Nonii, ilusat möödunud püha inimestele minu poolt. Loodan, et kõhud liigsest šokolaadist haiged pole. Igatahes minu ülesanne on vist jagada teiega seebiooperit, mis valentinipäeval aset leidis Lütseumis, seega lugege ja lugege korralikult. Võimalik, et ilustan ja täiendan tegelikkust, aga teen kõike üldise hüvangu nimel.
>>Lugedes seda teksti jätke meelde, et tegu ei ole päriselt aset leidnud sündmustega, vaid meelelahutuslikul eesmärgil kirjutatud ilukirjanduslikult töödeldud taustalooga näidendile, mis toimus Tallinna Prantsuse Lütseumis valentinipäeval aastal 2012 vahetundide ajal. Teksti eesmärk ei ole kedagi provotseerida, vaid pilada lõbu nimel seebioopereid. Tekstis mainitud tegelasi reaalsuses ei eksisteeri, kuigi näitlejatööd viisid läbi samanimelised inimesed.
PS. Ei pruugi sobida lastele, kelle vanemad ei taha, et nende laps puutuks kokku üledramatiseeritud romantikaga!<<
Il était une fois deux jeunes gens et l'amour fleurissait!
Ehk siis elasid kord kaks noort inimest ja armastus õitses!
Oli tüüpiliselt ilus ilm - päike paitas pehmelt, linnud esitasid keerulisimaid aariaid, ja Pariis oli õnnes. Käimas oli iga-aastane Armufestival, mis meelitas nii noori kui vanu igast maailma otsast.
Juhuslikult oli ürituse keskmesse sattunud ka skeptiline klišeelik pariislane Patrick ning mõtles, et kui juba kord on vaevunud ilmuma, tuleb natuke lõbutseda. Astus vennike esimese leti äärde Champs-Élyséel - seal pakuti teatavat armujooki. Ilmselgelt ei uskunud nooruk sellisesse pahna, kuid soovis olla helde nii et ikkagi maksis joogi eest mõeldes, et janu kustutamiseks ikka kõlbab.
Samal ajal oli Pariisis aega veetmas ka kena erakordselt lokkisjuukseline neiu Eestist. Paraku vallutab Uudishimu ka kõige puhtamad hinged - juhtus see ka selle preiliga. Mingi imeline jõud tiris teda täpselt sama leti äärde ostma täpselt sama armujooki, mille ka loo meeskangelane kurgust alla kallas. Joonud ära maasikamaitselise pruuli, jätkas neiu festivali uurimist.
Esimene kohtumine
Samm. Teine samm. Veel mõned sammud... Pilgutõste. Välgutabamus - esimene silmapilk. Kelmikas pariislane ja veetlev kuldjuus olid kohtunud ning mõlema mõtteisse kerkis küsimus: Kes?? Möödus hetk ja noored rebisid end pilgust lahti, kõndisid teineteise poole ning möödusid sama targalt. Otsustati jätkata oma tegemistega, kuid Cupido ei lase sel ometi nii minna. Üheaegselt keerasid nad otsa ringi, Patrick pani jooksu neiu suunas - See ei SAANUD nii jääda.
"Je ne peux vous quitter comme ça!" hüüdis pariislane paaniliselt. Tüdruk vaatas segaduses näoga otsa...
"Ah, vous ne parlez pas français!" taipas mees, "vous.. vous êtes Estonienne, sans doute!"
Neiu noogutuse peale köhatas Patrick hääle puhtaks ja rääkis võrdlemisi soravas, kuid tugevalt prantsuse aktsendist mõjutatud eesti keeles: "Ma ütlesin, ma ei saa teid jätta lihtsalt niimoodi." Milline õnn, et mees oli käinud eesti keele kursustel!
"Mis on teie nimi.. Mich.." - "Michelle" "Ahhh, ongi Michelle, te olete niivõrd Michelle nägu!"
Kumbki ei suutnud pöörata pilku teise silmadelt, kuid aeg kiirustas tagant, seega mees hüüdis, et peab veel kohtuma Michelle'ga. Kohe tuli vastus, et võiks kohtuda lähedalolevas kohvikus kell 6, mispeale lasi mees tüdruku käesuudluse saatel minema. Patrick jäi tuima näoga seisma, armuingli nool südant läbistamas. Sama piinas ka tüdrukut.
Esimene kohting
Patrick väga punktuaalse mehena jõudis kohvikusse varem kohale ning muretses laua ning tellis veinid. Tal oli murdumas, süda tagus otsekui soovides end rinnust välja rebida. Õnneks jõudis ka Michelle kohale, rahustades ilmumisega temperamentse pariislase hinge.
"Te tulitegi! Oii, võtke istet, võtke istet!" Neiu naeratus mõjus piigina niigi valusale südamele. Selgus, et Patrick oli ka üdini viisakas, niisiis tõmbas tooli lauast eemale, et Michelle istuda saaks, kuid põrguteenrite soovil läks edasi kõik nässu. Patrick liigutas tooli nii, et tüdruk põrkus vastu lauda ja mõlemad veiniklaasid lendasid - järgnes klirin ja mees suri sisemiselt.
"See oli õnnetus, oi Issand, andestage mulle preili, ahh... KELNER! APPI!" ...
"Te rikkusite kõik ära! Ma lahkun kohe!" hüüdis peaaegu pisarais tüdruk.
"Oh eii, oodake palun! Ärge minge! Kas ma pean põlvili andestust paluma??" Saanud küsimuse peale vastuseks pahase noogutuse, heitis Patrick põlvili ning püüdis tühiste sõnadega veel päästa, mida päästa annab.
Imekombel lubas neiu andestada jultunud härrale. Ometi ei saanud mees enam rahu, niivõrd löödud oli ta sellest ebaõnnestumisest.. ka kelnerid olid kõik kadunud, põrgupõhi paistis käes olevat. Surmavalu tundev pariislane üritas veel hädiselt lapikestega lauda puhastada, kuid lähenedes Michelle'le , et ka tema kleiti kuivatada, haaras tüdruk lapid, heitis need kivistunud noorukile näkku, tõusis ja lahkus. Üle mehe huulte libisesid viimase ohkega sõnad: "See ei jää meie viimaseks kohtinguks!"
____________________________________________________
Oh seda draamat, üheks õhtuks piisab nii paljust, ma loodan. Homme saab vast kaasa elada loo lõpule. Seniks pühkige pisarad ja varuge uut energiat, et jätku lugeda!
-Patrick
1 kommentaari:
Ma olen uhke su üle armas.
Postita kommentaar