. Ostes 30 sendi eest armujooke ja neid järjest meelepäraste inimeste jookidesse kallates. Vahvlitel küll erilised võlujõud puudusid, kuid need kadusid ka nagu lumehelbed kuumal kerisel.

Kel silmad peas nägid ka kindlasti itsitavaid noori kirjakasti väikeseid paberilipikuid istutamas. Enamasti sisaldasid need küll vaid tüngasid, kuid oli ka tõelisi armastuse avaldajaid. Päeva lõpus neil küll enam vahet teha ei õnnestunud.

Seda lugu saate lugeda homsest Patricku iseseisvast postitusest.

Les costumes:

Homme teemaks proletariaat niiet, kes ilma põlle ja/või traksideta kooli ilmub on küll

PEAST

PÕRUNUD

Mauri Liiv VIII A

Loe edasi...

Stiilinädal - Day 1

Esimeseks stiilinädala stiiliks oli Eesti etno. Rõivastunuid küll liiga palju ei olnud, kuid see-eest võis vahetundides koridorides kuulda rahvapärast muusikat ning näha meie kooli oma rahvatantsurühma "Leesikad" tantsijaid. 

Kuna tantsisin ka ise, on mul õigus öelda, et väga lõbus on oma sõpradele ja tuttavatele esineda :)

Vahetundidel oli 2. korrusele asustatud minipuhvetist osta ka etno toitu. Sinna hulka kuulusid kiluvõileivad, kaeraküpsised, kama. Juua oli ka. Kiluvõileibu jäi küll millegipärast üle, kuna pärast tunde jagati neid tasuta laiali.

Les costumes:

                                            

                                           

Homme on teemaks romantiline Pariis, nii et hommikul markeriga vuntsid ette ja kooli!

Mauri VIIIA

Loe edasi...

STIILINÄDAL

Esmaspäeval algav stiilinädal on sellel aastal hoopis uuel tasemel. See ei koosne ainult riietusest, vaid ka toidust, muusikast ja õhkkonnast.

Esmaspäeval, kui stiiliks on etno, on müügil kiluvõileivad, kaeraküpsised ja kama. Koridorides keerlevad rahvatantsijad ja kogu päeva vältel mängib meeleolumuusika.

Teisipäeval rabab lütseumlased jalust romantika. Kooli on oodatud kelmikad meremehed ja pariislannad. Iga-aastase amorposti on asendanud vahvlipost. "Valentinile vahvel" lett II korrusel pakub võimalust saata anonüümselt või mitte, kaardiga või ilma, sõbrale/kallimale vahvel, mis toimetatakse saajale.

Kolmapäeval vallutavad kooli põllumehed, ehitajad, lüpsjad ja helepäised lapsed - on proletariaadipäev. Müügil on muffinid, mis omakorda toetavad reedest Moelennukit.

Neljapäeva, rändrahvaste päeva suurim atraktsioon tundub olevat ennustaja, kelle telk ootab uudishimulikke 0 korruse hämaruses. Meeleolule aitab kaasa elav mustlasmuusika, halvaa ja iiris.

Iga päev liiguvad koolis ringi fotograafid, kes üritavad iga huvitavat kostüümi kaadrisse püüda, aga pildistada saab ka iga päev 3.vahetunni ajal II korruse fuajees.

Võitjaid on stiilinädalal 5: auhinna saab iga päeva parim kostüüm ja lõpuks kogu nädala jooksul enim väljapaistnud õpilane. Poole häältest moodutab igaõhtune facebooki hääletus Les Nouvelles'i lehel ja teise poole žürii. Võitjad kuulutatakse välja ja autasustatakse reedel 6.vahetunni ajal II korruse fuajees.

Inspiratsiooni kostüümiideedeks saab samuti ammutada Les Nouvelles'i lehelt.

Loe edasi...

Kolmas lahing ja kadunud sõjard

Reaal: 6 punkti
GAG: 4 punkti
TPL: 1 punkt
TIK: 1 punkt
XXI. : 2 punkti

Sellised on saatuslikud numbrid, mis iseloomustavad meie praegust olukorda sõjatandril.

Täna toimus järjekordne lahing - võideldi XXI Kooli vastu. Üldseis näitas 3:3. (Poisid tõid võidu 3:1, tüdrukud jäid alla tulemusega 0:2)

Lahing oli võimas, kuid oleme jäänud ilma Mari Kalmast, kes tänasel mängul ei osalenud - teda asendas Killu Leet.

Praeguse seisuga on suur šanss lõpetada selles sõjas kolmandal kohal - tingimusel, et GAG võidab XXI ja meie võidame järgmisel kolmapäeval aset leidva viimse lahingu Inglise Kolledži vastu.

Tänane gigantomahhia on veel sellepärast mainimisväärne, et eilse mängu suur kangelane Hannes Käsper, sõdur, oli vastamisi oma onupoja Rauno Käsperiga, kes kaitses kantsiväravat. Pingeline sugulastevaheline asjaajamine.

Igatahes on tulemused sellised nagu on ning loodame, et ka Mari Kalma naaseb veel meie ridadesse, et viimane kokkupõrge oleks võidukas!

Hoidkem üheskoos pöialt ning koondagem kogu mentaalne energia aitamaks omakseid, et saavutada medalikoht!

Kena õhtujätku,

-Patrick

Loe edasi...

Realism

G5 õpilasvahetuse raamis sattusin täna reaalkooli.
Mulje esimesest tunnist (füüsikast) oli lausa naerma panev - õpilaste hilinemine ei paistnud õpetajat karvavõrdki häirivat ja samuti ei paistnud õpetaja ka õpilasi häirivat. Kulutati ülesannetekogusid ja korrati kontrolltööks (minu ees istuvad poisid aga õppisid hoopiski vene keele tunniks).
Suundsin keemia klassi, kus kuulsin sealselt keemikult palju huvitavat meie oma Oopkauba kohta. Kõigepealt küsiti, kas Oopkaubal on veel see haamer alles, millega ta õpilasi viskab. Mina polnud sellist asja küll kunagi näinud, õpetaja täpsustas et see haamer oli vist puust.
Keemia klassis jäid mulle esimest korda silma lahedad tahvlid - tahvel oli horisontaalselt välja venitatud ja üldse mitte väga pikk, seda sai tõsta üles ja alla. Nii mahtus tahvlile kõik ära ja keegi ei pidanud kirjutades kordagi kükitama või tooli peal seisma nagu lütseumis mõnikord ette tuleb.
Liikusin sõbralike kümnendike juhtimisel mööda kitsast ülerahvastatud kõrvaltreppi neljandale korrusele ajaloo klassi. Siis hakkas mulle tunduma , nagu oleks kogu kool teemapark - iga klass kujundatud vastavalt funktsioonile. Kuna klass asus kõige ülemisel korrusel, kaunistas seda kaldlagi ja katuseaknad, lisaks olid seintel mitmesugused kaardid Euroopast erinevatel ajajärkudel ja terve tahvel kooliajalooga, mis oli mahutatud umbes kaheksale paberilehele. Juba esimese kümne minuti jooksul olid mul selged kõik reaalkooli direktorid, õpilaste osalus vabadussõjas, kooliajalehe teke ja palju muud.
Vene keel oli arvatavasti kõige nõrgem tund, mis on ka arusaadav, sest oleme meie ju seda õppinud kolm aastat kauem kui teiste koolide õpilased. Õpetaja oli aga väga tore, tuli kohe minu ja klassiõega suhtlema, kiitis ja innustas õpilasi, parandas aktiivselt vigu jne.
Matemaatika tund tundus alguses pääsemisena - võeti läbi sama teemat, mida meiegi võtame. Ainult klass kõrgemal tasemel, mis tähendab, et äratundmisrõõm oli üürike, ühtegi ülesannet meil lahendada siiski ei õnnestunud.
Üldmulje reaalist kui koolist jäi väga hea, leidsin niivõrd palju asju, millest me võiksime õppida ja mille põhjal oma kooli täiustada. Aga isegi kõiki neid muljeid ja toredaid kogemusi meenutades olen järjest kindlam, et kuulun just lütseumisse.

Loe edasi...

Hokimängijate gigantomahhia

Iseasi, kas see pealkiri end ka õigustab...
ehk Tere õhtust!


Kõik on loodetavasti teadlikud, et täna leidis GAG'is aset järjekordne G5 saalihoki turniir. Meie kooli võistkond seisis esmalt vastamisi Gustav Adolfi titaanidega ning seejärel Reaalkooli   võimsate hokikuningatega. 


Meie kooli esindasid julgeimast julgemad ning karta oli, et ega nad sealt päris tervetena ei naase. Ometi ei kaotanud me ühtki esindajat, kuid jäime alla selles ebavõrdses võitluses. Meie vaprad võitlejad saavutasid GAGi vastu tulemuse 6:1 (Kalma värav) ning 6:2 Reaali vastu (Käsperi ja Reinvarsi väravad).

Võimekas Siim astumas üksi vastu GAGi kollidele.

Leian, et tarvitseks ära mainida, et ainsa poiste värava lõi kangelane Käsper, kes haaras vastaste värava juures palli endiselt lütseumlaselt, härra Pungaselt, kes kuulub Eesti noortekoondisesse, ning lõi ilusa värava!


Pärast mängu sain paar sõna vahetada ka surmväsinud härra Käsperiga ning preili Ingeriga. Esitasin ühe küsimuse:



Kangelane Käsper, millised emotsioonid valdasid teid pärast sellist karmi võitlust?


"Arvan, et pole õigustatud kutsuda mind kangelaseks, kuna tiim mängis ühtse tervikuna, mis sellest, et üsna halvasti. Me pingutasime normi piires ja mingi hetk hakkas mängupilt paranema. Arvestades et kaotasime mitmeid staare sisaldavale Reaalkooli võistkonnale niivõrd vähesega on isegi hea näitaja."

Preili Inger, kuidas end tunnete pärast sellist jõhkrat võitlust tõeliste hokimängijate vastu?

"Arvestades sellega, et meie meeskond koosnes algajatest saalihokimängijatest ja täna oli esimene mäng sellises koosseisus, siis läks meil omaarust võrdlemisi hästi. Olukorra tegid keerulisemaks Reaali tüdrukud ja kohtunik, kes oli vastasmeeskonna koolist."

Panen ette püstitada ausammas meie isiklikele hokijumalatele - Martin Voog, Jürgen Tiisler, Mari Kalma, Chris-Marie Traks, Inger Põder, Elo Maria Pauman, Lisette Reinvars, Hannes Käsper, Argo Selin ning Siim Artur Juht.

Minu arust olite võimsad, kuid arenguruumi on alati - tooge järgmisel korral ikka võit koju, me kõik usume teisse - võisite kaotada lahingu, kuid võidate sõja!

Meeldivat olemist,

-Patrick 

Loe edasi...

Lahtise uste päevad - täiendatud.

Õhtust!


Õppealajuhataja palvel jagan teadet nende õpilastega, kes ei ole Lütseumist, kuid soovivad meie kooliga lähemalt tutvuda.


20.–23. veebruarini toimuvad Tallinna Prantsuse Lütseumis lahtiste uste päevad teiste koolide IX klasside õpilastele. Soovijatel on võimalus osaleda lütseumi õppetundides ning kohtuda õpilasesindusega.
Info ja eelregistreerimine (tingimata vajalik) hiljemalt neljapäevaks, 16. veebruariks õppealajuhataja Anne Küüsmaa meiliaadressil  anne_kyy@hotmail.com .


Iga osaleja saab soovi korral tõendi.




Lisaks uurisin läbi eelmise aasta üritusel osalejate arvamuslehed ning usun, et väike kokkuvõte neist kuluks ära.


Kui meeldiv oli Sinu külalisõpilase kogemus (kümne palli süsteemis)? - 8,9 oli keskmine 24 õpilase peale. 
Põhimõtteliselt kõik kirjutasid, et meil on äärmiselt huvitavad, rõõmsad, targad ja abivalmid õpilased, kompetentsed, toredad ja abivalmid õpetajad ning teised koolitöötajad. 
Külalisõpilastele meeldis, et meil oli tundide ajal vaikus, kõik oli mõistetav, keeletase õpilastel oli üllatavalt kõrge ning iseloomult olevat kah kõik toredad olnud. Pisut kurdeti ka - mõni väitis, et õpilasesindust oli liiga vähe näha, mõni teine see-eest sai õpilasesindusega väga hästi hakkama. Oli õpilasi, kelle jaoks oli koolimaja liiga jahe ning mõnda häiris ebaselge söögiaeg. 


Õpilastelt küsiti ka nõu, mida võiks järgmistel kordadel paremini teha ning esinesid kaks tüüpvastust - ühtede arust ei ole vaja midagi muuta, kõik oli super, kuid mõned sooviksid enne tunde kooli ja kooliperega paremini tutvuda ning õpilasesinduselt rohkem abi saada.


Isiklikult rõõmustasin väga, kui nägin vastuseid küsimusele: Kas ja mille poolest erineb Sinu arvamus nüüd võrreldes eilsega TPL'st? 
Võib öelda, et põhimõtteliselt kõik arvasid, et meie koolis on eriti range distsipliin - võrreldi isegi sõjaväega - ja et õpetajad on kohutavalt ranged. Fakt on see, et viimne kui üks sai meie koolist nüüd täiesti vastupidise pildi ning nad mõistavad nüüd, et ka meie oleme inimesed mitte Põhja-Korealiku diktatuuri orjad.


__________________________
Oli tore lugeda nii palju head meie koolist ning loodan, et need vähesed õnnelikud, kes sattusid meie kooli avatud uste päevale, jagavad oma sõpradega oma muljet, et kõik saaksid meie kooli osas valgustatuks!


Meeldivat õhtujätku,
-Patrick.

Loe edasi...