Gräff - vanad müürid murtud ja räämas seinad kaetud!

Meie kooli kõige esimese õpilasfirma Gräff tegevusaasta hakkab lõpusirgele jõudma ning on aeg teha kokkuvõte meie saavutustest. Tulevaste boheemlastest ärihaidena oleme teinud palju-palju kunsti (võimalik lähemalt vaadata http://www.seinakunst.ee/tehtud-tood/ ), osalenud messidel, kus suutsime väga paljusid inimesi üllatada oma innovaatilise ideega, ning andnud ka ise suure panuse teistesse grafitiüritustesse. Meie kõiki tegemisi oli võimalik jälgida aastaringselt nii Facebookis kui ka ametlikul kodulehel.

Rajasime oma firma sellisele ühiskondlikule probleemile nagu nulltolerants grafiti vastu. Tegevusaasta alguses võtsime endale eesmärgiks murda vana kole müür linna ja tänavakunsti vahel. Meile öeldi, et see on võimatu. Nüüd on meil aga ette näidata tõestusmaterjal - oleme hakkama saanud võimatuga ning Tallinnas on olemas ajaloo esimene legaalne grafitisein. Kaks suurimat sündmust, millega jõudsime aasta jooksul end siduda, olid Supergraafika konkurss ning Street Art Jam.

„Supergraafika“

„Supergraafika" projekt kasvas välja Tallinna linna noortevolikogu poolt mitu aastat kestnud võitlusest linnavõimudega küsimuses, kas grafiti on ainult üks jube sodimine või leidub ka noori andekaid kunstnikke, kes suudaksid oma piltidega tuua linna lisaväärtust. Gräff ühines selle võitlusega juba eelmise aasta detsembris. Närvesöövate vaidluste ja usina lobitöö tulemusena saime viimaks linnalt loa legaalseks grafitiks. Konkurss oli esimene samm tõestamaks, et grafitiga on võimalik luua midagi lummavalt ilusat. Selle eesmärk oli tõsta Tallinna linnas grafiti staatust ning anda andekatele kunstnikele võimalus näidata legaalselt avalikus linnaruumis oma kunsti. Konkursile laekus nii kodumaalt kui ka Soomest ja Lätist üle 60 kavandi, mille hulgast valiti välja 10 parimat, kes pääsesid 5. oktoobril Lasnamäel, Laagna ja Rahu tee ristil paiknevale seinale oma tööd tegema. Kandidaatide hulgas oli nii algajaid kunstihuvilisi, professionaalseid grafitimeistreid kui ka graafilisi disainereid.

Laagna tee seina avamist saatis menu. Kohal olid peale kunstiarmastajate nii mõnedki linna tähtsad poliitikud, kes silmad punnis imestusest õhku ahmisid, kui teostelt valged katted langetati. Oma üritusega jõudsime isegi Postimehe esilehele. Meie õpilasfirma logo seisab tänumärgina uhkelt sellel samal seinal kunstiteostega kõrvuti. ÕF Gräffist aitasid projekti valmimisele kaasa Kea Kruuse, Pauliina Ranne ning kunstnik Martin Roosna.

Mõned suurepärased teosed:

„Street Art Jam“

Street Art Jam oli tänavakultuurifestivali JJ-Street Baltic Sessioni raames toimuv põnev kahepäevane tänavakunstifestival, mis propageeris tänavakunsti kui kunstiliiki ning suunas noori positiivsele ja vastutustundlikule eneseväljendusele. Just seetõttu otsustas Gräffi meeskond kaasa lüüa ürituse korraldamisel.

Festival koosnes kahest osast: esimesel päeval toimus Tallinna linnatänavate puhastamine meeskonna, osalejate ja vabatahtlikega, ning teisel päeval juba Telliskivi Loomelinnakus võistlus, kus kogenud tänavakunstnikud jagunesid meeskondadesse, et teha suurele seinale ühtse temaatika alusel tänavakunstitöid. Linnaelanikel oli võimalik jälgida kogu protsessi, kuidas tühi sein kattub huvitavate, oskuslike ja ilusate kunstitöödega. Paralleelselt võistlusega oli huvilistel võimalik ka ise eraldi lõuendil proovida kätt joonistamises. Samuti ei puudunud kohapealt ka muusikatelk oma Dj'ga, mis külma sügisilma päikest tõi.

Festivali eesmärgiks oli ühendada erinevatest rahvustest noori tänavakunstihuvilisi ning luua neile võimalusi omavahel kontaktide loomiseks ja ideede vahetamiseks, mis õnnestus väga hästi, sest peale Eesti oma tegijatele osalesid võistlusel kunstnikud Soomest, Lätist, Venemaalt ja Tšiilist.

Võistluseväliselt valmis F-hoone kõrvale Läti kunstniku KIWIE ja Venemaalt pärit Tad Crew ühistööna eepiline piece, mille sarnast Eestist on raske leida.

Gräffist olid Street Art Jami meeskonnas Risto Roosve, Erki Laansalu ja Kea Kruuse. Lisaks korraldusabile sai projekt tänu meile suure osa oma eelarvest.

Grafiti Jamil toimuvast on võimalik vaadata siit https://www.youtube.com/watch?v=gbvgEbrDFM0

Eestlase Jamali teos, kes on ühtlasi ka Grafiti Jami võitja!

 Soome EA Crew pälvis teise koha

Kolmanda koha saanud eestlase Neki töö

-Anett Michelle Valdner, (XII A)

Õpilasfirma Gräff teeb kõrgetasemelist kunsti kodu- ja kontoriseintele. Gräffi kuuluvad Risto Roosve, Anett Michelle Valdner, Erki Laansalu ja Kea Kruuse.Tellimine kodulehelt http://www.seinakunst.ee/.

Loe edasi...

Vaba lava 2013

15. novembril toimus järjekordselt lütseumlaste lemmiküritus­ – vaba lava.

Kella kuueks oli aula rahvast täis ja emotsioonid laes. Olles ise juba teisena oma esinemisega ühele poole saanud, võisin hiljem rahulikult ilma närveldamata ülejäänute etteasted ära vaadata. Kuulda sai nii traditsioonilisi osavõtjaid, kes iga kord aina sügavama mulje jätavad, kui ka uusi üllatajaid,  kelle annetest enne ei teadnud, sealhulgas mõned vaprad lapsed väikesest majast. Väikest pettumust tekitas küll see, et peale õpetajate kauboitantsu olid kõik esitused puhtalt muusikalised. 

Anette Mäletjärv (XA)

Õpetajad esinemas

Õpetajate esinemine SIIN

Vaheajal tungles palju rahvast „baari“ juures, kust võis osta küpsiseid ja mandariine. Teine vaatus möödus sama ladusalt kui esimene ning suurem osa publikust püsis viimse esinemiseni saalis. Publiku lemmikuteks said Elo Laura ja Bianca väiksest majast, mängiti taas Millimallikat ning soovijad jäid diskole, mis lõpetas ürituse.

Elo Laura Aaspõllu (IX A)

Elo esinemine SIIN

Kokkuvõttes mitte palju eelnevatest erinev Vaba lava, aga ikkagi meeldejääv ja mõnus. Meeleolu ja etteasted olid head, õhtujuhid muhedad ja üritus ise väga edukalt korraldatud.

Õhtujuhid Maris Nõlvak ja Kaarel Pogga

- Linda Nõmmik (VIII B)
Fotod: Triin Olde (XI A)
Videod: Mati Lepikson (IX B)

Loe edasi...

Õppeaasta Belgias

Oma 2012/2013 õppeaasta veetsin ma YFU õpilasvahetuse programmi raames Belgias, täpsemalt Brüsselis. 

Kogu see vahetusõpilaste pisik tuli meie perre tänu mu aasta varem Hollandis käinud kasuõele. Tema selle asja kätte võttis ja ära tegi. Sealt sai minu ema inspiratsiooni ja (pool ilma läbi rännanud nagu ta on) igatepidi maailma avastamist pooldades võttis tema eesmärgiks mind ka minema saata. Algul olin üsna skeptiline ning kahtleval seisukohal, aga aja möödudes sai see teema üha südamelähedasemaks ning pärast neid lugematuid istun-kella-kolmeni-loen-vahetusõpilaste-blogisid öid sai mulle ka selgeks, et see on just see, mida mina ka teha tahan.

Nii võtsingi 2012 oktoobris YFU kodulehe lahti ja valisin endale riigid ära. Minu ainuke kriteerium riigivalikul oli prantsuse keel ametliku riigikeelena. Muu nagu ei omanudki tähtsust. Muidugi oli, ma usun, et me kõik saame aru miks, mu esimene valik Prantsusmaa, aga uudise peale, et sinna enam kohti polnud, langetasin kiiresti uue otsuse, mis otsustas siis Belgia kasuks. Algul olin küll muidugi pettunud ja veidi skeptiline taas kord, aga tagantjärgi võin südamerahus öelda, et ei kahetse. Pigem võiks öelda, et ehk nii oligi parem...

Riigivalik tehtud, vajalikud paberid täidetud, YFU poolt ettevalmistatud kõikvõimalike infotundide, muljetamiste, koolituste ning laagritega, olingi lõpuks valmis minema vastu oma uuele elule välismaal. 21 august seadsin kella 3-4 paiku sammud lennujaama ühes oma kohvriga, kuhu olin sunnitud olnud 21kg sisse mahutama oma kõik eluks vajalikud asjad.

Lennujaama oli saatma tulnud palju-palju sõpru ja kuigi seal veel enne Eestimaalt lahkumist üks arusaamatus dokumentidega tekkis, siis peagi olin juba kahe teise Eesti tüdrukuga (Hanna-Grete Lütseumist ja Saara-Maria Miina Härma Gümnaasiumist) 2 tundi kestval lennul, mis pidi meid viima Belgiasse. Mäletan siiani nii selgelt, et kõigi kolme esimene mõte oli stiilis "kuhu me ennast nüüd mässinud oleme"... Paljutõotav algus.

Sellegipoolest sujus lennujaamas kõik väga ilusti ning peagi olingi teel oma uue päris Belgia perega oma uue Belgia kodu poole. Veidi piinlik oli, sest minu prantsuse keele oskus piirdus tollel päeval sõnadega "oui", "non", "merci" "peut-être" aga õnneks oli tegu väga mõistlike inimestega (nagu kõik YFU pered) ja koju jõudes söödeti mind kõike head-paremat täis ja suundusin pärast väsitavat päeva oma uue toa uude voodisse magama.

Sellest päevast peale algaski mu 10 kuud kestev Belgia elu. Kogu seda kogemust on praegu niivõrd raske kirja panna ning edasi anda. Perega sain ma otsekohe lähedaseks ning ka keeleoskus paranes märgatavalt iga päevaga. Peres olid mul imearmsad õde ja vend ning ema. Kooli läksin ma umbes 2 nädalat pärast Belgiasse jõudmist ning sealt sain ka oma esimesed sõbrad. Lisaks koolile käisin ka võrkpalli trennis (soovitan soojalt igale tulevasele vahetusõpilasele kooli kõrvalt uusi tegevusalasid proovida ning kindlasti trenniga tegeleda, sest lisakilod on NII kerged tulema!) ja sealt sain ka imearmsaid tuttavaid.

Kultuurishokki kui sellist minul kunagi ei eksisteerinudki. Mingit suurt kurbust ka hinge ei tulnud peaaegu mitte kunagi. Vahetevahel tuli küll muidugi selline hoog peale, kus istusin oma toas, kuulasin Ewert and The Two Dragons laule ja vaatasin Laulvat Revolutsiooni salaja teki all ja nutsin natukene vaikselt patja, aga sellest sain kohe kiiresti üle ja enamuse ajast hirmutas mind pigem mõte, et aeg käib liiga kiiresti ja Eestisse tagasipöördumise hetk läheneb nii kohutava kiirusega.

Üleüldiselt möödus minu aasta koolis käies, uusi inimesi tundma õppides, uusi toite avastades, keeleapsakaid tehes, oma hirmudest üle saades (sest muud võimalust polnud kui ise hakkama saada), Belgiat avastades, iga päev keeleoskuse paranemise üle rõõmustades, uusi sõnu ja väljendeid õppides, lugematuid häid hetki teiste vahetusõpilastega koos veetes, nendega head ja halba jagades, vahetusõega erinevaid asju ette võttes, pisarateni naerdes, unustamatuid mälestusi koos perega luues, tuhandeid pilte tehes, kõikvõimalike vaatamisväärsusi ning muuseumeid külastades, erinevatel kontsertidel käies, koolipidudel lõbutsedes, uskumatuid reise ette võttes, kohalike sõpradega aega veetes ning iga päev midagi uut õppides. Nagu juba mainitud sai, siis mulle langes osaks uskumatu õnn saada pere Brüsselisse, mis avas mulle ääretult palju uksi, sest on ju tegu Euroopa pealinnaga ja võimalusi oli seal lõpmatult palju! Kogu see vahetusõpilaseks olemise kogemus on midagi nii uskumatut ja asendamatut, et ma ei vahetaks seda MITTE millegi vastu oma elus ning ma ei suuda kuidagi inimesi enda ümber ära tänada sellise võimaluse eest. Vahetusaastal olles õppisin niivõrd palju maailma ja ühiskonna kohta enda ümber, iseenda ning erinevate kultuuride ja kommete kohta. Ma julgen väita, et olen kindlasti palju iseseisvam, tolerantsem ning avatum ja vaatan elule täiesti uue pilguga. Lisaks räägin tänaseks soravalt prantsuse keelt, mis ei saa mitte kahjuks tulla, otse ristivastupidi!

Lisaks vapustavale vahetusaastale olen endale saanud uue suurepärase perekonna kõigi YFU vahetusõpilaste ning vabatahtlike näol. Nende inimestega, kes minuga samal ajal Belgias olid, suhtlen ma siiani edasi ning juba praegu planeerime järgmiseks aastaks kokkusaamisi ning hoiame siiani pidevalt kontakti. Teiseks aga on mulle niivõrd südamelähedaseks saanud YFU Eesti vabatahtlikud, kes on kõik täpselt sama läbi teinud ja oskavad seetõttu sind alati aidata ja toetada. Räägitakse ju isegi näiteks vastupidisest kultuurishokist, mis tabab sind siis, kui kodumaa pinnale tagasi jõuad. Sellisel juhul on just need vabatahtlikud sinu parimad sõbrad ning alati sinu jaoks olemas. Lisaks kõigele on YFUs alati nii palju teha, et vabatahtlikega ei hakka kunagi igav ning ette võetakse nii palju asju, et kogemusi tuleb koguaeg aina juurde.

Üleüldiselt YFUst rääkides, siis tegu on mittetulundusühinguga, mis loodi 1951. aastal Ameerikas. Eesmärgiks oli näidata, et vaatamata sõdadele ei olnud Ameerika, Austria ja Saksamaa noored üksteise suhtes vaenulikud. Nõnda juhtuski, et juba samal aastal sõitsid 75 Saksamaa ja Austria noort Ameerikasse vahetusperedesse, veetmaks seal oma vahetusaastat. Sellega oli YFU loodud ning sellest alates on üle maailma enam kui 250 000 õpilast osalenud õpilasvahetusprogrammides. Eestisse jõudis YFU aga 1992. aastal ning esimesed õpilased said võimaluse minna välismaale samal hetkel, kui Eesti vabanes ja taastati Eesti Vabariik. Sellest ajast peale on Eestist käinud välismaal üle 1000 keskkooliõpilase ning Eestisse tulnud üle 200 välisõpilase.

Tänu kõigile nendele suurepärastele töökatele ja usinatele inimestele meie ümber, kes kõik annavad oma panuse YFU püsimajäämisse, on garanteeritud, et YFU tegutseb veel kaua-kaua ning kõik, kellel see pisik või isu nüüd peale peaks tulema, võivad otsekohe seada sammud YFU kodulehele www.yfu.ee ning vaadata üle kohtade seisu, saata taotlusankeedi ning, kui kõik sujub, juba järgmise aasta sügisel alustada uut kooliaastat hoopis teises riigis! Muidugi võib küsimuste puhul alati pöörduda minu poole ning lugeda mu blogi aadressil www.carmenbelgias.blogspot.com kus on muuseas ka kõigi teiste minu lennu inimeste blogid!

Carmen Maria Miller (XB)

Loe edasi...

Uus sööklakord

Uuest õppeaastast on lütseumis uus sööklakord, mille tõttu on puhvetijärjekorrad veel pikemad kui varem. Uus toitlustusfirma on Baltic Restaurants ning sööklast kostuv rahulolev mõmin on tunnistuseks sellele, et pakutavaga ollakse rahul. Küsisime õpetajatelt ja erinevate klasside õpilastelt, kuidas neile meeldib uus söökla.

Direktorile on uus toitlustuskord väga meelepärane: kui võimalik, siis oma sõnul ei söökski ta mujal, sest toit on imeline. Eriti kiidab ta ühepajatoitu. Õpetaja Küüsmaa suhtub küll uude korda samasuguse positiivsusega, kuid tema lemmikuks on hoopiski kreemine lõhesupp.

Õpilased leiavad, et suure maja toitlustuskord on väga meeldiv, kuna nad saavad valida, mida süüa ning ei pea tundma hirmu pehmeks keedetud kartulite ja nende juurde kuuluva kastme ees. Väikesed äpardused juhtuvad vaid kandikutega, mille libedalt pinnalt on taldrikutel kerge maha libiseda.
Kokatädidele on lütseumi õpilased samuti hea mulje jätnud: alati palutakse ja tänatakse viisakalt ja see valmistab head meelt.

Nüüd saab puhvetis maksta ka kaardiga!

Sel nädalal võis märgata, et puhvetis on letid kaunistatud ungari lipuvärvidega ja laudadelt vaatasid vastu infovoldikud, kus jutustati Ungari rahvustoidust ja selle ajaloost. Kultuuripärandi aasta raames toimunud hõimupäevadest koolisööklates on võimalik põhjalikumalt lugeda siit. 
Tundub, et uus toitlustuskord on taas sööklale elu sisse toonud: paljud õpilased, kes eelmistel aastatel ei ole kooli poolt pakutavat toitu söönud, käivad nüüd meelsasti sööklas ja puhvetis, kuna toidud on maitsvad ja meelepärased, hinnad aga taskukohased.

Henrik Rank ja Priit Villem Juurikas (VIII B)
Fotod: Annaleena Vaher (IX B)

Loe edasi...

Verivärsked gümnasistid

Reedel, 11. oktoobril, toimus Lütseumis traditsiooniline rebaste ristimine. Katariina Mustasaar jagas meiega muljeid ja rääkis, mis täpsemalt toimus ning Pille-Riin Usler kommenteeris sündmusi jumala seisukohalt.

Möödunud nädala reedel toimus koolis lõpuks see kauaoodatud sündmus – rebaseks ristimine. Sel aastal oli teemaks indiaanlased. Paralleelklasside vahel toimus võistlus võidu nimel ehk siis iga tol päeval ette võetud tegevus oli punktide peale.

Üritus algas täie hooga. Pidime hommikul rebasetegudeks kell 7.15 koolis platsis olema, kuid nii mõnigi meist jäi hiljaks, kuna oli äärmiselt süvenenult terve öö oma indiaanikostüümi ette valmistanud.

Staadionil kästi meil korrapäraselt rivistuda ja pärast selgus, et kileriba meie selja taga, millel juba tahtmatult oma poriste jalgadega trampinud olime, oli kaetud hambapastaga, mida pidime lakkuma või teisisõnu hambaid pesema. Eeskujulike rebastena ei hädaldanud meist keegi ja tulime ülesandega toime. Peale seda pandi muusika mängima ja algas punanahkade tantsu õppimine. Hommikul ei puudunud kavast ka jalgpall, kus pidime ühe oma jalgadest paarilise omaga kokku teipima. Klass, kellele värav löödi, tegi viis kätekõverdust. Seejärel rivistusime ja algas pulgajooks, kus rebane jooksis, sibul ja sidrun suus, jumalani, haaras maast pulga, millele pani oma otsmiku ja keerutas enda ümber kümme ringi. Siis tuli neljakäpukil tagasi tormata ja anda suus olnud peenemaitseline hõrgutis edasi, et järgmine saaks joosta. Sattusime ekstaasi, kui kohale toodi ämbrid veega, milles saime puhtaks loputada oma kannatanud jäsemekesed ja seejärel tundi minna.

            Kaaslasega pidi vestlust alustama indiaanitervitusega „Howo!“ ja kasutama suhtlemisel vaid rebasenimesid. Koolis liikumiseks oli meile ette nähtud kindel rada, millest pidi kinni pidama või saama karistatud. Kui keegi jumalatest karjus: „Noolerahe!“, pidime pikali heitma, et mitte surma saada. Jumalad võtsid meid iga vahetund oma hoole alla. Nad tulid igasugustele ideedele: kleepisid kätele-jalgadele pulki, pudeleid või karpe, et oleks raskem liikuda; mässisid istmiku toidukilesse ja sinna vahele panid kanamuna, mis istudes katki läheb; panid kinnastesse kilusid. Rebaste selgadelt võis lugeda kirju: „Söön kõike, meeleldi!“, „Puuduta mind ja suudlen su varbaid!“ või „Plaksuta, teen vihmatantsu!“ jne. Meile pakuti nutella-mädarõika-kala maiustusi, süldijooki, paljast ingverit, kala-ja kanakokteili. Pesime autosid, laulsime fuajees pingil seistes prantsuse hümni või suvalise klassi ees „Viisteist magamata ööd“, tegime prääksuga kükke ja vastasime küsimustele stiilis „Mitu okast on keskmiselt ühel kuusepuul?“, „Miks sa pornot vaatad?“ ja „Mis on roheline ja jookseb ringiratast?“. Jumalatele pidi kirjutama ülistuslaule ja joonistama portreesid. Toimusid ka klassidevahelised võistlused. Minu jumal oli Pille-Riin Usler, väga armas ja mitte julm, taimetoitlasena andestas mulle kana oma Caesari salati sees ega pannud mind midagi jubedat sööma või autot pesema.

Peale tunde liikusime koos Vabaduse väljakule, kus mängisime alternatiivi käesurumisele ehk jalasurumist. Orienteerumismängu ülesandeks oli teha endast pilti kindlate baaride ees. Peale seda jagati meile suvalisi asju, mida vanalinnas vaid ühe tunniga võimalikult suure raha eest maha müüa. Kokkuvõttes teenis A klass umbes 39 ja B klass tervelt 86 eurot!

Noolerahe

Õhtul kogunesime kooli aulas. Jumalad sisenesid marsiga ja algasid taas klassidevahelised mängud, mis hõlmasid indiaaninimede järgi rivistumist, naiste kandmist, toolimängu, milles pidi aulast kindlaid esemeid koguma, viktoriini ja muudki. Näiteks pidid poisid neiu kohal tegema kätekõverdusi ja iga laskumisega hammustama tüki porgandist, mis oli tüdrukul suus. Kõige tormilisemaks võistluseks kujunes ilmselt riidekett. Koolimaja oli täis vilkaid pesuväel toimetavaid kümnendikke, kes iga hinna eest rõivaid üksteise külge sidusid ja pärast aja peale riietusid. Mõned hingestatumad naisosalejad olid ketile loovutanud koguni aluspesu ülemise osa! (neil, kes rinnahoidjad loovutasid, jäid särgid siiski selga - toim.) Peagi toimus vande lugemise tseremoonia ja mõlemad klassid esitasid oma tantsu „The Fox“ lauluga. Emotsioonid olid laes, energia oli hämmastav ja etteasted esitati südamega publiku rütmika kaasaelamise saatel. Päeva parimaks rebaste klassiks kuulutati B klass.

Ristitud gümnasistid olid üritusega väga rahul. Loodetavasti tuleb meie kooli ajalukku veel palju-palju nii läbimõeldud ja toredaid retsimisi! Elagu parimad rebased, jumalad, õpetajad ja Lütseum!

Rebased 2013

(Katariina Mustasaar, X B)

Rebaste valimine toimus nii, et ühel suvalisel hetkel ilmus Facebookis meie „RETS 2013“ gruppi rebaste nimekiri ja inimesed said hakata rebaseid valima. Nagu õpetajate päevaga, toimis ka siin selline poliitika, et kes ees, see mees.

Idee teha indiaaniteemaline rets tuli Emilil tegelikult juba suve alguses, aga juulis viis ta sellega ka teised kurssi ja idee võeti üksmeelselt vastu. Mõtlesime, et kuna eelmine aasta oli rebaste ristimisel olnud konkreetne teema ja õpetajatele meeldis see rohkem kui varasemate aastate sisutühi rets, siis oodatakse meilt ka see aasta midagi taolist, seetõttu üldse teema valisimegi. Muidugi, ka endal on niimoodi põnevam.

Üsna kohe pärast rebaste valimist hakkas Facebooki gruppi kõigi ideid laekuma (neist mõned olid ka juba varem välja mõeldud). Igaühel oli sõnaõigus, aga kui proovisime kogu lennuga ühise koosoleku teha, siis kukkus see liiga suure müra tõttu läbi, ja edaspidi tegeles retsi üldise korraldamisega natuke väiksem hulk inimesi. Siinkohal oleks ilus ära mainida need kõige tublimad korraldajahinged, kelleks olid Anett, Emil, Alissa, Eliis, Helena, Erki ja Sandra. Suur aitäh teile :)!

Alguses räägiti Kapperiga ja korjati ideid, seejärel valmis algne retsi kava, mille kallal vaikselt töötati. Kõige pingsam oli muidugi retsi nädal, kui järsku avastasime, et kõiges on liiga palju lahtiseid otsi. Õnneks lahenes reedeks kõik.

Mis puutub rebastesse, siis võin küll päris kindlalt väita, et kogu meie lend jäi nendega rahule. No olid toredad! Esiteks plusspunktid juba selle eest, et tabasime nad enne tunde, pärast tunde ja tundide vahepeal Foxi laulu kuulamas või Foxi tantsu õppimas. Meie lennus valitses üldine arvamus, et rebasega peab võimalikult  palju suhtlema ja neile retsi võimalikult huvitavaks tegema ning mulle tundub, et üldiselt nii ka läks. Rebased ja jumalad suhtlesid väga tihedalt (ja mitte ainult oma rebastega, vaid kõik kõigiga... või vähemasti enamik enamikuga).

Retsi ajal olid ka kõik väga tublid, tegid kõike kaasa, üldine emotsioon oli laes. Nii hommikune kui õhtune üritus läksid korda ja olid kõigi jaoks põnevad. Olen rebaste üle hirmus uhke ja rahul, et nende klassivaim süvenes (selle mainisid nad ise ka korduvalt ära). Samuti olen uhke, et meie lennus on mitmed tublid korraldajad, et paljud olid valmis väga-väga palju oma ajast retsi jaoks ohverdama ning et tuli nii palju häid ideid. Rets tõestas ka seda, et meie lend on väga ühtne.

Jumalad 2013

(Pille-Riin Usler, XII B)

Loe edasi...

Õpetajate päev

Reedel, 4. oktoobril, toimus Lütseumis õpetajate päeva tähistamine. Sel puhul palusime mitmel inimesel kirjutada toimunust oma vaatenurgast. Nii saime teada, mida toimus koolis sellist, mis õpilaste pilgu eest varjulegi võis jääda. Huvilised võivad rohkem pilte leida Lütseumi Picasast: https://picasaweb.google.com/108728038386079564090/LutseumiSunnipaevanadal

Korraldaja pilgu läbi

Kadri Oviir

Käisin välja idee, et võiks teha õpetajatele n-ö "seiklusmängu", mille idee seisnes selles, et õpetajad jaotatakse tiimidesse ning nende vahel käib võistlus. Iga aine kohta oli üks kontrollpunkt, kus võis saada teadmiste eest punkte. Suurima punktistummaga tiim võitis.

Kohale tuli vähem õpetajaid, kui algul lootsin, kuna mõned pidid siiski tundi andma, mõned olid aga juba koolist lahkunud. Üritust alustasime ringis, tegime ergutusmängu "Matšinga". Seejärel toimus tiimidesse jaotumine ja hakati erinevates kontrollpunktides käima. Näiteks matemaatikas tuli lahendada nuputamisülesanne: kui 1,5 kana muneb 1,5 päeva jooksul 1,5 muna, siis mitu muna muneb 6 kana 6 päeva jooksul? (Ülesandega sai muuseas kõige kiiremini hakkama õpetaja Ney)

Eesti keele kontrollpunktis tuli räppida. Viie minuti jooksul tuli nelja peale ära õppida Ott Sepa räpp Tujurikkujast "Olla eestlane on halb". Peab ütlema, et tegelikult õpetajad küll pigem deklareerisid teksti, mitte ei räppinud, kuid näiteks õpetaja Oksal on räppimises täitsa talent!

Võitjad said endale ka medalid kaela. Esimese koha sai Anne Küüsmaa tiim. Pärast võistlust läksid õpetajad aga kohvi ja õpilaste valmistatud kooki nautima.

Pille-Riin Usler

Alustuseks otsisime üles õpetajad, kelle tunde asendama pidime, ja rääkisime nendega. Uurisime, mis neil endal enam-vähem plaanis oli õpetada, ja ka seda, kui vabad käed meile jäetakse. Õnneks olid kõik õpetajad vastutulelikud ega käskinud otseselt midagi teha; näitasid muidugi oma tunnimaterjalid ette, aga võisime seda täiesti vastavalt oma äranägemist mööda kasutada ja tundi läbi viia nii, nagu ise tahtsime. Pärast õpetajatega rääkimist leppisime omavahel kokku, kes mida teeb, ja planeerisime ka mõned mängud ja huvitavad tegevused.

Suures majas õpetasin 10. ja 11. klassi, kes käituvad juba, kui nii võib öelda, täiesti tsiviliseeritud inimestena, nii et see ei olnud väga raske. 10. klassi võib-olla oli tegelikult natuke raske õpetada, sest asendasin matemaatikat. Olime küll tunni üldiselt ette valmistanud, aga ei arvestanud sellega, et ka õpilastel võib küsimusi tekkida. Seetõttu avastasin end ühel hetkel olevat hädas igasuguste kahtlaste ruutjuurte ja astmete tehetega (Steven, kellega koos tundi asendasime, ei aidanud ka üldse). Ja kui klassist keegi ütles: "Okei, saime aru, sa ei oska ise ka seda teemat", siis oli küll natuke piinlik (aga ei midagi katastroofilist).

Väikese maja õpilased olid jube armsad, õnnelikud ja muretud, mistõttu oli suur rõõm seal olla. Meie Paidlaga õpetasime 3. klassi; nemad olid rahulikud ja asjalikud. Alguses kartlikud, aga avanesid lõpu poole rohkem. Paistis, et ka neile meeldis, et käisime neile tundi andmas, nii et loodan, et ka edaspidi minnakse õpetajate päeval väikeste majja!

Ja Kusti (kooli maskoti) külaskäik pakkus neile suurt rõõmu.

Õpetajate päev oli igatpidi tore ja huvitav kogemus ja minu emotsioonid on kindlasti positiivsed! Eriti rõõmsa laengu andis pisikeste õpetamine (sellised kukununnud)!

Emil Ruubel

Mulle sai siis osaks privileeg olla õpetajate päeval Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor ning peab tunnistama, et pole ta nii lihtne amet midagi. Sigimist sagimist oli klasside vahel palju ja teinekord pidi trepist üles ja alla lausa mitu korda jooksma. Kogemus kui selline oli tohutult positiivne ja andis mulle väga hea pildi oma koolikaaslastest ning erinevatest klassitüüpidest. 

Oma päeva alustasin nagu tavaliselt kell 8:45. Esimesi tunde andsid abituriendid väikses majas, kus ka mina koos kooli maskoti Kustiga väikese ringkäigu tegin. Väikese maja õpilased olid tohutult armsad, kui nad minu ja Kusti sisenemise peale kergelt ehmusid. Kuna mul härra Leesiga sarnasus täielikult puudub, siis õpilased ei teadnud algul, mida minust arvata, aga küsimuse peale: „Mida teevad õpilased kui direktor klassi siseneb?“ olid lapsed hetkega püsti. Suurem vaimustus oli Kusti pärast ning kuuldes, et nad võivad Kustile pai ja kalli teha, jooksid väiksed tormi. 

Minust väga välja ei tehtudki. Osad neljandikud olid juba julgemad ja ütlesid, et ma küll härra Leesi moodi välja ei näe, kuidas ma direktor olen.

Suure maja õpilastega oli hoopis teine lugu. Õpilaste seas valitses üldlevinud arusaam, et õpetajate päev on lihtne ja kohustustevaba. Püsti ei tõusnud iseenesest mitte ükski klass, kuid enda tutvustamise peale hakati vähemalt end liigutama. Suures majas oli minu tegevuskavaks riietekontroll ja „Hea õpilase meelespea“ kontrollimine. Uskumatul kombel oli ainult 11B klass nii tubli, et nende seast ei saanud mitte ühtegi õpilast teksaste pärast klassi ette kutsuda. Ülejäänud klassides oli keskmiselt 4-5 rikkujat. Rikkujad rivistasin klassi ette ja palusin neil „Hea õpilase meelespead“ tsiteerida. Tuli välja, et keegi polnud seda kodus korranud. Lugedes neile ette punkti number 12, mis sätestab, et meie koolis ei kanta teksaseid, juleti mulle veel vastu vaielda ja öeldi: „Aga need pole ju sinised!“ Meelespea vastu eksinud poisid tegid 10-20 kätekõverdust ja tüdrukud 10-20 kükki. 

Üldine mulje klassidest jäi, igavalt öeldes, keskmine. Igas klassis leidus vähemalt üks kavalpea, kes arvas, et tema lõpp-vaimukas kommentaar vajab esitamist. Õpetajatelt kuulsin, et enamus klassides ei näidatud ka nende vastu suuremat austust üles. Küll ei tehtud tunnis kaasa, tegeleti oma telefonidega ja niisama õiendati vastu. Raskemad rikkujad said ka käskkirjad. Kokku andsin välja neli käskkirja. See oleks üleskutse tulevatele põlvedele: Abiturientide vastu viisakuse ülesnäitamine ei võta teilt tükki küljest. Te olete ikkagi lütseumlased, pole vaja oma klassi ees n-ö „lahedat“ mängida.

Üleüldiselt oli päev lõbus ja põnev. Pooled õpilased kuulasid ikka sõna ja käitusid väärikalt. Kogu see ringijooksmine ja erinevate vanusegruppidega tegelemine väsitas päeva lõpuks ikka nii ära, et koju jõudes vajusin lihtsalt voodisse kokku. Soovin järgmistele abiturientidele edu selle ettevõtmisega!

Õpetaja silme läbi

Õpetaja Sinka (õpetaja Ney juuresolekul)

Õpetajatel oli 6. tunni ajal väike aineteadmiste võistlus. Kavas olid eesti keel (Sepa-Avandi "Kannatame ära!" päheõppimine ja hilisem ettekandmine), inglise keel (täiesti võimatu teksti lugemine!), füüsika-keemia (pilvede kukkumine ja reaktsioonivõrrandid!), bioloogia-geograafia (loomade-riikide viktoriin), ajalugu (ajaloosündmuste kronoloogiline järjestamine), ülekoolilised testid, matemaatika. Lõpuks võitis õppealajuhataja võistkond, mille peale küll õpetaja Oks üritas protesti avaldada, aga seda ei võetud kuulda.

Muidugi ei suutnud meist peaaegu keegi nii lühikese ajaga pähe õppida massiivset teksti, aga õnneks lubati vastamisel siiski tekstile toetuda. Seda enam imetlesime kõik õpetaja Volti, kellel oli oma osa peas. Kõige viletsam pea oli ilmselt õpetaja Pikkelil, kes ei soostunud üldse teksti pähe õppima. Näitlejameisterlikkusega paistis silma õpetaja Oks, kes muidugi juba suvel selleks ürituseks oma külaseltsi näiteringis treenis. Ta ei suutnud küll pähe õppida oma kaht rida, kuid see-eest esindas ülima karismaatilisusega puuduvat õpetaja Tariqi. 

Väga tore oli see, et esimesele kolmele võistkonnale riputati kaela kuld-, hõbe- ja pronksmedalid, ja mitte niisama, vaid graveeringuga "Õpetajate päev 2013".

Hiljem maitstud koogid olid väga maitsvad. Õpetajate lemmikuks sai ilmselt Erik-Heiki võileivatort, sest see oli väga soolane ja mahlane ja hõrk ja singine ja juustune ja... ühesõnaga, ootame kordusesitust vähemalt kord kuus. 

Muidugi olid väga head ka igasugused magusad tordid. Kiidan näiteks oma klassi Karl-Martini kräsupead (seda torti), mahedat ja mõnusat. (Ney jälle podiseb!) Eks iga klassijuhataja maitsebki oma õpilaste valmistatud küpsetist erilise heldimusega.

Õpetajatel oli väga hea meel, et abituriendid said tunde anda ka algklassides. Väikeste õpilastega töötamine on kindlasti midagi muud kui põhikoolis või gümnaasiumis klassi ees seismine. Üldse arvame, et õpetajatööd proovida tuleb abiturientidele kasuks. Nii mõnigi ilmselt üllatus.

Meile (st mulle ja õpetaja Neyle, aga võib-olla teistelegi) meeldiks, kui õpetajatele mõeldud tegevustes osaleks rohkem õpetajaid. Rohkem on lõbusam ja abiturientidel oleks ka huvitav õpetajaid teises olukorras näha.

Õpetajate päevas peab olema elevust ja seda minu meelest oli, nii et oleme rahul ja täname abituriente, kes meie peale mõtlesid ja vaeva nägid. Aitäh!

Õpilase silme läbi

Pearu Pung

Minu prantsuse keele tund algas segadusega. Kõik küsisid, mis rühm millise abituriendi juures ja kus klassis õppima hakkab. Kui see dilemma oli lahendatud, saabus kord. Tolleks tunniks oli ette planeeritud kontrolltöö, seega meie õpetajad ei saanud meil lasta niisama luuslanki lüüa. Istuti ükshaaval ja kaks abiturienti jagasid välja lehed, mille peal oli kirjas "Le test Maximal!"

See test pani proovile verbide pööramisteadmisi erinevates ajavormides, näitas, kui hästi suudame eesti stenografisti poolt protokolli kantud tööintervjuu prantslastele ümber tõlkida ning kui arusaadavalt suudame mõisteid pariislasest füüsikuga aatompommi detonatsiooniprotsessist arutledes defineerida. Töö sai kiirelt valmis ning jätkati filosoofilise dialoogi vastamisega, kus tõestati, et kass on võrdne koera ja Sokratesega.

Pakilisemad asjad tehtud, pöörasime raamatud tagurpidi ning harjutasime lugemisvõimet tagurpidikirjas. Pärast seda pidasime läbirääkimisi prantsuse terroristiga. Ukse vahelt sammus tunni keskel sisse ka direktor, kes meenutas õpilastele, et kätekõverduste vältimiseks tuleb käia väärikalt riides.

Üldkokkuvõttes meeldis mulle see tund väga, sest arendati elulisi oskusi kiirenevas tempos, mis garanteeris tunni sisutiheduse ja huvitavuse, ning kogu õppeprotsess oli segunenud elurõõmust pakatava huumoriga, mis nii kiiresti nakkab.

Laupäeval, 5. oktoobril, mil on õpetajate päeva õige päev, käisid Silvi Vraidi hauale lilli asetamas tema endise klassi õpilased ning õpilasesinduse liikmed.

Fotod: Triin Olde

Loe edasi...

Lütseum 92!

 Täna, 2. oktoobril, tähistas Tallinna Prantsuse Lütseum oma järjekorras 92. sünnipäeva. Nagu eelnevail aastail, oli tänanegi meie kõigi jaoks veidike tavapärasest erinev – lisaks vaid kolmele esimesele koolitunnile käisid klassijuhatajatundides muljetamas lütseumi juba ammu-ammu lõpetanud vilistlased!

Tundus, et ärevas peotujus polnud mitte vaid õpilased, vaid ka õpetajad – kolm koolitundi läksid lausa linnutiivul ning kätte jõudiski kauaoodatud lütseumi sünnipäevaaktus. Abituurium oli kindlasti õhevil kauaoodatud säravate märkide saamise pärast, sümboolsed kingitused said Õpilasesinduse igakülgse aitamise eest ka õp. Maarits ja majandusjuhataja Marika Rauam, kes koolivaimule edendamisse suure panuse on andnud.

Sümboolsed kingitused õp. Maaritsale ja Marika Rauamile

Siiski ei saanud pidulikust kogunemisest osa terve lütseumipere. Väiksemaid lütseumlasi, kes veel aktusele pääasemist aasta-paar ootama peavad, külastasid täna kooli oma vilistlased, kes veel koolipinki nühkivatele õpilastele kooliga seonduvatest säravaimatest mälestustest pajatasid. Olen kindel, et mälestuskilde lütseumist jätkub ka meil endil meenutamiseks veel pikkadeks aastateks!

Peale aktust suundus terve koolipere tasapisi Estonia teatri poole, kus toimus iga-aastane Lütseumi sünnipäevakontsert. Igaüks küll omas tempos, kuid kohale jõudsime me siiski kõik, sest Estoniasse jõudes võttis sinipunavalgete mütsidega koolilaste sagin silme eest kirjuks. Seekordsel kontserdil astus üles noortest andekatest muusikutest koosnev klveritrio, kuhu muuseas kuulus ka tänavuse Klassikatähtede võitja, tšellist Marcel Johannes Kits. Kontsert oli vapustavalt kaunis nagu alati ning klassikalist muusikat jagus selle lühikese kolmveerandtunni jooksul kahtlemata igale maitsele!

Õnne tuleks kindlasti soovida ka värsketele Lütseumi teenetemärgi omanikele, Anne Küüsmaale ning eelmisel aastal lütseumi lõpetanud Ann-Kristin Kruugile, kes on oma tegudega kujundanud lütseumi just selliseks, nagu ta täna on. Joyeux anniversaire!

- Triin Olde (XI A)

Loe edasi...