Kevade lõpus küsisime lõpetajatelt, mis muljed neil lütseumist jäänud on. Uurisime sealhulgas ka viise koolis ellujäämiseks ning uue õppeaasta puhul on nii mõnigi soovitus kindlasti kasulik. Jagame blogilugejatega parimaid vastuseid. Head lugemist!
Patrick Pihelgas: Ma tean, et mulle ei jää halbu mälestusi ja eredamalt on meeles ballikuninga tiitli saamine. Terve 12. klass avaaktusest lõpuni välja on olnud imeline. Tagantjärele mõjub iga mälestus positiivsena.
Anne Marie Zvirik: Lütseum andis mulle Degas ja tema baleriinid. Lütseum andis mulle prantsuse keele ja Edith Piafi. Lütseum andis mulle mu toredalt veidrad klassikaaslased ja imetlusväärsed õpetajad. Ilusaimat mälestust pole, sest kõik on veel värskelt meeles. Seda tuleb küsida paari aasta pärast, siis näeb, milline mälestus on eredaimalt meeles.
Johanna Nisu: Need seinad on näinud higi, verd ja pisaraid, aga peab tunnistama, et kõige ilusamad mälestused on seotud koolipidude või muude õhtuste ühisüritustega. Kõige ilusam mälestus paikneb 10. klassi jõulupeolt, kus ma seadsin tervele klassile tantsu „Kaunid baleriinid“. Poisid pidid kandma valgeid maikasid nind nad olid omakeskis ise kokku leppinud ja oma kaenlaaluste karvadest vabanenud. Hiljem plaksutasid nad lavale autori. Eriliselt jääb meelde ka viimane ball ja rebaste pidu.
Elsbeth Hanna Aarsalu: Korraldasime Kruugiga üheksandas jõulupidu. Selleks oli vaja kuidagi runway või vaibalaadne tee keset saali saada. Lõpuks kleepisime teibi põrandale pikiti ja värvisime guaššidega punaseks. Hiljem (öösel) tuli see teip kuidagi lahti saada. Hakkasime Kruugiga küüntega kraapima, üllatuseks tulid Leesi ja Reier öösel pool kaksteist appi. Kraapisime kuskil tunni neljakesi, lõpuks saime teibi ära. Väga soe ja meeldejääv tunne. Leesi viis meid autoga lõpuks koju. Lütseum üllatabki selle kummalise kodutundega.
Anna-Grete Rebane: Maale täis koridorid, kus üks šedööver on teisest kaunim, on avardanud silmaringi ja teadmised kaunitest kunstidest on lisaväärtus kogu eluks. Meie kooli aktused on imeliselt hinge minevad ja nii armas on vaadata väikesi koolivormis lapsi, kes "Tänavapoissi" laulavad ja kel veel pikk kooliaega ees on. Lisaks on kevadball alati kaunis ja oodatud sündmus.
2. Mida plaanid pärast kooli teha, kuhu õppima minna?
Patrick Pihelgas: Kui kõik läheb plaanipäraselt, astun Tartu Ülikooli meditsiini õppima. Minust peaks saama kirurg (ortopeediline). Seega loodan, et kõik vajavad operatsioone!
Ottomar Paeväli: Loodan skoorida logistikasse, kas siis TTÜ või TTK. Suvel plaanin puhata ning raha kokku ajada.
Anne Marie Zvirik: Edasi plaanin minna õppima Taani TEKO ülikooli Retail Design and Managementi.
Paul Vasemägi: Plaane on jube palju. Peamiselt kaalun aastaks vabatahtlikuks või sõjaväkke minemist. Edasiõppimiseks on ka palju huve olemas, kuid neid välja lausuda oleks vast vara.
Liis Palk: Edasi plaanin minna õppima Tartu Kõrgemasse Kunstikooli meedia ja reklaamikunsti osakonda.
Liis Palk: Edasi plaanin minna õppima Tartu Kõrgemasse Kunstikooli meedia ja reklaamikunsti osakonda.
3. Mida muudaksid lütseumis?
Patrick Pihelgas: Klišee ja igav, aga ma ei muudaks midagi. Palun, anun teid, jätke asjad nii, nagu minul oli, et minu lapsed saaksid kunagi osa sellest, mida mina sedavõrd nautisin.
Ottomar Paeväli: Parklale tõkkepuu ette, et lihtsurelikud sinna parkida ei saaks. Puhvetis võiks morsi asemel müüa klaasikaupa Prantsusmaa veini.
Mikk Mattias Mahlapuu: Ventilatsioonisüsteemi. Vahest sarnaneb õhukvaliteet mõne Ida-Virumaa kaevandusega.
Paul Vasemägi: Looksin Lütseumi Võõrleegioni: Ainult kõige mehisemad ja väärikamad poisid saaksid selle eliitrühmitusega ühineda. Korra aastas käiksid nad mööda Hariduse tänavat, võltshabemed ees ja kirved õlal, saateks Verdi „Aida“. See oleks algul lütseumi kõige austatum sündmus, pärast Eesti. Samuti looks Punapeade Vennaskonna, kuhu saaksid ainult punapead sisse. See oleks pooleldi salajane ja väga prestiižikas klubi.
Mari Vasar: Tegemist on küll väga hea kooliga, kuid muuta oleks ilmselt piisavalt. Enamik vajalikke muutusi on kajastamist leidnud ka ümarlauas või õpilasesinduste koosolekutel. Arvan, et olulisem oleks ära mainida asjad, mida ma kunagi ei muudaks: õhkkond, seltskond ja kindlasti lütseumile omane suur rõhk kultuuri- ja kunstihuvi ning –teadmistel.
Elsbeth Hanna Aarsalu: Palju ei saa ega tohigi muuta, lütseum on nii oma näoga. Traditsioonilisust tuleks hoida, kuid minu arvates võiks õpilaste tegemistesse võrdsemalt suhtuda (sport, muusika, kunst), mitte üht valdkonda eelistatult kiita. Muudaksin väikse maja suhtumist, distsipliin jäägu, kuid inimliku atmosfääriga.
Mari Kalma: Minu vaimusilmas oleks lütseum teistsugune, kuid heas mõttes. Mulle meeldiks, kui koolis oleks näiteks suur raamatukogu ja mõnus kott-toolidega nurk, kus õpilased saavad enne huviringidesse minemist aega veeta ja õppida. Kindlasti meeldiks mulle see, kui koolil oleks võimla. Kõik see aitaks seda „teist kodu“ muuta veel kodusemaks, mitte et koristaja peksab kella kukkudes õpilasi harjavarrega koju.
Ann-Kristin Kruuk: Ma olen mõnede muutuste eest tulihingeliselt võidelnud. Paraku ei tule muutused üleöö, aga ma siiski väga loodan, et kui mult mõne aasta pärast küsitakse „Kas panna laps lütseumi algklassidesse?“ siis ma julgen öelda „jah“ sama kindlalt kui küsimusele „kas astuda lütseumi 10. klassi?“. Lisaks on mul eelnevaga seoses üks suur soov veel: väiksed ja suured võiksid koos olla.
Ann-Kristin Kruuk: Ma olen mõnede muutuste eest tulihingeliselt võidelnud. Paraku ei tule muutused üleöö, aga ma siiski väga loodan, et kui mult mõne aasta pärast küsitakse „Kas panna laps lütseumi algklassidesse?“ siis ma julgen öelda „jah“ sama kindlalt kui küsimusele „kas astuda lütseumi 10. klassi?“. Lisaks on mul eelnevaga seoses üks suur soov veel: väiksed ja suured võiksid koos olla.
4. Mida soovitad noormeatele õpilastele ellujäämiseks?
Ottomar Paeväli: Tuleb osata valida oma võitlusi: Iga väiksema vastuolu korral ei tasu õpetajatega riidu minna, sest lõppude lõpuks otsustavad nemad su hinded ning mida vähem aega on veel koolis käia, seda lähedasemaks te saate (vähemalt suurema osaga).
Anne Marie Zvirik: Abiks on see, kui klassis on üks või kaks naljameest, kes suudavad päevast päeva kogu klassi naerutada. Vähemalt mind on alati just naermine aidanud üle elada pikka ja rasket koolipäeva. Aitab ka hea kodune võileib söögivahetunnis.
Johanna Nisu: Õpetajatega suhted korras hoida, üldse suhted korras hoida. Kasuks tuleb ka kooli kõrvalt mingi muu tegevuse harrastamine. Ma arvan, et ellu jääda on vaja pärast kooli. Lütseumis oleme kõik või sees kasvanud, siin ei ole raske.
Kätliin Soosalu: Kindlasti ärge arvake, et elu algab alles peale kooli lõpetamist. Elu juba käib! Ära kanna siniseid teksasid. Suhtu õpetajatesse kui emotsioonidega erilistesse inimestesse. Sois brave!
Ann-Kristin Kruuk: Õppige oma päeva planeerima, seage prioriteete, pange tunnis tähele. Ärge üritage kõike õppida, põlete läbi. Ärge tekitage kunstlikku viha kooli vastu.
Aap Korp: Kui need aastad kooliskäimist mulle midagi õpetanud on (lisaks õppekavas sisalduvale), siis nutikad lahendused, hämamisoskus ja kiire reageerimine olukorramuutustele on asendamatult vajalikud. Ja kind-las-ti tehke kõik õigeks ajaks ära, muidu pärast vaid omad vitsad peksavad.
Mari Kalma: Õppige ära, mis meeldib teie õpetajatele, nemadki on inimesed ning vajavad seda tunnet, et neist sõltub midagi. Olge õpetajate ja klassikaaslaste suhtes vastutulelikud, see tasub pikas perspektiivis ära. Ja palun, jääge iseendaks ja ärge võtke kõike (hindeid) liiga tõsiselt.
Jürgen Tiisler: Võtke asja rahulikult. Kõik on chill. ÕPPIGE KEEMIAT JA BIOLOOGIAT vähemalt 3 peale!!! Omandage võimalikult suur hämamisoskus, see tuleb alati kasuks.
Jürgen Tiisler: Võtke asja rahulikult. Kõik on chill. ÕPPIGE KEEMIAT JA BIOLOOGIAT vähemalt 3 peale!!! Omandage võimalikult suur hämamisoskus, see tuleb alati kasuks.
5. Millise õpetaja võtaksid endaga üksikule saarele kaasa ja miks?
Patrick Pihelgas: 3 varianti: Herr Helmet Pikkel- Naer pidavat tervisele hea olema, temaga saab ju naerda.
Härra Einar Maarits- Rahu hingele ja paras asjalikkus päästavad meid peatselt.
Madame Sirje Tekko- Kes teaks paremini, mida süüa, et elu sees hoida?
Ottomar Paeväli: Üksikule saarele minek eeldaks tänapäeva ühiskonna hävimist. Seega võtaksin ma kaasa Lippuse, sest arvatavasti on tema ainuke inimene maailmas, kes suudaks Wikipedia peast taastada ning me kõik teame, et elu ilma Wikipediata pole mingi elu.
Härra Einar Maarits- Rahu hingele ja paras asjalikkus päästavad meid peatselt.
Madame Sirje Tekko- Kes teaks paremini, mida süüa, et elu sees hoida?
Ottomar Paeväli: Üksikule saarele minek eeldaks tänapäeva ühiskonna hävimist. Seega võtaksin ma kaasa Lippuse, sest arvatavasti on tema ainuke inimene maailmas, kes suudaks Wikipedia peast taastada ning me kõik teame, et elu ilma Wikipediata pole mingi elu.
Johanna Nisu: Siinkohal mõtlesin ma kõige kauem. Ma arvan, et ma võtaksin üksikule saarele kaasa õp. Oidsalu, sest ta on tark, tal on hea huumorimeel, ja naiselik instinkt. Ta on hooliv ema ja kindlasti ei hakkaks ta suures hädas (nt. süüa otsides) jumalat paluma.
Ann-Kristin Kruuk: Võtaksin kaasa Kardi, sest võlgnen talle palju tasuta kohvisid ja talle kulub ikka puhkus ära. Tegelikult võtaks kaasa kõik... seltsis segasem ja süüa oleks ka.
 |
| XXXIII lennu A-klass |
