Gräff - vanad müürid murtud ja räämas seinad kaetud!

Meie kooli kõige esimese õpilasfirma Gräff tegevusaasta hakkab lõpusirgele jõudma ning on aeg teha kokkuvõte meie saavutustest. Tulevaste boheemlastest ärihaidena oleme teinud palju-palju kunsti (võimalik lähemalt vaadata http://www.seinakunst.ee/tehtud-tood/ ), osalenud messidel, kus suutsime väga paljusid inimesi üllatada oma innovaatilise ideega, ning andnud ka ise suure panuse teistesse grafitiüritustesse. Meie kõiki tegemisi oli võimalik jälgida aastaringselt nii Facebookis kui ka ametlikul kodulehel.

Rajasime oma firma sellisele ühiskondlikule probleemile nagu nulltolerants grafiti vastu. Tegevusaasta alguses võtsime endale eesmärgiks murda vana kole müür linna ja tänavakunsti vahel. Meile öeldi, et see on võimatu. Nüüd on meil aga ette näidata tõestusmaterjal - oleme hakkama saanud võimatuga ning Tallinnas on olemas ajaloo esimene legaalne grafitisein. Kaks suurimat sündmust, millega jõudsime aasta jooksul end siduda, olid Supergraafika konkurss ning Street Art Jam.

„Supergraafika“

„Supergraafika" projekt kasvas välja Tallinna linna noortevolikogu poolt mitu aastat kestnud võitlusest linnavõimudega küsimuses, kas grafiti on ainult üks jube sodimine või leidub ka noori andekaid kunstnikke, kes suudaksid oma piltidega tuua linna lisaväärtust. Gräff ühines selle võitlusega juba eelmise aasta detsembris. Närvesöövate vaidluste ja usina lobitöö tulemusena saime viimaks linnalt loa legaalseks grafitiks. Konkurss oli esimene samm tõestamaks, et grafitiga on võimalik luua midagi lummavalt ilusat. Selle eesmärk oli tõsta Tallinna linnas grafiti staatust ning anda andekatele kunstnikele võimalus näidata legaalselt avalikus linnaruumis oma kunsti. Konkursile laekus nii kodumaalt kui ka Soomest ja Lätist üle 60 kavandi, mille hulgast valiti välja 10 parimat, kes pääsesid 5. oktoobril Lasnamäel, Laagna ja Rahu tee ristil paiknevale seinale oma tööd tegema. Kandidaatide hulgas oli nii algajaid kunstihuvilisi, professionaalseid grafitimeistreid kui ka graafilisi disainereid.

Laagna tee seina avamist saatis menu. Kohal olid peale kunstiarmastajate nii mõnedki linna tähtsad poliitikud, kes silmad punnis imestusest õhku ahmisid, kui teostelt valged katted langetati. Oma üritusega jõudsime isegi Postimehe esilehele. Meie õpilasfirma logo seisab tänumärgina uhkelt sellel samal seinal kunstiteostega kõrvuti. ÕF Gräffist aitasid projekti valmimisele kaasa Kea Kruuse, Pauliina Ranne ning kunstnik Martin Roosna.

Mõned suurepärased teosed:

„Street Art Jam“

Street Art Jam oli tänavakultuurifestivali JJ-Street Baltic Sessioni raames toimuv põnev kahepäevane tänavakunstifestival, mis propageeris tänavakunsti kui kunstiliiki ning suunas noori positiivsele ja vastutustundlikule eneseväljendusele. Just seetõttu otsustas Gräffi meeskond kaasa lüüa ürituse korraldamisel.

Festival koosnes kahest osast: esimesel päeval toimus Tallinna linnatänavate puhastamine meeskonna, osalejate ja vabatahtlikega, ning teisel päeval juba Telliskivi Loomelinnakus võistlus, kus kogenud tänavakunstnikud jagunesid meeskondadesse, et teha suurele seinale ühtse temaatika alusel tänavakunstitöid. Linnaelanikel oli võimalik jälgida kogu protsessi, kuidas tühi sein kattub huvitavate, oskuslike ja ilusate kunstitöödega. Paralleelselt võistlusega oli huvilistel võimalik ka ise eraldi lõuendil proovida kätt joonistamises. Samuti ei puudunud kohapealt ka muusikatelk oma Dj'ga, mis külma sügisilma päikest tõi.

Festivali eesmärgiks oli ühendada erinevatest rahvustest noori tänavakunstihuvilisi ning luua neile võimalusi omavahel kontaktide loomiseks ja ideede vahetamiseks, mis õnnestus väga hästi, sest peale Eesti oma tegijatele osalesid võistlusel kunstnikud Soomest, Lätist, Venemaalt ja Tšiilist.

Võistluseväliselt valmis F-hoone kõrvale Läti kunstniku KIWIE ja Venemaalt pärit Tad Crew ühistööna eepiline piece, mille sarnast Eestist on raske leida.

Gräffist olid Street Art Jami meeskonnas Risto Roosve, Erki Laansalu ja Kea Kruuse. Lisaks korraldusabile sai projekt tänu meile suure osa oma eelarvest.

Grafiti Jamil toimuvast on võimalik vaadata siit https://www.youtube.com/watch?v=gbvgEbrDFM0

Eestlase Jamali teos, kes on ühtlasi ka Grafiti Jami võitja!

 Soome EA Crew pälvis teise koha

Kolmanda koha saanud eestlase Neki töö

-Anett Michelle Valdner, (XII A)

Õpilasfirma Gräff teeb kõrgetasemelist kunsti kodu- ja kontoriseintele. Gräffi kuuluvad Risto Roosve, Anett Michelle Valdner, Erki Laansalu ja Kea Kruuse.Tellimine kodulehelt http://www.seinakunst.ee/.

Loe edasi...

Vaba lava 2013

15. novembril toimus järjekordselt lütseumlaste lemmiküritus­ – vaba lava.

Kella kuueks oli aula rahvast täis ja emotsioonid laes. Olles ise juba teisena oma esinemisega ühele poole saanud, võisin hiljem rahulikult ilma närveldamata ülejäänute etteasted ära vaadata. Kuulda sai nii traditsioonilisi osavõtjaid, kes iga kord aina sügavama mulje jätavad, kui ka uusi üllatajaid,  kelle annetest enne ei teadnud, sealhulgas mõned vaprad lapsed väikesest majast. Väikest pettumust tekitas küll see, et peale õpetajate kauboitantsu olid kõik esitused puhtalt muusikalised. 

Anette Mäletjärv (XA)

Õpetajad esinemas

Õpetajate esinemine SIIN

Vaheajal tungles palju rahvast „baari“ juures, kust võis osta küpsiseid ja mandariine. Teine vaatus möödus sama ladusalt kui esimene ning suurem osa publikust püsis viimse esinemiseni saalis. Publiku lemmikuteks said Elo Laura ja Bianca väiksest majast, mängiti taas Millimallikat ning soovijad jäid diskole, mis lõpetas ürituse.

Elo Laura Aaspõllu (IX A)

Elo esinemine SIIN

Kokkuvõttes mitte palju eelnevatest erinev Vaba lava, aga ikkagi meeldejääv ja mõnus. Meeleolu ja etteasted olid head, õhtujuhid muhedad ja üritus ise väga edukalt korraldatud.

Õhtujuhid Maris Nõlvak ja Kaarel Pogga

- Linda Nõmmik (VIII B)
Fotod: Triin Olde (XI A)
Videod: Mati Lepikson (IX B)

Loe edasi...

Õppeaasta Belgias

Oma 2012/2013 õppeaasta veetsin ma YFU õpilasvahetuse programmi raames Belgias, täpsemalt Brüsselis. 

Kogu see vahetusõpilaste pisik tuli meie perre tänu mu aasta varem Hollandis käinud kasuõele. Tema selle asja kätte võttis ja ära tegi. Sealt sai minu ema inspiratsiooni ja (pool ilma läbi rännanud nagu ta on) igatepidi maailma avastamist pooldades võttis tema eesmärgiks mind ka minema saata. Algul olin üsna skeptiline ning kahtleval seisukohal, aga aja möödudes sai see teema üha südamelähedasemaks ning pärast neid lugematuid istun-kella-kolmeni-loen-vahetusõpilaste-blogisid öid sai mulle ka selgeks, et see on just see, mida mina ka teha tahan.

Nii võtsingi 2012 oktoobris YFU kodulehe lahti ja valisin endale riigid ära. Minu ainuke kriteerium riigivalikul oli prantsuse keel ametliku riigikeelena. Muu nagu ei omanudki tähtsust. Muidugi oli, ma usun, et me kõik saame aru miks, mu esimene valik Prantsusmaa, aga uudise peale, et sinna enam kohti polnud, langetasin kiiresti uue otsuse, mis otsustas siis Belgia kasuks. Algul olin küll muidugi pettunud ja veidi skeptiline taas kord, aga tagantjärgi võin südamerahus öelda, et ei kahetse. Pigem võiks öelda, et ehk nii oligi parem...

Riigivalik tehtud, vajalikud paberid täidetud, YFU poolt ettevalmistatud kõikvõimalike infotundide, muljetamiste, koolituste ning laagritega, olingi lõpuks valmis minema vastu oma uuele elule välismaal. 21 august seadsin kella 3-4 paiku sammud lennujaama ühes oma kohvriga, kuhu olin sunnitud olnud 21kg sisse mahutama oma kõik eluks vajalikud asjad.

Lennujaama oli saatma tulnud palju-palju sõpru ja kuigi seal veel enne Eestimaalt lahkumist üks arusaamatus dokumentidega tekkis, siis peagi olin juba kahe teise Eesti tüdrukuga (Hanna-Grete Lütseumist ja Saara-Maria Miina Härma Gümnaasiumist) 2 tundi kestval lennul, mis pidi meid viima Belgiasse. Mäletan siiani nii selgelt, et kõigi kolme esimene mõte oli stiilis "kuhu me ennast nüüd mässinud oleme"... Paljutõotav algus.

Sellegipoolest sujus lennujaamas kõik väga ilusti ning peagi olingi teel oma uue päris Belgia perega oma uue Belgia kodu poole. Veidi piinlik oli, sest minu prantsuse keele oskus piirdus tollel päeval sõnadega "oui", "non", "merci" "peut-être" aga õnneks oli tegu väga mõistlike inimestega (nagu kõik YFU pered) ja koju jõudes söödeti mind kõike head-paremat täis ja suundusin pärast väsitavat päeva oma uue toa uude voodisse magama.

Sellest päevast peale algaski mu 10 kuud kestev Belgia elu. Kogu seda kogemust on praegu niivõrd raske kirja panna ning edasi anda. Perega sain ma otsekohe lähedaseks ning ka keeleoskus paranes märgatavalt iga päevaga. Peres olid mul imearmsad õde ja vend ning ema. Kooli läksin ma umbes 2 nädalat pärast Belgiasse jõudmist ning sealt sain ka oma esimesed sõbrad. Lisaks koolile käisin ka võrkpalli trennis (soovitan soojalt igale tulevasele vahetusõpilasele kooli kõrvalt uusi tegevusalasid proovida ning kindlasti trenniga tegeleda, sest lisakilod on NII kerged tulema!) ja sealt sain ka imearmsaid tuttavaid.

Kultuurishokki kui sellist minul kunagi ei eksisteerinudki. Mingit suurt kurbust ka hinge ei tulnud peaaegu mitte kunagi. Vahetevahel tuli küll muidugi selline hoog peale, kus istusin oma toas, kuulasin Ewert and The Two Dragons laule ja vaatasin Laulvat Revolutsiooni salaja teki all ja nutsin natukene vaikselt patja, aga sellest sain kohe kiiresti üle ja enamuse ajast hirmutas mind pigem mõte, et aeg käib liiga kiiresti ja Eestisse tagasipöördumise hetk läheneb nii kohutava kiirusega.

Üleüldiselt möödus minu aasta koolis käies, uusi inimesi tundma õppides, uusi toite avastades, keeleapsakaid tehes, oma hirmudest üle saades (sest muud võimalust polnud kui ise hakkama saada), Belgiat avastades, iga päev keeleoskuse paranemise üle rõõmustades, uusi sõnu ja väljendeid õppides, lugematuid häid hetki teiste vahetusõpilastega koos veetes, nendega head ja halba jagades, vahetusõega erinevaid asju ette võttes, pisarateni naerdes, unustamatuid mälestusi koos perega luues, tuhandeid pilte tehes, kõikvõimalike vaatamisväärsusi ning muuseumeid külastades, erinevatel kontsertidel käies, koolipidudel lõbutsedes, uskumatuid reise ette võttes, kohalike sõpradega aega veetes ning iga päev midagi uut õppides. Nagu juba mainitud sai, siis mulle langes osaks uskumatu õnn saada pere Brüsselisse, mis avas mulle ääretult palju uksi, sest on ju tegu Euroopa pealinnaga ja võimalusi oli seal lõpmatult palju! Kogu see vahetusõpilaseks olemise kogemus on midagi nii uskumatut ja asendamatut, et ma ei vahetaks seda MITTE millegi vastu oma elus ning ma ei suuda kuidagi inimesi enda ümber ära tänada sellise võimaluse eest. Vahetusaastal olles õppisin niivõrd palju maailma ja ühiskonna kohta enda ümber, iseenda ning erinevate kultuuride ja kommete kohta. Ma julgen väita, et olen kindlasti palju iseseisvam, tolerantsem ning avatum ja vaatan elule täiesti uue pilguga. Lisaks räägin tänaseks soravalt prantsuse keelt, mis ei saa mitte kahjuks tulla, otse ristivastupidi!

Lisaks vapustavale vahetusaastale olen endale saanud uue suurepärase perekonna kõigi YFU vahetusõpilaste ning vabatahtlike näol. Nende inimestega, kes minuga samal ajal Belgias olid, suhtlen ma siiani edasi ning juba praegu planeerime järgmiseks aastaks kokkusaamisi ning hoiame siiani pidevalt kontakti. Teiseks aga on mulle niivõrd südamelähedaseks saanud YFU Eesti vabatahtlikud, kes on kõik täpselt sama läbi teinud ja oskavad seetõttu sind alati aidata ja toetada. Räägitakse ju isegi näiteks vastupidisest kultuurishokist, mis tabab sind siis, kui kodumaa pinnale tagasi jõuad. Sellisel juhul on just need vabatahtlikud sinu parimad sõbrad ning alati sinu jaoks olemas. Lisaks kõigele on YFUs alati nii palju teha, et vabatahtlikega ei hakka kunagi igav ning ette võetakse nii palju asju, et kogemusi tuleb koguaeg aina juurde.

Üleüldiselt YFUst rääkides, siis tegu on mittetulundusühinguga, mis loodi 1951. aastal Ameerikas. Eesmärgiks oli näidata, et vaatamata sõdadele ei olnud Ameerika, Austria ja Saksamaa noored üksteise suhtes vaenulikud. Nõnda juhtuski, et juba samal aastal sõitsid 75 Saksamaa ja Austria noort Ameerikasse vahetusperedesse, veetmaks seal oma vahetusaastat. Sellega oli YFU loodud ning sellest alates on üle maailma enam kui 250 000 õpilast osalenud õpilasvahetusprogrammides. Eestisse jõudis YFU aga 1992. aastal ning esimesed õpilased said võimaluse minna välismaale samal hetkel, kui Eesti vabanes ja taastati Eesti Vabariik. Sellest ajast peale on Eestist käinud välismaal üle 1000 keskkooliõpilase ning Eestisse tulnud üle 200 välisõpilase.

Tänu kõigile nendele suurepärastele töökatele ja usinatele inimestele meie ümber, kes kõik annavad oma panuse YFU püsimajäämisse, on garanteeritud, et YFU tegutseb veel kaua-kaua ning kõik, kellel see pisik või isu nüüd peale peaks tulema, võivad otsekohe seada sammud YFU kodulehele www.yfu.ee ning vaadata üle kohtade seisu, saata taotlusankeedi ning, kui kõik sujub, juba järgmise aasta sügisel alustada uut kooliaastat hoopis teises riigis! Muidugi võib küsimuste puhul alati pöörduda minu poole ning lugeda mu blogi aadressil www.carmenbelgias.blogspot.com kus on muuseas ka kõigi teiste minu lennu inimeste blogid!

Carmen Maria Miller (XB)

Loe edasi...